Ukraina ja Poola vaheline otsetransport on küllaltki kulukas ning aeganõudev, mistõttu otsustasime vahemaa läbida alternatiivsel moel.
Istusime Lvivis minibussi, millega sõitsime kaks tundi 80 kilomeetri pikkusel teelõigul auklikke Ukraina külasid läbides piirini, kust edasi plaanisime minna jalgsi. Üllataval kombel polnud me aga ainsad, kes sellisel viisil piiri ületasid, otse vastupidi: jalgsi piiri ületamine tundus olevat isegi nii populaarne, et kahe riigi vahele oli jalakäijatele ehitatud autodest eraldi kulgev rada.


Jalgsi piiri ületamine Ukrainast Poola on niivõrd populaarne, et sajad inimesed ootavad järjekorras rüseledes enda korda.

Eesõigus tänu Euroopa Liidule
Piiriametnike hooneni jõudnuna nägime ukse taga pikka järjekorda, mis pani meid peast kinni hoidma ja ootamisele kuluvate tundide arvu peale mõtlema. Esmapilgul lubas järjekorramelust avanev pilt vähemalt huvitavat kultuurilist kogemust: inimesed rüselesid, sõimlesid ning käitusid üsnagi sarnaselt loomadele.
Meie selja taha ilmunud ning võõrkeelset vestlust pealt kuulanud inimesed küsisid aga, kas oleme Euroopa Liidust. Jaatavat vastust kuuldes osutasid nad kõrvalisele rajale, mis lasi meil kõikidest järjekorras olevatest inimestest rahulikult mööda kõndida ning piir ületada eelisjärjekorras.


Inimesed, kellest tänu Euroopa Liidu kodakondsusele eelisjärjekorras ette saime, oma pahameelt ei varjanud.

Ootavate inimeste hävitavad pilgud kuklas, kasutasime sülle kukkunud eelist, olles ise mõrumagusa tundega ning teadmata, kas maitse pigem magusa- või mõrupoolne. Kindel on see, et tänu otsusele ületada piir jalgsi (ning seda oma Euroopa Liidu kodakondsusega) võitsime ajas ligi viis tundi. Vähemalt nii pikalt pidi piiriületust ootama esimene autojuht, kes meid püstise pöidla märguande peale üles korjas ning Poola riigi sisemusele lähemale viis.

Kontrast teisel pool piiri
Esialgu ei olnud meil Poola minek üldse plaanis, kuna see tundus olevat Eestile lähedal paiknev riik, mida vaid pikkade bussireiside marsruut läbib. Tungivalt külla kutsuv sõber ning enne reisile suundumist alles jäänud aja nappuse tõttu Poola tellitud pangakaart olid kaks peamist tegurit, mis mõjutasid meid jalge alla võtma teekonda Krakowisse.
Kui olime Poola pinnal paarkümmend kilomeetrit edasi liikunud, saime aru, et sinna tulek oli väärt juba kontrasti pärast, mida oma silmadega tunnistasime: Ukrainast piiri poole sõites tunnetasime bussis loksudes auklikku kruusateid ning pärast piiri ületamist veeresime juba laitmatult korras olevatel mugavatel Poola kiirteedel.
Krakowisse jõudes olime Ukuga ühel nõul, et kõrvalhüpe Poola oli parim otsus, mille saime teha, ning järgnevate päevadega kummutasime oma peas eelarvamusliku mõttelaadi Poolast kui transiitriigist.

Rikkalik valikuvõimalus
Võime julgelt väita, et Krakow on linn, kus külastajatel igav ei hakka. Tegemist on pealinna järel suuruselt teise linnaga, mis koosneb mitmest mõtteliselt eraldiseisvast linnaosast, millest üks paeluvam kui teine. Kuigi maailmasõdade ajal käisid Poolast üle erinevad sõjalised jõud, ei pidanud Krakow õnnelikul kombel kahjusid kandma: linnas ringi kõndides näeb rohkelt vanaaegseid kirikuid ning keskaegne vanalinn on säilinud piltilusa ning võluvana.


Tulesäras väljak Krakowi vanalinnas.


Kui vanalinn on Krakowi linnasüda, siis suurem ööelu ja –melu käib endises juudilinnaosas Kazimierzis. Seal asub ka kuulsaim paik, kust saab ööpäev läbi soetada Poola kõige populaarsemat tänavatoitu Zapiekankat. Tegemist on pika avatud baguette saiaga, millel traditsiooniliselt peal seened, juust ning vabal soovil erinevad kastmed, kuid võimalik on osta ka rikkalikumalt kaetud Zapiekankasid. Märkimisväärne on ka paik ise: Endziori-nimeline ümmargune hoone, mille igast aknast võimalik osta erineva valmistaja poolt meisterdatud Zapiekanka. Iroonilisel kombel ostetakse tooraineid aga ühelt ja samalt ettevõttelt.


Populaarne tänavatoit Poolas - Zapiekanka. Paremal traditsiooniline (ilma lisanditeta) variant.

Turistide poolt külastatuimad kohad on ka Krakowi loss, Schindleri tehas ning linnast veidi eemal paiknevad Wieliczka soolakaevandus ning Auschwitzi koonduslaager. Kõik mainitud kohad on äärmiselt põnevad, kuid suunatud pigem paksema rahakotiga turistidele. Nimelt tuleb igas paigas planeerida ühe inimese pileti jaoks paarkümmend eurot – võimalik, et investeeringut väärt, kuid meie otsustasime seekord avastada Krakowit alternatiivsel moel ning tulla tulevikus tagasi nendesse paikadesse siis, kui oleme edukamad ja rikkamad.



Krakow pakkus meile aga suurepäraseid elamusi ka ilma rahalise panuseta: loss oli kaunis ka väljastpoolt ning selle kõrval „elutsev“ draakon purskas iga viie minuti tagant tuld.


Krakowi lossi kõrval olev draakon, kes iga 5 minuti tagant tuld purskab.

Tuld purskavast draakonist viie sammu kaugusel asuvad väikesemad ja pehmemad draakonid, mille saavad turistid endale koju kaasa võtmiseks soetada.

Endises juudilinnaosas Kazimierzis ringi kõndides märkasime värvikirevat maja ja aeda, kuhu suurelt peale kirjutatud „Stop by and say hi“ (Peatu ja tule ütle tere). Täpselt nii me tegime ja selgus, et tegemist on juudikogukonna keskusega, mis on paik, kus Krakowis elavad juudirahvusest inimesed saavad omavahel kohtuda ning rahvuspühasid pidada. Kuna tegeleme reisimise kõrvalt ka isealgatatud projektiga, mille sisuks on sotsiaalsete algatuste juhtide intervjueerimine, leppisime kokku kohtumise ka juudikogukonna keskuse esindajaga.

Temaga kõnelemine oli meie jaoks silmi avav ning tekitas hea tunde, et me Auschwitzi koonduslaagrisse ekskursioonile ei läinud ja saime selle asemel teada hoopiski tänapäeva Poolas eksisteerivast juudikogukonnast. Nimelt rääkis sealse juudikogukonna esindaja, et mitmed turistid Iisraelist ja mujalt maailmast käivad Krakowis vaatamas juudirahvuse minevikku ja tragöödiat, jättes tähelepanuta oleviku ja selle, et elu läheb edasi ning ka tänapäeval elavad Poolas juudid oma igapäevalu.
Keskuses saavad juudikultuuriga teha tutvust inimesed, kes alles hiljem avastanud enda sugupuust juudi sugemeid, ning iga nädal käivad seal koos ka nii nooremad kui vanemad juudirahvusest inimesed, kellest viimaste seas ka mitmeid holokausti üle elanuid. Esindaja sõnul ei vala nad aga igal kohtumisel pisaraid ning ei räägi, kui kohutav see holokaust küll oli, vaid joovad sageli hoopiski viskit, viskavad nalja ning räägivad mahlakaid jutte oma voodielust.
Juudikogukonna keskus tahab lõhkuda stereotüüpi, et Krakowis näeb ainult tumedat juudirahvuse minevikku, ning selle liikmed soovivad esile tuua ja näidata tänapäeval eksisteerivat rõõmsat Poola-juutide elu.


Memoriaal juutide linnaosas, paigas, kust nad koonduslaagrisse küüditati. Plats on täis terasest toole, millest üks märgib 1000 ohvrit.

Lisaks kultuurilisele kogemusele saime Krakowis ka looduslähedase elamuse. Nimelt asub Krakowi vanalinnast mõnekümne minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel Zakrzoweki laguun, millel huvitav taustlugu. Nimelt on tegemist tehisliku veekoguga, mis tekkis 1990. aastal lubjakarjäärist, kui kaevamisel avastati pahaaimamatult maa-alune jõgi, mis täitis kaheksa tunniga kogu karjääri. Tänapäeval on veekogu üle 32 meetri sügav ning peidab endas endiselt bussi, veoautot ja mitmeid väikeseid laevu. Kuigi veekogu ümbritseb aed, kulgeb mööda seda inimeste loodud matkarada. Parematele ja grammike ohtlikematele vaadetele aitavad ligi pääseda aga aiaaugud.


Endine lubjakaevandus, millest sai kaheksa tunniga kaunis ning maagiline veekogu.

Järsematel nõlvadel on kauni vaate fotole püüdmiseks tehtud aia sisse augud.

Zakrzoweki laguuni kõrval kulgeb matkarada, kust avanes sügisesele Krakowi linnale kaunis vaade.

Seega kuigi peamiste vaatamisväärsuste, turismipaikade ning muuseumite nägemiseks on Krakowis vaja kergendada rahakukrut, leiab sealt põnevust pakkuvaid objekte ka tasuta.
Kasutusel olev võõrkeel vaid kehakeel
Pidime tõdema, et Poolas kui Euroopa Liidu liikmesriigis toimib kõik hoopis teistmoodi kui idapoolsetes naaberriikides, Valgevenes ja Ukrainas. Hinnad on kallimad, riigisüsteem ja –mehhanism erinev ning kohalike suhtumine ning mõttemaailm teistsugune.
Kõige enam hämmastas meid Poolas aga asjaolu, et kohalikega polnud võimalik leida ühist keelt. Kui Lätis saime kergelt hakkama inglise keelega, Leedus inglise ja vene keelega ning Valgevenes ja Ukrainas suuremas osas vene keelega, siis Poolas raputasid poemüüjad ja postimajatöötajad pead nii inglise, vene kui ka saksa keele peale. Õnneks saime oma poe- ja postimajavajadused rahuldatud primitiivset kehakeelt kasutades.

Lihtsakoeline ja kodune Ida-Euroopa
Pärast viit Krakowis veedetud päeva hakkasime käidud teed pidi tagasi liikuma. Kui kohale õnnestus meil saada hääletades, siis kainet mõistust ning erinevaid online-allikaid kasutades mõistsime, et sügiseses ja kiiresti pimenevas olustikus pole meil Poola kiirteede tõttu mõistlik pöidlaküüti kasutada. Sestap tegime senisel reisil kohalikku transporti arvestades suurima investeeringu ning võtsime Krakowist ühele inimesele 11 eurot maksva rongipileti Poola ja Ukraina piirile lähimal asuvasse suurimasse linna nimega Przemyśl.


Przemyśl, üks vanimatest Poola linnadest, kus veetsime enne Ukrainasse tagasi suundumist veel ühe öö.


Kohale jõudes meenus meile aga miski, mida reisil ikka ja jälle kipume unustama. Nimelt oli tegemist laupäevaga ja õhtul enam piirile busse ei läinud. Isegi kui oleksime paarkümmend kilomeetrit mingil moel läbinud, et piirile jõuda, poleks sealt enne hommikut ühtegi ühistranspordivahendit edasi liikunud. Nii ei leidnud me muud lahendust, kui et jääda veel üheks ööks Poola.
Hommikul jätkasime teekonda ning jõudsime kiirelt ja komplikatsioonideta tagasi Ukrainasse. Meile endale arusaamatul moel tundsime, nagu oleksime tagasi koju jõudnud: nägime taas babushkaid, marshrutkasid ja elektrichkasid, mis otsetõlkes vanaemad, minibussid ja elektrirongid, kuid siiski mitte piisavalt samaväärsed mõisted, et eelnevaid nendesse sõnadesse ümber panna saaks.
Nimelt sisaldavad need sõnad idaeuroopalikku hõngu, mis meid kummalisel kombel Ukrainas võlusid ning inspireerisid reisiplaane kujundama nii, et läksime pilku peale heitma ka Karpaatidele ning nende ümbruses olevatele linnadele.
Meie rännuteekonnal on võimalik silma peal hoida ka Facebookis: https://www.facebook.com/planet.net.ee/.