Kõik armastavad Gruusiat ehk Kuidas mul asjad reisides ikka ja jälle pisut untsu kipuvad minema
Meelis Kubitsa initsieeritud „Kõik armastavad Gruusiat” tähendas kolme ERSO kontserti vastavalt Jerevanis, Thbilisis ja Batumis. Mina olin kohal kahel viimasel. Kultuuriprogrammist saab lugeda Eesti Päevalehe kultuurikülgedelt, siin kirjutan aga peamiselt, mis toimus väljaspool seda.
Ja sellest, kuidas ma reisides pidevalt mingisuguseid jaburaid untsuminekuid külge tõmban. Siinkohal enne Gruusia reisist rääkimist tagasivaade eelmisesse tööreisi ehk sellesse, kuidas ma Veneetsia arhitektuuribiennaalilt poolteist päeva Eestisse tulin.
Veneetsias läks nii, et ootasin varahommikul lennujaama viivat bussi ning leidsin bussijaamast ootamatult eest ühe arhitekti, kes minu teada pidanuks olema hoopis rongiga teel Milano lennujaama poole. Selgus, et rong, mille aega ta vaatas, läks pisut teisele poole. Kiirreageerimine: nii ostis ta kiiruga hommikuks Veneetsia Marco Polo lennujaama piletid ja rääkis kõrvale südantsoojendavaid lugusid tuttavatest, kes on ostnud oma lennupileteid ka kuu või aasta aega valeks ajaks. Sel hetkel ma veel muigasin…
Olukord, mille järel luban endale pühalikult alati vaadata nii kuupäeva, kuud kui aastanumbrit ja teha kõik check-in’id aegasti, oli järgmine: jõudsin lennujaama, aga mida ma seal sugugi ei märka, on see lend, kus mina peaksin olema. Vaatasin seepeale telefonis pingeliselt nii kaua oma piletile otsa, kuniks lõpuks hakkas koitma — see number, mis kuud tähistab, ei ole mitte 5 ehk mai (see kõik juhtus selle aasta mais), vaid 6 ehk juuni. Öö jooksul olin maganud alla ühe tunni ja seisin siis lennujaamas ja mõtlesin, kas hakata selles olukorras nutma või naerma. Praktilise inimesena otsustasin, et esimesest pole eriti tolku ja nii kõkutasin järgmisel hetkel üleväsinud hüääni kombel üle lennujaama naerda.
Piletite-segadus aeti kaugjuhtimise teel korda, järgnes päev otsa ootamist ja uus katse Eestisse jõuda samal õhtul. Esimene ots: Veneetsiast Viini. Nagu arvata võite, siinkohal sekeldused ei lõppenud. Lend hilines 15 minutit. Lisaks minule oli lennul veel seitse eestlast, kellega ühes peagi väljuva Tallinna-lennu suunas tormasime. Tulemus: kenasti lennuväljal seisvat lennukit saime läbi akna imetleda küll, aga peale meid enam ei lubatud. Järgmisel hetkel oli kamp selle hetkeni suures osas omavahel võõraid eestlasi kambaga infoleti ees aru pärimas. Tulemus: kõik eestlased paigutati Viini Hiltoni hotelli, kus, tuleb tunnistada, osutus hommikusöök igati maitsvaks.
Kui järgmisel päeval Viinist Helsingisse jõudsin, siis ei liikunud mul enam ükski lihas, kui kuulsin, et Tallinna lend on „overbooked”. Aga sedapuhku jäi inimesi tulemata ja lõpuks mahtusid lennukile kõik peale ühe eesti neiu, kes — arvasite õigesti — oli päeva jooksul erinevatel põhjustel eri lendudest maha jäetud. Helsingis on juba õnneks see rõõm, et lenda Tallinna poole läheb üsna tihti, nii et loodan, et juba järgmisele ta ikkagi jõudis.
Keiu Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Foto: erakogu
Nojah, aga mitte sellest ei tahtnud ma ju tegelikult rääkida, vaid hoopis Gruusia reisist.
Tallinn-Instanbul-Thbilisi reis tähendas esiteks umbes kuuetunnist tutvumist Türgi lennujaamaga. Thbilisisse jõudes kohtusin lennujaamas teiste üritust kajastama tulnud eesti ajakirjanikega, kes olid tulnud Air Balticuga ja kelle reisimuljed paraku kinnitasid viimasel ajal tutvusringkonnas üsna tihedalt kõlanud hüüdnime „Air Peldiku” põhjusi (ebamugavad istmed, raha küsitakse isegi vee eest), mille järel olin ma muidugi erakordselt tänulik võimaluse eest lennata Turkish Airlinesiga, mis tähendab adekvaatset ruumi jalgadele ja lennukitoidu kohta täiesti adekvaatset einet.
Huvitavaks läks olukord aga alles hotelli jõudes. Meile oli segastel asjaoludel bookitud hotell Majestic, mille nimi juba loetud minutid hiljem erakordselt irooniline näis. Alustuseks tundus pisut kahtlane, et keegi ei tundnud huvi isikut tõendava dokumendi vastu. Aga see selleks. Lõbusaks (või kuidas kellele) läks siis, kui olime oma tubadesse läinud. Selgus, et nimetet hotell osutus vähemasti sel ööl kuuldu põhjal ei rohkemaks ega vähemaks kui litsimajaks. Hommikul kuulsime, et operaatoril, kes küll oma erialaseid oskusi ei rakendanud, avanes aknast suurepärane vaade hoovi peal olevasele toakesele, kust hakkas ühel hetkel välja voorima erinevaid lõbusaid daame ja lõpuks ka üks eriti rahuloleva näoga härrasmees. Preilnad läksid üsna lärmakalt maja peale, võimalik, et uusi kliente otsima.
Need meist, kellel nimetet vaadet ei olnud, pidid paraku leppima soundtrackiga, mida pakkusid maja rütmiliselt kriuksuvad voodid ning agressiivselt kaklevad või vaidlevad majalised. Kui ärkasin, olid eestlased olukorra juba korda ajanud ehk korraldanud kolimise teise hotelli. Eks ikka oskad elus väikeste asjade eest tänulikum olla, kui eelneval ööl pole magada saanud, sest noh, litsimaja. (Kas see võiks saada vanasõnaks?)
Kusjuures, see ei ole nüüd mingi masohhismi erivorm, aga üldiselt oskan ma selliseid olukordi tõsimeeli kõrgelt hinnata, sest see, et „lend läks hästi, sattusin kenasse hotelli ja midagi ei läinud untsu” on minu hinnangul oluliselt igavam stsenaarium, milles elada.
JÄTKUB...
