Kõik armastavad Gruusiat | Naine, kass ja kontsert

Keiu käis Gruusias ja Reisijuht avaldab ka seekord tema salajased reisipäevikud. Tänane on teine osa, esimese leiad SIIT.

Pärast hommikust kolimist kohast, mida ei saa päris hotelliks nimetada, kohta, mida saab, läksime Eesti saatkonda. Asub see Thbilisis sellises nurgataguses mäe peal, mida taksod alati esimese korraga üles ei leia. Sealne plaan nägi ette päev hiljem toimuva ERSO kontserdi tutvustust, ent Gruusiale omasel moel transformeerus üritus kiiresti vabavormiliseks olemiseks, mille käigus ajakirjanikud (nii Eestist kui Gruusiast) jutlesid asjaosalistega, kes kohal olid: suursaadik Kai Kaarelson, kultuuriminister Indrek Saar ja järgneval õhtul ERSO ees soleeriv Elina Nechayeva. Sõnu „kes kohal olid” rõhutasin sellepärast, et teoreetiliselt oleks pidanud kohal olema ka ERSO, ainult et nemad loksusid sel ajal alles bussis teel Jerevanist, kus eelmisel õhtul Neeme Järvi juhatusel kontsert anti, Thbilisi poole. Sõit ühes piiriületusega võttis lõpuks aega kaheksa tundi, nii et ei saa öelda, et oleksin orkestrit sel hetkel liiga palju kadestanud.

Mina veetsin lisaks töisele osale aega saatkonna kassi Belindat kudistades (ma tõesti loodan, et nimi jäi õigesti meelde, vastasel juhul oleks kassi ees väga piinlik) ja vajadusel inimeste asju hoides, kes Elinaga Nechayevaga pilti teha tahtsid. Neid jagus. Teadagi — kui pole pilti, pole järelikult olnud. (Ahjaa, tõestamaks, et ma ei käinud ainult kassi silitamas, SIIN intervjuu Elinaga.)

Kui ERSO viimaks kohale jõudis, ootas neid saatkonnas ees toitlustus ja vein, nii et ehk midagigi. Ja peaaegu kõigile jagus ka toitu… (Kohtasin pärast paari näljast nägu, kes nentisid, et otsa sai, enne kui kord nendeni jõudis.) ERSO-l on küllalt lugusid ka ringreisidest, kus tempo käib igapäevases rütmis proov-kontsert-asjad-kokku-500km-sõitu-järgmine-koht, nii et selles mõttes võib ilmselt keerulisemaski olukorras olla. Et jumala eest mitte lasta inimestel pärast pikka reisi rahus olla, siis käisin omakorda kontsertmeistreid ja abikontsertmeistreid tüütamas küsimusega, mida nad tavaliselt enne kontserti teevad — loe SIIT!

Tundus, et jutlemiseks oleks tarvis vaiksemat kohta ja nii meenus, et kuskil oli justkui juttu, et saatkonna katusele pääseb ka. Nii juhataski herr konsulaarnõunik minu ja tšellorühma kontsertmeistri Theodori lahkelt katusele. Ühtlasi selgus, et ta ise oli katusel esimest korda. Muide, kihvtima vaatega kohta annab välja mõelda. Sealt paistab nimelt kõige paremini kätte Thbilisi vastuolulisus, see, et oleme kohas, kus keskklassi on minimaalselt, suurem osa inimesi elavad vaesuses ja tuntav osa on väga rikkad, ent vahepealset osa on vähe. Saatkonna katuselt paistavad kehvemat versiooni Lasnamäest meenutavaid majad kõrvuti villade ja imelise loodusega. Viimane rahast liiga palju ei küsi.

Tegelikult oli samal ajal Thbilisis muidugi ka lisaks muusikutele arvestatav number eestlasi. Kogu käsilolev üritus toimus Meelis Kubitsa algatusel ja eraisikute toel teoks saanud projekti „Kõik armastavad Gruusiat” raames. Selle korraldamine sellisel moel tundub tegelikult peaaegu hoomamatu suurusega ja on iseenesest kodanikudiplomaatia üsna võimas näide.

Õhtuks kogunes suur osa Gruusiat armastavatest inimestest legendaarse Rezo Gabriadze teatrisse. Pean tunnistama, et mina sinna seekord ei jõudnud, küll aga käisin Gabriadze teatris paari aasta eest Thbilisi teatrifestivali raames. Tegemist on marionett-teatriga täiskasvanutele. Selle asutaja Rezo Gabriadze on täielik legend — filmirežissöör, näitekirjanik, kunstnik ja kindlasti umbes miljon asja lisaks. Filmidest, millele ta stsenaariumi on kirjutanud, teavad eestlased üsna hästi ilmselt näiteks Giorgi Danelia „Miminot” ja „Kin-dza-dza!-d”. Ahjaa, etteruttavalt: Gruusia Arvo Pärt ehk Gia Kantšeli on teose „A Little Danielade”, mida ERSO siinsel tuuril esitab, omakorda komponeeritud austusavaldusena Danielale.

Järgnes Meelis Kubitsa sünnipäevapidu, millest võib ilmselt asjaosaline ise kõige paremini rääkida, minu poolt vaid respekt: kui suureks saan, siis poleks mul midagi selliste pidude vastu, kus on küllaga head sööki, head jooki ning kohalikke tantsijaid ja lauljaid.

Järgmine hommik viis taas Eesti saatkonna ette — sealt startis väike seltskond Tbilisi Hillsi, eestlaste suurprojekti juurde, millest rääkis lähemalt selle arendusjuht Egert Milder. Praeguseks on valmis 18 rajaga golfiväljak, esimesi maju ehitatakse. Kuna ma ei oska (veel? üldse?) golfiga liialt suhestuda, siis keskendusin pigem vaadetele ja katsetasin muru peal pikutades muru tihedust. Ikkagi golfiväljak, eks? Tbilisi Hills on taas kord üks selline projekt, mille maht on minu jaoks hoomamatu. Kuidas täpselt tuleb eestlastele mõte, et peaks tegema miljardiprojekti Thbilisi külje alla? Kes sinna elama asuvad? Mitu helikopterit neil on? Ja miljard muud küsimust. (Kogu projektist pisut lähemalt SIIN.)

Keset Tbilisi Hillsi asub aga koht sootuks teisest ooperist: nimelt Shavnabada klooster, kus elab kümme munka, kellel on kõige laiemad ja soojemad naeratused. Kas sellel on pistmist ka veiniga, mida nad toodavad ja mis kloostriga sama nime kannab — kes teab. Klooster on tegutsenud 6. sajandist, praegused hooned on 18. sajandist. Tundub, et vastupidiselt minu oletusele, et päris tüütu võiks olla, kui sajandeid rahus olnud kloostri ümber hakkab hullem sagimine ja ehitamine, on olukord kuuldavasti vastupidine — mungad olla juba uurinud, et ei tea, kas saaks ehk ka golfi mängida ning ühtlasi tähendab rohkelt rahvast Tbilisi Hillsis rohket veinimüümist. Aga nii lühikese aja jooksul sealnähtu põhjal on muidugi võimatu mingit selget arusaama kujundada.

Küll aga oli seal üks ergas moment — eikusagilt ilmus äkitselt väike poiss, kaenlas hiiglaslik kana. Tegi selle kanaga tiiru ümber kloostri ja andis ehmunud kana pidulikult üle härra mungale. See oli annetus kloostrile, millest kuuldavasti veel samal õhtul kanasupp pidi sündima. Nii et kellele rõõm, kellele traagika (viimast kardetavasti siis kana jaoks).

Päev jätkus minu ja fotograaf Rauno jaoks ERSO proovis ja hiljem kontserdil Kahhidze muusikakeskuse kontserdisaalis. Edasisest ehk sellest, kuidas ERSO mängis, Gia Kantšeli isiklikult kohal oli ja Gruusia valitsus samal ajal kukkus, lähemalt SIIN.

Sellest, kuidas läks viimane kontsert Batumis ja miks see linn tundub nagu keegi oleks selle 3D printerist välja lasknud, juba edaspidi.

Vaata galeriist pilte Shavnabada kloostrist, ERSO kontserdist ja Thbilisi Hillsi kinnisvarast:

JÄTKUB…