Kõik armastavad Gruusiat | Batumi — sisuliselt on tegemist Dubai ja Lasnamäe tagaosa ristandiga
Sõit Batumisse
Algus hommikule oli minu tagasihoidlikul hinnangul taaskord üsna Gruusiapärane. Kõrvallooks: Gruusiaga vägagi hästi tuttav Allar Jõks meenutas vahepeal, et kui ülejäänud maailmale tähendab GMT „Greenwich Mean Time”, siis siin on see pigem “Georgian Maybe Time”.
Minu lugu oli igatahes selline, et eelmisel õhtul olin saanud sõnumi, mis ütles, et varem plaanis olnud kohtumine hommikul kell kümme jääb ära ja lähem info hommikul. Millalgi südapäeval sain aga kõne, kus uuriti, kus ma siis kell kümme olin. Kellelegi reisiseltskonnast oli õnneks meenunud, et keegi peaks veel olema. Nagu siin ikka olema kipub — ülemäära ei maksa muretseda, lõpuks laheneb kõik. Niisiis taksosõit linna äärde + seitse tundi bussisõitu + lõuna tulvil rohket ning maitsvat sööki üsna suvalises teeäärses kohas hiljem jõudsime Batumisse.
Ega liialt palju rohkem sellesse päeva mahutada andnudki. Tegin veel vaid pooletunnise jalutuskäigu mööda randa ning leidsin ühest rannarestoranist ees tväiksema ERSO kamba, kellega üheskoos sai välja selgitatud, et Gruusias on tõepoolest väga keeruline leida halba toitu. Jälle oli hea, noh. Ahjaa, ma ise olin tegelikult veendunud, et olen pärast kogu seda loksumist ausalt välja teeninud külma õlle ja midagi rohkem ma ei vaja, aga kuidagi suunati minu ette ikkagi kõikvõimalikke sööke ja olgem ausad — ega ma liialt protesteerima ei kippunud ka.
Järgmise päeva põhisündmuseks oli ERSO viimane kontsert Batumi kontserdikeskuses. Päeval oli aga aega, mida kasutasin linnatuuri tegemiseks. Veendusin selle käigus peamiselt selles, et Batumist minu uut lemmiklinna ei saa. Seal käinud sõbranna väidab, et sisuliselt on tegemist Dubai ja Lasnamäe tagaosa ristandiga. Dubais ei ole ma käinud, aga tundub üsna usutav võrdlus. Igatahes näeb Batumi keskus suuresti välja nagu oleks keegi selle hooned otse 3D printerist välja lastud.
Nüüd aga põhiosa juurde: ERSO viimane kontsert, mis oli sedapuhku ühendatud “Odessa Classics Batumi weekendiga”. Batumi kontserdikeskus asub üsna linna serval ja paistab kaugelt silma. 50ndatel ehitatud hoone on seitsme aasta eest täiesti uue kuue saanud.
Kuigi „Kõik armastavad Gruusiat” on ühe konkreetse üritustesarja viimane osa, on see mulle ometi esimene, niisiis uurisin Meelis Kubitsalt, kes kõikide nende ürituste taga on (jätkuvalt tundub täiesti hoomamatu korraldustalent) natuke Odessa Classicsi ajaloo kohta. Niisiis. Odessa Classicsi algus ulatub 2014. aastasse, kui Odessa oli vene propaganda sihikul. Turiste linnas ei olnud. Venelasi ei lastud linna, läänest ei julgetud tulla. Pianist Aleksei Botvinovil sündis toona olukorra pinnalt idee teha klassikalise muusika festival Odessa Classics. Meelisel oli samal ajal plaanis jällegi Odessa toetusüritus „Odessas on rahu ja pidu”. Pikk lugu lühidalt — voilà!
Eestist sõitsid kaasa ajakirjanikud ja lihtsalt sõbrad, Venemaalt kutsuti liberaalseid ajakirjanikke ning sündiski viiepäevane festival. Peaesinejateks olid tookord muide Hortus Musicus ja Art Jazz Qvartet. Festival ise on sellest hetkest nähtavasti sujuvalt tõusnud Ukraina suurimaks festivaliks.
ERSO viimane kontsert Gruusias käis niisiis käsikäes Odessa toetamisega Odessa Classics brändi ekspordi kaudu. Ehk et kui küsimus on selles, et Ukrainat peaks aitama, ent ometi ei tohi Ukrainasse raha saata, siis see ongi konkreetne tugi, võimalus aidata.
Enne kontserti tegin tiiru lava taga, fotokas kaelas. Minu ja ERSO kahjuks ei oska ma sugugi pildistada ja fotograaf Rauno oli selleks ajaks juba Eestis, aga sellised pisiasjad mind mõistagi ei takistanud.
Aga lühidalt kontserdist. Esiteks oli see väga erinev Thbilisi omast. Maestro Neeme Järvi oli sellal juba teel Eesti poole, Batumis astus sümfooniaorkestri ette dirigent Nikoloz Rachveli (ERSO tegi temaga proove ka Thbilisis) ja liitusid uued solistid (ehkki Mihkel Poll oli laval ka siin) Aleksei Botvinov ja Giorgi Zagareli. Saalis oli taaskord ka Gia Kantšeli, kelle kohaolu põhjustas publikus ilmselget elevust ning kahtlustan, et tema oli ka üks põhjustest, miks Gruusia meedia ürituse vastu kõrgendatud huvi tundis. Kontserdi kava erines samuti varasemast, seekord oligi põhirõhk Kantšeli muusikal — kavas oli kolm lugu.
Kuulamise tegi pisut keeruliseks aga kaks asjaolu: esiteks oli ruum ilmselt ehitatud teatrisaaliks ning oli vastava akustikaga. Orkester ei supelnud laval just ruumi ülekülluses, saal jällegi summutas heli. Tõeliselt veidrad olid aga hoopis helid, mis hakkasid kõlama publikust. Võite kolm korda arvata. Või siis mitte. Vastuseks on mõistagi telefonid, mis helisesid minu meelest vähemalt kord kümne minuti sees. Iga kord paistis muide olevat erinev helin. Uusi soliste oli muidugi iseenesest huvitav jälgida, Kantšeli muusikat hea kuulata ja ütleme siis nii, et kogu olukord oli lõpptulemusena vähemasti elamuse seisukohalt vägagi mõjus.
Etteruttavalt: Odessa Classics Batumi jätkus järgmisel päeval kontserdiga konservatooriumis, kus esinesid Liza Bagrationi, Nikolaz Rachveli, Giorgi Zagareli ja Aleksei Botvinov, et toetada Nikolas Rachveli juhatatava orkestri esiviiuli operatsiooni. Ent ERSOt seal enam ei olnud.
Orkester pidi lahkuma juba järgmisel hommikul, nii et kontserdi järel ootas ees töö sektsioonides ehk kes mida teha otsustas. Mina sattusin näiteks väiksema seltskonnaga randa ja detailidesse laskumata — minu päevased emotsioonid Batumi teemadel võisid olla, mis nad olid, aga südaöisest pea lõputust Mustas Meres suplemisest on küll keeruline midagi mõnusamat ette kujutada.
Niisiis, järgmisel hommikul lahkus ERSO, minul oli aga jäänud veel päev Batumis ja ei saa öelda, et see kuidagiviisi igavaks oleks kujunenud.
Vaata ka galeriid nendest päevadest:
JÄRGNEB…
