Paari euroga Kiievist Lääne-Ukrainasse, armastuse tunnel ning kohvikute paradiisilinn Lviv

Pärast pealinna avastamist võtsime suuna lääne poole. Meie sihteesmärk oli jõuda Lvivi, läänepoolsel alal suurimasse ning üldises arvestuses seitsmendasse suurimasse linna Ukrainas. Kuna meid köidavad aga ka turismipiirkonnast eemale jäävad paigad, lõime lahti kaardi ning otsustasime teekonnal teha paaripäevase peatuse linnas nimega Rivne.

Erinevaid transpordivõimalusi uurides avastasime, et Kiievist Rivnesse, kuhu ligi 400 kilomeetri pikkune teekond, on võimalik minna rongiga, mis sõidab 8 tundi ning mille pilet maksab 38 kohalikku rahaühikut ehk 1,3 eurot. Kuna meil on aega reisida terve aasta ja rongiga peaaegu ühest riigi otsast teise sõites näeb aknast välja vaadates kohalikku elu ning loodust, tundsime, et see kõlab liigagi hästi, et tõsi olla.

Kultuurne rongisõit
Rääkides oma plaanist kiievlastele, vangutasid nad pead nii sihtkoha kui ka transpordivahendi osas. Rivnes polnud nad kunagi käinud ning ütlesid, et neil pole õrna aimugi, mida seal võimalik näha või teha, ja kõige odavam rong, mida kohalikud nimetavad elektritskaks, oli nende meelest meie kui eurooplaste jaoks midagi liialt ekstreemset. Sestap soovitasid nad meil kaks eurot rohkem maksta, et minna rongiga, mis on kaks korda mugavam ja sõidab kolm tundi kiiremini.
Kiievlaste skeptilisus oli aga kui õli tulle valamine, mis tekitas meis tahtmise väljakutse vastu võtta, et näidata ja ise näha, mis puust me tehtud oleme.
Pärast kaheksa tunni pikkust elektritskaga sõitmist pidime nentima, et olime valmis millekski palju hullemaks kui reaalsuses kogetu. Tõsi, ruumiga ei saanud priisata nii palju kui Elroni porgandites, aga meil oli samaväärse kvaliteediga wifi-ühendus ning põnevust tekitavad babushkad, kes kõike võimalikku ja võimatut sõidu vältel müüa proovisid.

1,3 euro eest kaheksa tunniga 400 kilomeetri läbimine kõlas meile pärast sõidukogemust ikka veel väga hea tehinguna.

Kõige ebamugavust tekitavam oli meie jaoks vets, mis kujutas endast harjumuspäratut auku rongipõranda sees. Olgugi et seal käimine oli räpaselt tüütu ja iga väiksemgi tuulehoog, mis vagunivahest tuli, tõi ninna ebameeldiva haisu, võtsime tervet sõitu kui kultuuriliselt rikastavat kogemust.

Armastuslik sõjavarustuse peidupaik
Rivne ei olnud aga üldse nii pisike, kui me kohalike reageeringule tuginedes ootasime. Kuigi linnas ei olnud suuri ja kuulsaid vaatamisväärsusi, nautisime parkides, vanadel kalmistutel, turul ning väikeste kohvikutega täitunud tänavatel ringi kõndimist.
Lisaks avastasime, et Rivnest 20 minuti bussisõidu kaugusel asub küla nimega Klevan, mille lähedal on armastuse tunnel (Tunnel of Love). Tegemist on rohtunud raudteelõiguga, kus legendi kohaselt võimalik leida armastus kogu eluks, kui seal hingesugulasega käsikäes kõndida. Ajaloolisele selgitusele tuginedes kujundasid selle viie kilomeetri pikkuse lõigu Nõukogude sõjaväelased, et vastaste õhumasinate eest lasti peita.

Legendi kohaselt paik, kus leida igavene armastus. Ajalooliselt peidupaik salajase lasti peitmiseks.

Armastuse tunnel nägi välja samasugune nagu miljonitel fotodel, mida internetist võimalik leida, kuid huvitaval kombel ei olnud see paik turistigruppidest ummistunud. Koha peal oli paar-kolm müüjat, kelle käest sai soetada sooja jooki ja suveniire, ning üks napsune punasesse riietunud mees, kes pillilugu mängis ja selle eest raha küsis.
Üldiselt oli armastuse tunnel äärmiselt kaunis ja rahulik koht, kus jalutada, mõtteid mõlgutada ning loodust nautida. Kuigi kevadel ja suvel on seal turiste ilmselt rohkem, oli meil tunne, et see on absoluutselt igal aastaajal ning ükspuha millise ilmaga võluv ja imepärane!

Unustamatud lipuvärvid
Märkasime, et nii Rivnes kui ka teistes asulates on peaaegu kõik võimalik ja võimatu võõbatud Ukraina lipuvärvidesse. Peamised ohvrid on aiad, sillad ja postid, kuid ühes külas oli lipuvärvides näiteks telekanaleid edastav taldrik, mis tekitas ehmatusliku küsimuse, et ega nad ometi ka oma koera või kassi sinikollaseks värvinud pole.

Liputoonidesse värvitud sild Rivnes.

Kohalike sõnul hakati tänavaid liputoonidesse värvima pärast kahe aasta taguseid sündmusi, mil Ukrainas oli revolutsioon ja algas sõda. Lvivis, mis üks ukrainalikumatest linnadest, ei saanud inimesed aga miskit siniseks ega kollaseks värvida, kuna seal on säilinud kaunis vanaaegne arhitektuur ja atmosfäär, mille pintsel ning ehituspoe värvid ära rikuksid.
Lvivi jõudes mõistsime, et armsad väikesed kohvikud, mida Rivnes nägime, oli vaid eelsoojendus sellele, mis meid ees ootamas.

Piltilusas Lvivi vanalinnas oli teiste suveniiride hulgas võimalik osta ka Putini näoga vetsupaberit.

Ukrainas on kõik võimalik: näiteks Obama, Putini või mõne teise tähtsa isiku juhiloa ostmine.

Midagi igale maitsele
Yurii Kulchytsky nime kandev mees tõi Euroopasse kohvi joomise traditsiooni ja kuigi kohvikukultuuri lätteks on Viin, oli seda eurooplastele tutvustanud mees Lvivist pärit ukrainlane. Osalt selle pärast ning teiseks tänu väga menukaks saanud baarile nimega Kryjivka, mis kujundatud Teise maailmasõja ajal tegutsenud Ukraina metsavendade punkriks, on Lviv temaatiliste kohvikute paradiis.

Skulptuur mehest, kellele kõik Euroopa kohvikultuuri austajad tänulikud peaksid olema.

Lisaks Ukraina Ülestõusuarmee stiilis restoranile, kus saab konkreetse ukrainakeelse salasõna vastu tasuta pitsi kange alkoholiga, on Lvivis näiteks juudikohvik, mille menüüs puuduvad hinnad ja hiljem tuleb esitatud kõrgelt summalt hakata hinda vähemaks kauplema. Menuka näitena saab tuua välja veel sado maso kohviku, kus teenindajad liiguvad ringi piits taskus ning vahepeal „karistavad“ ülemeelikuid kliente. Mitte ükski neist kohvikust pole aga suvaline ideesünnitis, kuna kõik on seotud konkreetse looga – juudikohvik asub endises juudirajoonis ning kuulus erootikakirjanik Leopold von Sacher-Masoch on sündinud Lvivis. Viimase kohviku ette on püstitatud ka tema skulptuur, mille taskutesse inimesed oma käed pista saavad, et siis tagasihoidliku üllatuse osaliseks saada.

Kryjivka on üks Lvivi kuulsaimatest restoranidest, mis töötab ööpäevaringselt, ning kus on igal kellaajal ukse taga järjekord.
Eelnevad on aga üksikud näited temaatilistest kohvikutest, mida Lvivis võimalik avastada. Olgu veel öeldud, et sealt leiab kolmekorruselise kohviku, kus kuus erineva teemaga tuba ning katusel Harry Potteri raamatutest tuntud lendav auto.
Need, kes vahepeal Lvivi avastamisest ära väsivad, saavad minna 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas avatud anti-kohvikusse, kus tuleb maksta vaid aja eest, mille seal veedad, mitte kohvi, tee ega küpsiste eest, millega maiustad.

Lvivi kolm kvaliteeti
Kvaliteetkohv, kvaliteetõlu ning kvaliteetšokolaad – kõiki neid kolme leiab Lvivi restoranidest, kohvikutest ja baaridest. Nimelt on Lvivis tohutu palju käsitööõllesid pakkuvaid baare, kust saab sama värsket õlut, kui oleme harjunud poest piima saama – kui mõne päevaga ära ei joo, läheb halvaks. Täpselt samamoodi kui kohvi ning õlu, valmistatakse Lvivis ka käsitööšokolaadi.

Tuhkatriinu kingakesed, mis valmistatud Lvivi käsitööšokolaadi meistrite poolt.

Enne Lvivi jõudmist soovitasid kõik teekonnal kohatud ukrainlased meil mitmele korrusele rajatud käsitööšokolaadikohvikut külastada. Sinna jõudes ei pidanud me pettuma: paremat kuuma šokolaadi ei ole me kuskil mujal varem saanud ning kui kõrvutada Lvivi käsitööšokolaadi Ukraina presidendile kuuluva „rahvusliku“ šokolaadifirma Roshen toodetega, on need omavahel kui kodumoos ja poest ostetud džemm.

Nii Kiievis kui ka Lvivis olid äärmiselt tähelepanuhaaravad Roshen maiustusepoed, mille vaateaknad olid kui peatükid võlulikust muinasloost. Kuulsime kohalikelt, et praegune Ukraina president on kuulsa maiustusefirma omanik, mille legaalsus rahva seas palju küsimusi ning kära valmistanud.

Lvivi võlule lisab väga suurt väärtust see, et suur osa paikadest on peaaegu ööpäev läbi avatud, linn on elav ja, mis kõige tähtsam, eurooplaste jaoks on seal kõik uskumatult odav! Ühel Lvivis veedetud päeval otsustasime seljakotiränduritele mitte omaselt laristada ning käisime kohvikust kohvikusse ja baarist baari. Õhtu lõpuks olime kahe peale kulutanud vaid 11 eurot.

Kiievist Lvivi rännates olime liikunud juba niivõrd palju läände, et mõtlesime järgmisena teha lühikese kõrvalpõike tagasi Euroopa Liitu, et ka Poolale pilk peale heita.
Meie rännuteekonnal on võimalik silma peal hoida ka Facebookis: https://www.facebook.com/planet.net.ee/.