30.03.2018, 16:00

Seiklus GRUUSIAS | Nägime, kuidas üks grusiin suure noaga lehmal pead maha lõikas

Markus Holst

Gergeti Kolmainsuse kirik Kasbeki mäe lähedal

FOTO: Foto: Markus Holst

Reisijuhi kaasautor Markus Holst on meile kirjutanud juba oma reisidest Lõuna-Aafrika Vabariiki ja Balkanimaadesse ning rahvas nõuab juurde. Sinu ees on Markuse Gruusia reisikirja 3. osa, loe ja püsi lainel!

3. päev

Reisi kolmandal päeval suundusime Gruusia ühte kuulsaimat mäge Kasbek’it avastama. Selleks ostsime maršutkajuhilt Kasbeki „paketi“, mille sees olid peatused tee peale jäävates ilusamates kohtades nagu Šinvali veehoidla ääres asuv maaliliste vaadetega Ananuri kindluskompleks, mitmed vaateplatvormid ning suur mineraalveeallikas. Reisi hinnaks tingisime kahele inimesele täiesti naeruväärsed 50 larit. Maršutka juht oli grusiinidele omaselt raske jalaga, aga meie õnneks see talle kätte ei maksnud. Ühe väikese õnnetuse tunnistajaks olime aga küll. Nimelt võib Gruusias märgata maanteede ääres kõndimas lehmi, kes autojuhtide sõidustiili arvesse võttes riskivad igapäevaselt oma eluga. Üks lehmadest leidiski oma otsa läbi ülemäärast kiirust arendanud valge Žiguli. Meie küll konkreetset kokkupõrke momenti ei näinud, aga nägime kergelt tossavat autot ning seda, kuidas üks grusiin suure noaga lehmal pead maha lõikas.

Maaliline Šinvali veehoidla. Foto Markus Holst.

Reisi lõpp-peatus oli linn nimega Stepansminda, kus anti meile kolm ja pool tundi vaba aega, et ümbruskonda avastama minna. Ronisime sõbraga kõige otsemat teed pidi linna kõrval oleva mäe otsas asuva Gergeti Kolmainsuse kiriku juurde. Sealt avanes väga ilus vaade ümberkaudsetele mägedele ning ka kirik ise oli väga kaunis. Kahjuks polnud eriti nähtaval pilve sisse mattunud Kasbeki mägi, aga kuna üldpilt teistest mägedest oli vägev, siis see meid eriti ei morjendanud. Lisaks teadsime, et need mäed olid alles algus, sest kahel järgmisel päeval oli meil kavas minna Svanetisse matkama. Turiste oli kiriku juures ohtralt, sest lisaks matkamisele on kiriku juurde võimalus tulla ka autoga ning seetõttu oli kiriku ümbrus täis parempoolse rooliga, ilmselt otse Jaapanist tulnud Mitsubishi mikrobusse. Vahemärkusena lisaksin veel, et nii palju parempoolse rooliga autosid pole ma ühes parempoolse liiklusega riigis veel näinud.

Sõit Svanetisse, täpsemalt mägilinna Mestiasse, oli omaette seiklus. Nimelt kasutasime me ühe sõiduvahendina öörongi, mis viis meid Thbilisist Zugdidisse. Sealt pidime endale otsima maršutka, mis viiks meid lõpuks Mestiasse. Öörong Gruusias oli väga huvitav kogemus. Kui ma Internetis pileteid broneerisin, siis ma kujutasin ette, et öörongis on meil ka voodid, aga ma eksisin. Meil oli küll neljane kupee, aga voodite asemel olid meil lihtsalt puust alused. Veidi ebamugavast „voodist“ hullem oli minu jaoks rongis valitsenud leitsak. Juba õues oli pidevalt üle 30 kraadi sooja, aga rongis oli täielik saun ning sooja minu hinnangul vähemalt 40 kraadi. Isegi täiesti rahulikult oma aseme peal lamades hakkasin ma higist tilkuma. Sõbrale pakkus see muidugi palju nalja ja ega kokkuvõttes midagi ju vähesest uneajast hullemat ei juhtunudki. Meie tingimused olid isegi luksus, sest enamus reisijad magasid ju vagunis üksteise otsas. Rong oli niivõrd rahvast täis, et meenutas veidi filmidest nähtud India ronge ja see oli päris naljakas vaatepilt. Teine naljakas tähelepanek rongi juures oli selle sõitmiskiirus või pigem selle aeglus. Me startisime 21.45 ja jõudsime kohale veidi pärast kuut hommikul ehk kokku sõitsime üle kaheksa tunni. See ei tunduks sugugi imelik, kui mitte arvesse võtta fakti, et Thbilisi ja Zugdidi vaheline distants oli kõigest 330km. Aga kuna tegu oli öörongiga, siis ega meil kuhugi kiiret ei olnud. Tähtis oligi hommikuks kohale jõuda. Päevane kiirem rong oleks sõitnud viis tundi, aga siis me oleks kaotanud väärtuslikku aega mägedes matkamiseks. Lisaks oli Gruusia öörong ka omamoodi elamus, nii et kokkuvõttes olime me oma valikuga väga rahul.

Thbilisi-Zugdidi öörong. Foto Markus Holst.

Meie kupees olid meile seltsiks veel kaks hollandi seljakotiränduritest tüdrukut, kelle eesmärgiks oli samuti Mestiasse jõuda ning kellega me Zugdidisse kohale jõudes maršutkat otsima asusime. Kui meie vene keele oskus on täiesti objektiivselt hinnates tagasihoidlik, siis hollandi tüdrukutele avaldasime me igatahes maršutka hinna üle kaubeldes muljet. Kuna neil puudub igasugune vene keele taju, siis neile jäi mulje, et me valdame seda keelt täitsa puhtalt. See pakkus meile loomulikult palju nalja ja tabasime end mõttelt, et kuidas mitte ühtegi sõna vene keelt rääkimata üldse Gruusias võimalik hakkama saada on. Võimatu on ju millegi üle kaubelda ning selle tõttu makstakse igal pool mitu korda kõrgemat hinda. Hea, kui üldse soovitud sihtkohta jõutakse. Maršutkasõit Zugdidist Mestiasse oli ka väga huvitav ja lahe kogemus, sest meie sohvriks sattus olema mees nimega Eros. Võib öelda, et ta oli meie reisi jooksul kohatud inimestest kõige naljakam ja omapärasem. Tänu sellele, et me tulime Eestist ning oskasime veidi vene keelt, saime temaga sõidu ajal kohe jutule. Kuigi meil läks umbes kolmveerand tema tekstist kaduma, siis viis, kuidas ta venekeelseid roppusi lausus ja kuidas ta üleüldse käitus, olid lihtsalt äärmiselt naljakas. Sõidustiil oli tal ka grusiinile omaselt väga agressiivne ning mees sõitis pidevalt pimedates kurvides vastassuunavööndis. Oli näha, et hollandi tüdrukud olid tõsiselt hirmul ning meie ristisime Erose surmakutsariks.

Järgneb…

Kommenteeri Loe kommentaare