Istanbul – kahes maailmajaos paiknev hiiglaslik „uus Süüria pealinn“
Kohaliku sõbra küsimusele, mida me Istanbulis paari vaba päeva jooksul näha tahaksime, vastasin, et kesklinna. Selle peale sõber aga mühatas ning küsis, et millist neist paljudest?
Kuum pagulastemaatika
Hommikupoolikul kodusest Ida-Euroopast paari tunniga pärastlõunaks Istanbuli hüpanuna läks paar päeva aega, et uue keskkonna ning olustikuga harjuda. Kui meile tundus, et Ukraina riigi ajalugu ulatub kordades kaugemale kui Eesti oma, siis Istanbuli, ajalooliselt tuntud ka nimede all Konstantinoopol ja Bütsants, suursuguste juurtega ei hakanud me kodumaa taustalugu võrdlemagi.
Peaaegu tuhat aastat enne meie aja arvamist rajatud linnas on tänapäeval 39 eraldiseisvat regiooni, millel kõigil oma peamine keskus. Terve Istanbul koos kesk- ja äärelinnadega on ligi üheksa korda väiksem kui terve Eesti riik, kuid rahvaarv on üle kümne korra suurem ja kasvab pidevalt. Seda eelkõige viimaste aastate jooksul, mil naaberriigist Süüriast on Türki ja selle kaudu teistesse riikidesse põgenenud hinnanguliselt 11 miljonit inimest. Istanbul on Türgi-siseselt peamine sihtkoht, kuhu inimesed Süüriast on pagenud ja nende arv on niivõrd suur (ligikaudu pool miljonit või isegi rohkem), et Istanbuli on tituleeritud ka Süüria uueks pealinnaks.
Eelneva teemaga seotult reisisime Istanbuli ka meie. Nimelt oli reisikaaslasel võimalik ühendada maailmareis tööga, olles migratsiooniteemalisel koolitusel koolitaja ja minul osaleja rollis. Eelnevalt nimetatud põhjuste tõttu ei oskaks sobilikumale asupaigale mõeldagi kui Istanbul, eriti kuna koolitus leidis aset Bayrampaşa linnaosas, mis on elukoht väga paljudele piirkonna tööstustes töötavatele migrantidele.
Varahommikune vaade Bayrampaşa linnaosale, kus paiknevad mitmed tööstused ning mis elupaigaks paljudele migrantidele.
Bayrampaşa tervitas meid tänaval laiutava suure teksapükste kuhjaga.
Imepisike piisk ookeanis
Turistirohketel tänavatel ja piirkondades ringi käies võivad põgenikud jääda tänavapildis märkamatuks. Populaarsematelt teekondadelt kõrvale kaldudes ja ümbritsevat tähele pannes näeb aga abivajajaid ja saatuse keerdkäikude tõttu ummikusse sattunud inimesi. Nii otsustasime ühel hommikul hotelli hommikulauas oma taldrikutele veidi rohkem toitu kuhjata, et see siis kotti pakkida ning päeva jooksul, kui peaksime mõnda abivajajat kohtama, ära anda.
Foto IMG_3224: Võtsime hommikulauas veidi rohkem toitu, kui ära jaksasime pugida, et see kotti pakkida ning tänaval olevatele hädasolijatele anda.
Päeva esimeses pooles me ei näinud kedagi, kellele võiks lisakõhutäis meelehead teha ning olime juba valmis oma plaanist loobuma. Õhtupoolikul märkasime vürtsituru läheduses aga väikest ligi kümne aastast poissi, kes istus üksinda rätsepistes lamedaks vajutatud pappkasti peal ja müüs, mänguasi kõrval, paari salvrätipakki. Ta oli vaoshoitud olekuga, räbaldunud riietes ja muserdatud väljanägemisega, mis viitasid selgelt tema päritolule.
Lähenesime talle väga ettevaatlikult ja küsisime, kas ta midagi süüa sooviks. Ta ei vastanud meile ühtegi sõna ja vaatas ehmunult otsa, kuid mõistes meie žestikuleerimist, noogutas. Andsime talle kotitäie pirukaid ja läksime eemale, mil meile meenus, et meil on ka puuvilju täis kott. Naasime taas tema juurde ja küsisime, kas ta sooviks ka puuvilju – taas noogutas ja hakkas kotist ühte valima, kuid ütlesime, et anname talle terve kotitäie.
Kuigi meie tegu on kui piisk ookeanis, oli siiski hea tunne, et saime rikkalikust hommikulauast, kust nagunii enamik toitu läheb raisku, väikesele salvrätipakke müüvale poisile kõhutäie pakkuda.
Foto DSC_0177: Kuulus ja rahvarohke Suur Basaar (Grand Bazaar), kus müüjad kõnetavad tähelepanu saamiseks möödakõndijaid kõikides võimalikes keeltes, mida vähegi oskavad, ja peaaegu iga müüja, keda kohtasime, väitis end olevat Süüriast või Aleppost. Tõsi see on, et Istanbulis on palju põgenikke, kuid meil tekkis kuri kahtlus, et Süüria päritolust rääkimine on üheks müügitrikiks.
Kõik Süüriast põgenenud inimesed pole aga abivajajad – nii mõnedki on Istanbulis leidnud töökoha või asutanud ettevõtte. Samuti on Türgis avatud Süüria lastele mitmeid koole, kuna mõeldakse sellele, et kui sõda lõppeb, peab olema intellektuaalset kapitali, millele tuginedes riik taas üles ehitada.
Suures Basaaris ja mitmetes teistes turistide seas populaarsetes kohtades ringi käies meeldis sealsetele kaupmeestele aga pidevalt rõhutada, et nende koduriik on Süüria või et nad on pärit Aleppost. Nii mõnigi väitis, et terve kaup tema poes küünlajalgadest maitseaineteni on sõjaseisukorras naaberriigist pärit. Kuigi iial ei või teada, kas nad räägivad tõtt või mitte, tekkis pärast mitmendat korda sama loo kuulmist siiski hinge kahtlus, et tegemist võib olla palja müügitrikiga.
Kõrgendatud kõrgem tähelepanu
Istanbulis ringi käies tundsime, et oleme sattunud ikka täiesti erisugusesse ja eksootilisse kultuuri. Kui Ida-Euroopas sai meid väljanägemise järgi pidada ka kohalikuks, siis seal me enam kohalikega ühte ei sulandunud.
Sain esimest korda elus mošees käimise kogemuse ja nägin oma silmaga, kuidas näeb välja katuse all paiknev üle 3000 poega Suur Basaar. Lisaks tundsin vürtsituru rikkalikke lõhnasid ning avastasin, mida tähendab Türgis kauplemine. Tundus uskumatu, et pärast mõningaid läbirääkimisi on kauba või teenuse alghinnast võimalik alla saada isegi 200%.
Kauplemine on Istanbulis peaaegu et kohustuslik: reisikaaslane sai 25 kohalikult rahaühikult 7-le kaubeldes (umbkaudu 7 eurolt 2 eurole) lahti oma juuksepahmakast, millele järgnes omanikuga traditsiooniline teejoomine ja kutse õhtusöögile.
Istiklal, Taksimi platsilt kulgev peamine turistitänav. Selle lõpus toimuvad harilikult suuremad rahvarahutused ja protestid ning viimaste kuude jooksul on seal aset leidnud ka mitu pommirünnakut. Kuigi tol hetkel oli kõik rahulik, pani seal kõndimine südame veidi tugevamini põksuma küll.
Istanbuli üüratud mõõtmed, Türgi poliitiline olukord ja hiljutised rünnakud andsid tunda aga ka linnapildis ja üldises õhustikus. Meie kohalikud sõbrad ütlesid, et nemad hoiduvad kaubamajadest, suurtest toidupoodidest ja rahvarohketest tänavatest ning lähevad sinna ainult juhul, kui tõesti kuidagi muudmoodi ei saa. Tänaval ringi käies tundsime pidevalt kõrgendatud ohutunnet ja pinget, mil tähelepanu oli suunatud jalakäijaid mitte arvestavale suurlinna liiklusele, isiklikele asjadele, et need ühegi pikanäpumehe haardeulatusse ei satuks, ja igale suuremale põmakale või saginale, mis linnamelus aset leidis.
Mõnel määral on taoline kõrgendatud pinge ka loomulik, kuna tegemist on siiski üüratult suure linnaga. Kui üldjuhul metroovõrgustikuga linnades saab metrooliini muuta ühte piletit kasutades, siis Istanbulis tuleb iga sõidukorra eest maksta (järgmiste eest on piletihind veidi odavam). Meie jaoks oli väga üllatav, et nende transpordivõrku kuuluvad ka metroobussid ja praamid. Esimese puhul on tegemist tavaliste bussidega, mis muust liiklusest eraldatud ja mis sõidavad edasi-tagasi nagu metrooliin. Praame saab võtta aga sadamast ja sõita umbkaudu poole tunniga Euroopa poolelt mõnda Aasia sadamasse või vastupidi.
Niivõrd rahvarohkes linnas nagu Istanbul on ühistranspordivahendites viibimine paratamatult kitsas ja ebamugav, kuna selg selja kõrval seistes on inimesed kui kilud karbis ja pole ruumi isegi enda sügamiseks. Et aga inimestel tuju üleval hoida, on transpordivahendid varustatud ekraanidega, kust näidatakse pidevalt armsaid ja naljakaid videoid kassidest, koertest, loomapoegadest ja muudest „nunnumeetrit“ tööle panevatest isenditest.
Yenikapi sadama juures kalastavad sajad inimesed. Sealt sai võtta Aasia poolele praami, mis on üheks osaks suures transpordisüsteemis ja mille eest tuli tasuda sama palju kui tavalise metroo- või bussipileti eest.
Päikeseloojangu ajal Euroopast Aasia poole sõites praamilt avanenud vaade – taamal nii Sinine Mošee kui ka Hagia Sophia.
Sissejuhatus kultuuriruumi
Lisaks linnamelu nautimisele ja töö tegemisele kogesime oma sõprade kaudu ka türgilikku külalislahkust, mil saime maitsta roogi ja vürtse, mille olemasolust polnud meil varem õrna aimugi. Näiteks võitis meie südame vürts nimega zater, mis Türgis ja Araabiamaades laialt kasutuses, kuid mida me Eestis kunagi kohanud polnud. Tegemist on maitseainega, kuhu kastetakse sisse oliivõlis tipitud saiatükk või mida kasutatakse oliivõliga segatult ahjus küpsetise kattena ja millel siis hea maitsta lastakse.
Minarettidest kostuva palvele kutsuva märguande peale kogunevad mehed tänavatele mošeede ümber.
Sinine Mošee (Blue Mosque või Sultan Ahmed Mosque) on kohalike seas kuuldavasti üks ebapopulaarsematest pühakodadest, kuna teatud kellaaegadel on turistidel võimalik seda tasuta külastada ning, kuigi alad on omavahel eraldatud, tekib palvetajatel paratamatult tunne, et nad on kui ahvid loomaaias, keda pärani silmadega uuritakse.
Hagia Sophia, peaaegu 1500 aastat vana ehitis, mis ajalooliselt olnud nii katedraal kui ka mošee, kuid mis nüüd, viimase sajandi jooksul olnud muuseum.
Kuigi Türgis on valitsevaks religiooniks islam ja viimaste aastate jooksul on see poliitiliste juhtide tõttu läinud aina karmimaks, on siiski tegemist ühe vabama riigiga moslemikultuuris. Kuigi linnapildis kohtab palju naisi, kelle sall katab juukseid, siis suur osa kohalikest seda kommet ei järgi ja konkreetselt pearättide üle on viimase sajandi jooksul kestnud suur debatt.
Kuigi Istanbul on suurlinn ja päris Türgi avastamiseks oleksime pidanud külastama ka teisi linnu või viibima mõnes väikesemas paigas, siis pealiskaudse sissejuhatuse ja maigu Türgi elust saime ikka, et järgmisel korral suuremaks maitseelamuseks naasta.
Reisiteekonnal saab silma peal hoida ka Facebookis: https://www.facebook.com/planet.net.ee/.
