Odessa – hinge soojendav talveunes kuurortlinn ja viimane peatuspaik Ida-Euroopas
Kuurortlinn võttis meid vastu karge sügistalvise vihmasajuga. Kuigi säravat päikest, õhusooja ning sillerdavat merevett me Odessas ei kogenud, saime seal viibitud nädala jooksul hinge õdusa jõulutunde.
Üks Odessa peamistest tänavatest, Prymorskyi bulvar, oli ehitud värvilistesse tuledesse, mis lõid niivõrd kütkestava õhustiku, et ka kõige suurema jõuluvihkaja, Grinchi süda pehmeneks mööda tulesäras alleed jalutades. Lisaks oli kesklinna rajatud jõuluturg, kohvikud ja toidupoed olid sättinud end hooajakaunistusesse ning vanalinna tänavatel kõndisid talitajate kõrval kuninglikud hobused. Kuigi lumesajuks oli veel liiga soe, ühtis pluss viie kraadine kargus kenasti üldise atmosfääriga ja paratamatult tekkis mulje, et Odessa on soe aasta läbi: kui suvel kütab õhku ning pruunistab nahka päike, siis sügiseses novembris soojendab südameid jõulumeeleolu.
Jõulumeeleoluline Prymorskyi bulvar.
Vanalinnas paiknev jõuluturg, kust sai osta peamiselt mahlaseid hamburgereid ja sooja hõõgveini.
Odessa arhitektuur ja linnapilt oli külluslik ning suursugune – isegi tänavatel sihitult ringi uitamine ja ümbritseva vaatlemine köitis meeli ning pakkus ahhetama panevaid emotsioone. Üheks vaieldamatult kaunimaks hooneks, millest polnud võimalik pilku heitmata mööda kõndida, oli Odessa ooperi- ja balletiteater.
Esimesel päeval, mil me linnas ringi uudistasime, tuli reisikaaslasel idee minna ooperisse ning küsida, kui palju maksab kõige odavam pilet. Mõned aastad tagasi, mil ta oli linnareisil Viinis, avanes tal võimalus osta kolme euroga Viini ooperisse hea vaatega seisukoht, samal ajal kui odavaim tavapilet jäi 60-70 euro vahemikku. Kuna 15 minuti pärast algas etendus, oli ajastus ideaalne, et kõige odavamat hinnaklassi uurida.
Kassast saadud vastus oli aga kõike muud kui ootuspärane: kõige odavam tavapilet ooperisse maksis 20 kohalikku rahaühikut, mis võrdub 70 eurosendiga! Kuigi tol päeval me ooperisse minekuks valmis ei olnud, otsustasime, et läheme vaatama järgmist, mis kavas kirjas – see toimus õhtul enne meie ärasõitu ning oli kasakatest, kes Ukrainas tuntud oma rahvuse eest võitlejatena nagu Eestis metsavennad.
Imekauni interjööriga Odessa ooperi- ja balletiteater.
Piletite hinnaklassi uurides selgus, et kõige kallima pileti on võimalik soetada viie euro eest. Kuna ooperikogemus oli igati taskukohane, otsustasime võtta keskmise hinnaga pileti – 1,7 eurot, mille lunastasime kõige kõrgema rõdu esireas olevate kohtade vastu.
Ooperimaja oli lummavalt kaunis ja kuigi ooper oli ilma tõlketa ning ukraina keeles, pakkus see siiski visuaalselt ja heliliselt meelenaudingut. Üsnagi ootamatu üllatus ootas meid ees vaheajalt tagasi saali jõudes: odavama pileti ostnud inimesed olid end parema vaatega kohtadele sättinud ja seega ka meie kohad ära võtnud. Kuna me etenduse sisust suurt aru ei saanud, ei lasknud me end sellest aga häirida.
Maagiast tulvil linn
Lisaks ooperimajale on Odessa tuntud ka illusioone loovate ehitiste poolest. Kuulsaim neist on 192 astmega Potjomkini trepp, mida meie visiidi ajal parasjagu renoveeriti. Eriliseks teeb trepi asjaolu, et seda nii alt- kui ka ülevaltpoolt vaadates tekib illusioon, nagu koosneks see vaid järjestikustest astmetest, kuna vaheplatvormid ei paista välja.
Illusioone loovad Potjomkini trepid, mis kuulsaks saanud tänu 1925. aastal esilinastunud tummfilmile „The Battleship Potemkin“ (Lahingulaev Potemkin), on üheks Odessa kuulsaimaks vaatamisväärsuseks. Meie visiidi ajal toimus paraku treppide renoveerimistöö.
Nõiamaja nime all tuntud elamuhoone, millel imeline võime luua illusioon seina sees elavatest inimestest.
Peale kuulsate treppide leiab Odessa kesklinnast ka nõiamajaks nimetatud hoone. Tänavalt otse maja poole vaadates tundub, nagu tegemist oleks vaid ühe seinaga, mille sees inimesed maagilisel kombel elavad. Pisut teise nurga alla liikudes aga näeb, et tegelikkuses on maja küljesein diagonaalne ja jääb seetõttu varju.
Kolm on aga kohtu seadus: nii leidub Odessas veel üks maagia jõul toimiv ehitis. Nimelt on mere ääres tohutu lai ning suur sild, mida kutsutakse ämma sillaks, ja mille keskel olles tunneb võnkeid, mille allikas jääb reaalsele mõistusele tuginedes arusaamatuks.
Ajalooliselt on Odessa tuntud sadamalinnana. Ka tänapäeval on merele vaadates näha sadu tõstukeid, mis suuri metallkonteinereid laevalt laevale tõstavad.
Raisatud potentsiaal: merepiiril paiknev Odessa hotell, mille numbritubadest miljonivaade Mustale merele, kuid kus ei liikunud ainsamatki hingelist ning ukse peal oli kiri, et asutus enam ei tööta.
Kirev paljutahuline turg
Kuivõrd Odessa on hiiglaslikult suur linn, leidub seal lisaks muinasjutulistele ning kaunitele vaadetele ka maisemaid ja argisemaid paiku. Üheks taoliseks on üüratu turg Privoz, kust on võimalik leida peaaegu et kõike: riideid, värskeid puu- ja juurvilju, elus või surnud kalu, kanu või loomi, kasutatud ja kasutamata telefone, sõjaväerõivaid, x-soonega seibe ja mutreid ning kõike muud, mida inimmõistus võiks ette kujutada ja vajalikuks pidada.
Kuigi mõnes müügikohas hügieenilisusega just ei hiilata, ostsime turult käsitsi valmistatud vareenikuid, mis tavapoes müüdavatest kolm korda odavamad ning kaks korda maitsvamad. Siinjuures on oluline mainida, et juba tavapoes pole nende hind teab mis kõrge. Lisaks, nagu jõulumeeleolule kohane, saime Privozist ka selle hooaja esimesi mandariine.
Turg Privoz, kus valik kasutatud nööpnõelast väikeste loomapoegadeni.
Euronõuete täitmise ning hügieeni pidamisega iga müüja Privozi turul just ei hiilga.
Tuhanded müüjad ja lettide vahel sagivad kliendid.
Turu tagumises osas paiknev ala, mis tundus olevat must turg nii otseses kui ka kaudses mõttes.
Turg paistis olevat jaotatud erinevateks naabruskondadeks: värskeid puu- ja juurvilju müüv kant näis olevat kõige puhtam ja jõukam, piirkond, kus müüdi riideid ja kodutarbeid, paistis olevat keskpärane ning piimatooteid ja lihasaadusi müüvad alad olid omaette spetsiifilist laadi. Turu taguotsas paistis olevat aga kõige eriskummalisem kant, mida mina nimetaksin mustaks turuks nii otseses kui ka kaudses mõttes. Seal vaesemas ning räpasemas regioonis müüdi asju, millele peale vaadates võib selgelt näha, et neid on kasutatud ja mul tekkis kuri kahtlus, et võib-olla pole need müügile jõudnud legaalseid teid pidi.
Talveunes kuurort
Suvel on Odessa külastatuim paik Arcadia kuurort, kus parimad rannad ning vingemad klubid, milles leiavad aset kõige suursugusemad peod. Puhtast uudishimust võtsime Odessa kesklinnast bussi Arcadiasse, et saaksime sõrmed korra jahedasse Musta merre pista ja näha talveunes kuurorti.
Kuigi me Arcadias kaua aega ei veetnud, oli silmaga näha, kuidas suvehooaeg on piirkonna ära väsitanud ning kuidas ala nüüd talvevarude peal elab. Kuigi olukorrast avanes üsnagi kurvameelne pilt, vuntsisid töölised vaikses rütmis Arcadiat järgmiseks tipphooajaks taas üles.
Arcadia – peamine piirkond suvitajatele ja ööelu nautijatele.
Foto DSC_0652: Talveunes kuurortpiirkond, mis tipphooajal taas säravana turiste tervitab.
Ka halb kogemus on väärt kogemus
Omamoodi elutarkusi ning –kogemusi saime Odessas viibitud nädala jooksul ka ööbimispaigas. Nimelt otsustasime hostelis peatumise kasuks ja pakutavate seast osutus väljavalituks linna kõige odavam hostel, mille eest pidime ühe inimese kohta tasuma ööpäeva jooksul 2,8 eurot. Koht asus südalinnas ja nägi hinda arvestades välja võrdlemisi uhke. Kuna meist kumbki polnud elu jooksul aga nii kaua ühes ja samas majutusasutuses aega veetnud, saime väga huvitavate inimtüüpide ning lugude võrra rikkamaks.
Suvehooajal oleks taolise hinnaklassiga ööbimispaik ilmselt tulvil seljakotirändureist, aga hooajavälisel ajal me ühtegi reisiselli seal ei kohanud. Küll olid end majutusasutuses sisse seadnud aga kohalikud inimesed, kelle sõnul on Odessas korteri üürimine kallim kui hostelis peatumine.
Kesklinnas paiknev kauni interjööriga hostel, kus öö eest tuli inimese kohta maksta 2,8 eurot ja kauba peale sai tutvust teha eriskummaliste inimtüüpidega.
Kaasüürilistega tutvumine kinnitas aga teada-tuntud ütlust, et küll see inimmaailm on ikka kirju. Üks püsiv hostelielanik oli naine, kes pidevalt iseendaga kõva häälega rääkis ning kurjal häälel sõimles. Kui me ukraina ja vene keele segust paremini aru saaks, oleks olnud päris põnev teada, mis talle kõneainet pakkus. Teine huvitav natuur oli Gruusiast pärit mees, kes terve elu elanud Krimmis, kuid kellel ei lubatud pärast Venemaa piiride laienemist kodupaika enam siseneda. Tegemist oli pensioniealisega, kes esmalt tundus arukas, kuid kes üsna pea hakkas meile peale suruma oma tõekspidamist, et härra Trumpi valituks osutumine on äärmiselt tore uudis. Nimelt kuulas ta pidevalt venekeelset vabaduseraadiot, kus tema sõnul kõneldi ainult õigetest ja vabadest uudistest ning üks sellistest oli ka teadasaamine, et presidendikandidaat Trump on ideaalne mees, kes seisab vabaduse eest.
Kirsiks tordil oli hosteliomaniku hell süda, mis otsustas kahel ööl järjest pakkuda katust kodutule insuldi läbi elanud vanemale meesterahvale. Ka meie hing pole tehtud kivist, kuid tugevalt uriini järgi lehkava abivajaja ühiskööki paigutamine tundus ületavat taluvuse piire. Siiski, mis ei tapa, teeb tugevaks, ning nii elasime ka meie selle äärmiselt ebameeldiva kogemuse üle (kuigi pidevalt oli tunne, et tahaks end kratsida ja kontrollida ega me mõnda tänavahaigust külge pole saanud).
Õhuvaksalist teiste kultuuride poole
Kuigi maailmareisi planeerides oli meil kavas Ukrainas viibida maksimaalselt nädalake ning külastada vaid Lvivi, siis lõpptulemusena veetsime seal erinevates piirkondades kokku üle kolme nädala. Olgugi et idas kestab sõda ning üle terve riigi on elanikud sellest mõjutatud, on tegemist äärmiselt kauni ja põneva paigaga.
Odessa jäi seekordsel rännakul aga meie viimaseks peatuspaigaks Ida-Euroopas. Järgmisena võtsime maailmarännul ette esimese lennureisi, mis viis meid hoopiski teistsugusesse ning kübeke eksootilisemasse kultuuriruumi.Meie reisiteekonnal saab silma peal hoida ka Facebookis: https://www.facebook.com/planet.net.ee/.
