Enne veel kui jõudsime Valgevene kõige loodepoolsemasse linna, mis asub Leedust vaid umbkaudu 30 ning Poolast 20 kilomeetri kaugusel, tegime ühe päeva jooksul tutvust kahe kõige ekstreemsema inimtüübiga, keda Valgevenes võimalik kohata.

Riigi tundma õppimiseks ainult pealinna külastamisest ei piisa. Tuleb kiigata ka suurlinna piiridest väljapoole!

Üks äärmuslikum kui teine
Esimene juhtum leidis aset Minski postkontoris, kus vahetult pärast sisenemist lähenes mulle üks vanem naisterahvas, kes midagi vene keeles küsis. Kuna ma ei ole vene keelt koolis õppinud ning mõistan seda vaid kontekstist arusaamise tasemel, ütlesin vigases vene keeles vabandades: „Izvinite ja nie panimaju pa ruski.“ Tema reageering oli silmade punnitamine ning väga tugeva aktsendiga inglise keeles küsimine, et kust ma pärit olen. Pärast seda, kui olin öelnud, et Eestist, läks tema hääletoon aina kõrgemaks ja pahasemaks, küsides, kas olen vene keele ära unustanud. Vastasin, et ei ole, kuna pole seda kunagi osanudki ja olen liiga noor, et see mulle keskkonnas viibimisega külge oleks jäänud. Sellele järgnes aga ründava häälega korrutamine, et eestlased, lätlased, leedulased, valgevenelased, ukrainlased ja nii edasi on kõik ajalooliselt venelased ning kuna kõik on venelased, peavad kõik ka vene keelt rääkima. Olukord tundus kontrolli alt väljuvat, kuna naisterahva nägu oli tõmbumas sama punaseks kui tema huulevärv, mistõttu noogutasin suurelt kaasa, et las ma pealegi olla ajalooliselt venelane, aga jah, võta näpust, vene keelt ei räägi.
Ristivastupidist olukorda tunnistasime aga Minskist väljapoole hääletades, mil meid korjas peale mees, kes nimetas end valgevenemeelseks radikaal-natsionalistiks. Tema ei rääkinud põhimõtte pärast vene keelt ning kuigi inglise keeles suhtlemine oli talle keeruline, proovis ta vähese sõnavaraga end meile arusaadavaks teha. Lisaks venelaste vihkamisele väljendas ta suuremeelset austust diktaatorliku võimu ning igipõlise presidendiameti omandanud Alexander Lukashenko vastu, kes on tema sõnul elimineerinud kõik vastased ning teinud palju kurja, aga see näitavat tema jõudu, tugevust ning kindlameelsust.


Renoveeritud fassaadi taga säilinud vandaalsus

Loodes asuv Valgevene linn, kuhu pärast pealinna külastamist suundusime, oli Grodno. See on linn, mille olustikku, aurat ning väljanägemist on mõjutanud ajalooliselt nii juudikogukond, maailmasõjad kui ka läänenaaber Poola. Juudid moodustasid enne esimest maailmasõda üle poole Grodno linna rahvastikust ning kuna kõrgetel ametikohtadel töötavad juudirahvusest inimesed mängisid linna arendamises olulist rolli, peeti Grodnot üheks juutide pealinnaks Euroopas. Tänapäeval on tolle aja säilmeks vaid sünagoog, mille väline fassaad on saanud viimaste aastate jooksul värske ja kaunipärase ilme, millele kohalikud giidid linnatuuril uhkusega külastajate tähelepanu juhivad.
Tolle vaatamisväärsuse juures oli meile põnevust pakkuvam aga see, mis turistide vaateväljast välja jääb, kuna giidid sünagoogi sisenemise võimalusest ei kõnele. Nimelt on renoveeritud fassaadi taga peidus interjöör, mille taastamisega on küll proovitud algust teha, kuid mis on üldiselt jäänud selliseks, nagu 1941. aastal natsid selle pärast vandaalitsemist jätsid.
Rahulikus tempos ja hea ilmaga ringi jalutades oli Grodnos nägemisväärt nii vana kui ka uus loss, armsad rohelised pargid, tore jalakäijate tänav ning nagu kõikides Valgevene asulates kui aamen kirikus ka Lenini skulptuur ning võiduplats alatise leegiga. Põnevat avastamist pakkusid aga ka mitmed koduhoovid.

Leidsime Grodnast koduhoovi seatud antikvariaat-kolikambri, mille poole vaatamise eest omanikud raha küsima tulid.
Leidsime Grodnast koduhoovi seatud antikvariaat-kolikambri, mille poole vaatamise eest omanikud raha küsima tulid.


Maailma koledaima skulptuuriga linn

Loode-Valgevenest suundusime edelasse, kus linn nimega Brest ning nende kahe vahepeal Belovežje ürgmets ning rahvuspark, mis tuntud viimase säilinud Euroopa piisonite leviala ja loodusliku pesitsuspaiga tõttu.
Piisonid jäid meil küll seekord nägemata, aga mööda väikesi külateesid liikudes leidsime söökla, kust manustasime lõunasöögiks boršisupi, mis läks maksma täpselt 12 eurosenti, Lenini kujusid, kellega juba nähtute kollektsiooni täiendasime, ning agraarseid külasid, mis pärit kui pildiraamatust. Tähelepanuväärne oli meie jaoks see, et Bresti poole hääletama hakates liitus meiega ootamatult kohalik 50. eluaastates daam ning hiljem silmasime teekonnal veel teisigi kohalikke, kes ühest punktist teise saamiseks pöidlaküüti kasutasid.

Meiega liitunud naine kolmekesi koos kahe suure matkakotiga hääletamises probleemi ei näinud: „Kui on hea inimene, siis ikka peatub,“ oli ta kindel, ning umbkaudu veerandtunni pärast nii ka läks.

Meiega liitunud naine kolmekesi koos kahe suure matkakotiga hääletamises probleemi ei näinud: „Kui on hea inimene, siis ikka peatub,“ oli ta kindel, ning umbkaudu veerandtunni pärast nii ka läks.

Ka Brestis, nagu igas teises Valgevene asulas, on peatänavate nimed Leninskaya vulica ja Sovetskaya vulica ning ka seal on massiivne taevasse kõrguv Lenin. Brest eristub teistest Valgevene linnadest aga sellepoolest, et kui hoonetel poleks kirillitsas kirju, on seal ringi käies tunne, nagu viibiks mõnes lääneriigi linnas.

Lääneliku väljanägemise ja olekuga kesklinn ning taamal järjekordne Lenini kuju.

Lääneliku väljanägemise ja olekuga kesklinn ning taamal järjekordne Lenini kuju.

Hoopis teistsugune tunne kui kesklinnas valdas meid aga massiivses Bresti kindluses, mis pühendatud Nõukogude Liidu vastupanu ja jõu mälestamisele 1941. aastal, mil nad sealsamas Natsi-Saksamaaga sõdisid. Terves kompleksis oli tingimata silmapaistvam skulptuur hiiglaslik mehe pea, millel nimeks „Julgus“, ning mille CNN kuulutas üheks maailma koledamaks kujuks.
Tõsise pilguga koletu suur skulptuur „Julgus“.

Tõsise pilguga koletu suur skulptuur „Julgus“.

Silmi ning suud avav Ida-Valgevene
Kuna Brestist Gomelisse, lõunaosas ühest riigi otsast teise on ligikaudu 530 kilomeetrit, otsustasime selle teekonna läbida öörongiga, mis oli meie jaoks esmakordne kogemus. Rong sõitis täpselt 10 tundi ning alustas teekonda kell 19.30 ning jõudis sihtpunkti kell 5.30. Pilet maksis 5 eurot ning hinna sees oli ka kuum vesi tee jaoks, piisava laiuse ja pikkusega alus, millele end pikali heita, ning puhas voodipesu.

Platzkart tüüpi vagunis saab öösel ilusaid unenägusid vaadates 5 euroga punktist A punkti B.

Platzkart tüüpi vagunis saab öösel ilusaid unenägusid vaadates 5 euroga punktist A punkti B.

Kui Grodna ja Brest on läänepoolsed Valgevene linnad, siis Gomel, pealinna järel suuruselt teine linn riigis, on geograafilise asukoha tõttu pigem Venemaa ja Ukraina mõjutustega. Gomel ning seda ümbritsevad külad jäid ka viimaseks piirkonnaks Valgevenes, mida enne Ukraina poole edasi suundumist avastasime.

Sügisene pühapäeva hommik Valgevene suuruselt teises linnas Gomelis.

Sügisene pühapäeva hommik Valgevene suuruselt teises linnas Gomelis.

Enne riigist lahkumist saime kohalike käest teada mitmeid fakte ja asjaolusid, mida turistina iial ei märkaks, ning mis meil suu ammuli lahti jätsid ning veel hiljemgi maigutama panid. Saime näiteks teada, et Valgevene ajalehtedes kirjutatakse vaid positiivsetest uudistest ning kui valgevenelane omab rohkem kui ühte autot või kinnisvaraobjekti, peab ta riigile lisamakse tasuma. Peale selle on riigis moonide kasvatamine keelatud ning karistatav, isegi kui inimesel on aias vaid üks moonililleõis.
Lisaks, kuna kohalike seas on populaarne välismaistest internetipoodidest asjade tellimine, võttis valitsus vastu seaduse, mille alusel peavad kõik riigile makse tasuma, kui nende tellitud kaup näeb välja kallim kui 25 eurot.
Kokkuvõttes tundsime, et Valgevene on riik, kuhu tasub turistina kindlasti reisida, sest mitte ükski teine riik Euroopas ei suuda tagada niivõrd mitmekülgset ning vastuolulist pilti ja ajamasinasse minemise tunnet. Valgevenes kohalikuna elamine tundub olevat aga hoopis keerulisema valsitaktiga muusika.