2. päev

Mtskhethasse läksime ametliku maršutkaga, mille hind oli 5 larit ehk 2016. aasta suvel umbes 2 eurot. Maršutkad tundusidki asendavat busse ning etteruttavalt võin öelda, et enamus vahemaadest läbisimegi kas ametlikke või mitteametlikke maršutkasid kasutades. Ametliku ja mitteametliku maršutka vahe on selles, et ühel juhul on võimalik kioskist pilet osta, teisel juhul maksad otse juhile. Teine erinevus ametlike ja mitteametlike maršutkade vahel oli minu meelest juhtide sõidustiil. Gruusias sõidetakse üsna hullumeelselt, aga ametlike maršutkade juhid tundusid end veidi tagasi hoidvat. See-eest mitteametlike juhid olid tõelised surmapõlgurid ja eirasid kõiki võimalikke liiklusreegleid. Ühe kõige värvikama näitena tooksin välja parema trajektoori ning kiiruse säilitamise huvides kurvides vastassuunavööndis sõitmise. Paljud neist kurvidest olid ka pimedad ja kui tagantjärgi mõelda, siis Jumal tänatud, et me igale poole elusalt ja tervelt kohale jõudsime. Kummalisel kombel ei tundnud me nendel hetkedel autos viibides mingit hirmu, vaid säärane hull sõidustiil pakkus meile isegi riste ette. Ju siis Jumal kaitseb neid.

Gruusia iidse kuningriigi Iberia (mitte ajada segi Ibeeria poolsaarega) pealinn Mtskhetha ise oli väga väike linnake, kus me külastasime 11. sajandil ehitatud Svetitskhoveli katedraali ja Samtavro kloostrit. Mõlemad ehitised olid tänu gruusia omapärasele kristlikule arhitektuurile väga sarnased, aga Svetitskhoveli katedraal oli lihtsalt suurem ja võimsam. 6. sajandil ehitatud Dvjari klooster jäi meil kahjuks ajanappuse tõttu külastamata, sest see asus linnast eemal ning üle jõe ühe mäe otsas. Me pidime tegema valiku ning otsustasime keskenduda Uplistsikhele ja Gorile.

Kuna Mtskhetha ja Uplistsikhe vahel puudus ühistransport ja maršutkat me ka ei leidnud, tundus ainuke võimalus kohale jõudmiseks olevat takso võtta. See võib tunduda esmapilgul suure pillamisena, aga tegelikult maksime me Uplistsikhe ja Gorisse saamise eest kokku 40 larit ehk umbes 13 eurot. Võttes arvesse, et me sõitsime kokku umbes 85 km ja et lahke taksojuht viis meid veel ühte kõrvalteed pidi kusagil metsa sees asuvasse kloostrisse ning et ta oli nõus meie järgi ootama, kui me koobaslinn Uplistsikhet külastasime, oli tegu ebareaalselt soodsa hinnaga. Selle nimel pidime me muidugi veidi ka vene keelt purssides hinda alla kauplema. Loodetavasti jäi taksojuht lõpuks ikkagi omadega plussi. Tegu oli muheda, aga samas veidi kurvameelse mehega, kes kurtis meile Gruusia rasket elu. Eriti raske olevat pensionäridel ja õnnelik olevat see mees, kes oma pensioni Vene riigilt saab. Üsna kurb pilt avanes meile küladest läbi sõites ka autoaknast. Majade seisukorda arvesse võttes võis arvata, et tegu on maha jäetud asumitega, aga ometigi kõndisid kruusateede servades inimesed ning aiamaad tundusid kasutuses olevat.

Uplistsikhe koobaslinn. Foto Markus Holst.

Uplistsikhe ise oli väga huvitav. Nagu varem öeldud, siis tegu on „koobaslinnaga“ ja ühtlasi ka ühe vanima inimasustusega kogu Gruusias. Asumi kõrghetk jäi esimesse aastatuhandesse eKr ning lõplikult kaotas linn oma mõjujõu aastal 337 pKr, kui praeguse Gruusia aladel võeti ametlikult vastu ristiusk. Gori peamine vaatamisväärsus on Stalini muuseum, mis tutvustab külastajatele Stalini elu ning tema Goris veedetud lapsepõlve ja noorusaega. Palju on pilte kooliaja Stalinist ning muuseumi ette on ehitatud isegi Stalini sünnimaja. Soovi korral on võimalus külastada ka muuseumi kõrval olevaid Stalini erarongi „luksusvaguneid“. Mingis mõttes tundub grusiinide poolt väga kummaline pühendada muuseum ühele 20. sajandi suurimale diktaatorile, kelle otsuste tõttu hukkus ja hukati kümneid miljoneid inimesi. Hitlerile näiteks pole Austria väikelinnas Braunaus muuseumit pühendatud… Teisest küljest on muuseumi olemasolu põhjendatav, sest ilma selleta oleks 2008. aasta augustis Vene vägede poolt pommitatud linnal väga raske turiste kohale meelitada.

Stalini muuseum Goris. Foto Markus Holst

Tööstuslinnana tuntud Gori ei ole just arhitektuuriline pärl ning näeb välja nagu sovjetiaja jäänuk vanade ja koledate majadega. Gorist lahkumiseks leidsime maršutka, mis maksis 5 larit inimese kohta ja seda hinda ei pidanud isegi tingima, sest maršutkajuht rohkem ei soovinudki. Sõit tagasi Thbilisisse oli omamoodi huvitav, sest esiteks näitas spidomeeter nii mitmelgi korral kiirust 160km/h ja teiseks kulges sõit mõnda aega okupeeritud Lõuna-Osseetia piiri lähedal asuval maanteel. Ühel hetkel jäigi piir meist ainult mõnekümne meetri kaugusele. Olukord, kus 20% riigi territooriumist on Abhaasi ja Lõuna-Osseetia näol okupeeritud ning okupeeritud aladel paiknevad ka Vene väed, paneb grusiinidele kaasa tundma, sest see muudab äärmiselt ebatõenäoliseks riigi võimaliku NATO-ga liitumise. Mõtlesime sõbraga, et kuigi ajaloo jooksul on Eesti territooriumit ihalenud mitmed suurvõimud ning oleme sajandeid olnud võõrvõimu all, siis võrreldes Gruusiaga on meil ikka väga vedanud. Gruusia kuulub nii sügavalt Venemaa jaoks olulise „lähivälismaa“ kategooriasse, et sealt end kunagi välja rabeleda tundub äärmiselt raske.

Järgneb…