Moldova – veiniriik, mis rikas rahvustoitude, auklike sõiduteede ja autonoomsete alade poolest
Sellest hoolimata on Moldova kui üks Euroopa vaesemaid riike mind reissihtkohana ahvatlenud juba pikka aega. Paar aastat tagasi oli meil mõlemal võimalus sinna minna, kuid koolikohustuste tõttu pidin mina tollal reisist loobuma. Seda suurem oli aga rõõm, et esimest korda elus kauaigatsetud maale jõudsin ning Uku Moldovat juba teist korda väisata sai.
Moldova oli ligimeelitav minu jaoks eelkõige seetõttu, et tegemist on riigiga, mis ei ole turistide hulgas kuigivõrd populaarne ja on selle tõttu veel suures osas avastamata. Magnetina mõjus teadasaamine, et Moldova riigi sees eksisteerib eraldi riik nimega Transnistria, kus igatsetakse taga Nõukogude Liitu, ja kirsina tordil tekitas suurt uudishimu asjaolu, et kõik meie moldovlastest tuttavad on alati toonitanud, et nende emakeeleks on rumeenia keel ning moldova keelt kui sellist ei eksisteeri.
Viimase peale naljatasid kohalikud, et moldova keel on rumeenia ja vene keele segu, kus viimane eelkõige vandesõnade ütlemiseks. Tegelikkuses on Moldovas need kaks keelt aga omavahel põimunud ning passiivse keskkonnas viibimise tõttu mõistvat vene keelt isegi ka muidu kodus rumeenia keelt kõnelevad lasteaialapsed.
Viinamarjarikas veini- ja konjakiriik
Meie teekond Moldova poole sai alguse Ukrainast, 70 kilomeetri kauguselt piirist. Kokkusattumuse, õnne ning meile omase keerulise planeerimismaneeri tõttu kulutasime Moldova pealinna sõitmiseks kolm korda vähem raha kui inimesed harilikult. Nimelt istusime Chernivtsis elektrirongi, millega sõitsime 50 eurosendi eest Moldova piiri ääres paiknevasse linna. Sealt võtsime minibussi, mille marsruut sai alguse samast linnast, kust meiegi alustasime, kuid juhile pidime maksma 6 eurot, mis oli kolm korda vähem kui pileti hind alguspunktis.
Eksootilise elektrirongiga sõitmine aitas säästa rohkelt reisiraha.
Chisinausse jõudnuna oli pärast koti maha panemist ja ajutises elukohas sisseseadmist esimene paik, kuhu suundusime, üks paljudest La Placinte nime kandvatest restoranidest. Tegemist on suure restoraniketiga, mille toidukohad hajali üle terve Moldova ning mis spetsialiseerunud rahvustoidu pakkumisele. Tolle restoraniketi juures on eriti meeldiv aga asjaolu, et külastajad saavad avastada kohalikku kultuuri ja kööki vägagi taskukohase hinna eest.
Lauatäis traditsioonilist rahvuslikku toitu La Placinte restoranis: Mămăligă kõrvuti Fripturăga, ümmargune juustutäidisega Plăcintă ja joogiks kohalik vein.
Imemaitsva toidupoolise kõrvale on tavapärane juua ka kodumaist märjukest – veini või konjakit. Nimetatud joogid on oluline osa Moldova elust ja majandusest, kuna viinamarjakasvatus on riigis üks peamine tegevusala. 2009. aasta seisuga oli Moldova koguselt 22. veinitootmise riik maailmas ning lisaks suurtele veinitööstustele ja neljale peamisele veinikasvatuspiirkonnale ei leidu peaaegu et ühtegi pere, kes eramajade ümbruses asuvatest aedadest pärit viinamarjadest koduveini ei villiks. Lisaks on vein niivõrd olulisel positsioonil, et alates iseseisvumisest tähistatakse igal aastal oktoobri teisel nädalavahetusel veinifestivali korraldamisega rahvuslikku veinipäeva.
Suures valikus erinevaid viinamarjasorte, millel Moldova kliimas ideaalsed kasvutingimused.
Moldova veinitööstuste seas on kuulsaim nimi Cricova, mille tootmiskeskus on rajatud kokku üle saja kilomeetri pikkustele maa-alustele veinitänavatele, mis asuvad vaid 15 kilomeetri kaugusel pealinnast. Kuuldavasti on Cricova maa-alune veinimaailm niivõrd suur, et seal on erinevate veinide järgi nimetatud tänavad, millel toimuvat liiklust reguleerivad liiklusmärgid ja valgusfoorid.
Seekord me paraku ekskursioonile ning sellega kaasnevale veini degustatsioonile ei läinud, kuna nii Uku kui ka kohalik sõber olid seal juba korra käinud ja nende sõnul on see külastamisväärt vaid esimene kord. Küll käisime aga tehasepoes, kus saime näha ja soetada parimat Cricova toodangut ja seda palju odavamalt kui tavapoest.
Kuulsa veinitööstuse Cricova tehasepood. Paraku ei asunud see maa all veinitänaval, vaid maa peal ning nägi välja nagu harilik pood.
Ainus tegevus, mis toidab
Heites pilgu tagasi Moldovas veedetud ajale, jääb paratamatult mulje, et suurema osa ajast tegelesime ainsa tööga, mis toidab – söömisega. Moldova köök on omapärane ja rikkalik ning meile vägagi meele järgi.
Üks populaarsem ja levinum rahvustoit, mida kohalikud päevast päeva siiani söövad, on Mămăligă. Tegemist on pudruga, mis tehtud kollasest maisijahust ning mis üldjuhul tugevamat sorti struktuuriga. Seda serveeritakse harilikult koos Fripturăga, mis kujutab endast marineeritud ning hautatud kana- või loomaliha. Lisaks kuulub toidu juurde ka hapukoor ja küüslaugukaste.
Kuna meil avanes imepärane võimalus koos kohalike sõpradega Moldova rahvustoitu valmistada, kuulsime, et traditsiooniliselt lõigatakse Mămăligă tükkideks niidijupiga, mis tugevast pudrust läbi tõmmatakse. Lisaks armastavad inimesed vormida Mămăligă pallikesi, mille täidiseks Bryndza ehk lambapiimast valmistatud juust.
Taldrikutäis päikesekollast Mămăligă. Moldovlased söövad seda sama tihti nagu eestlased kartuleid.
Traditsiooniliselt lõigatakse Mămăligă tükkideks niidijupiga, mis tõmmatakse pudrust alt poolt üles suunaga läbi.
Mămăligă pallikesed, mille sees lambapiimast tehtud juust, ja kõrval hapukoor ning küüslaugukaste.
Peale selle kuulub Moldova rahvuskööki ka Zeamă nime kandev supp, mis sisaldab kanaliha ja käsitsi valmistatud pastat. Kohalike sõnul on seda eriti hea süüa hiliseks hommikusöögiks pärast õhtut, mis veiniklaasi taga pikale veninud. Meie maitsemeeltega ühtis harmooniliselt ka Plăcintă: traditsiooniline õhuke ja ümmargune pirukas, mis täidetud murelite, juustu, kohupiima, kapsa või lihaga.
Elektriühendusega hauakamber
Kuigi TripAdvisor ega Google väga palju soovitusi pealinnas ringi käimiseks ei jaganud, nautisime me linnatänavatel jalutamist ning kohaliku melu kogemist. Meeliülendavaimateks kogemusteks oli meile keskturg, kus vahetult enne sulgemist poole hinnaga toidupoolist saime soetada, ning Armeenia surnuaed, kuhu rikkad inimesed maetud. Viimases kohas oli mitmetele manala teele läinud inimestele ehitatud lausa ruumikad elektriühendusega varustatud hooned, kus neid lähedased mälestamas saavad käia.
Foto DSC_0059: Vahetult enne turu sulgemist on müüjad nõus tooteid andma poole hinnaga.
Uhkete hauakambrite vahel olev hirmutav ja räämas hauakivi Armeenia surnuaias.
Lisaks pealinnale külastasime ka mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvat linna Hincestit, kus meie kohalik sõber nõustus olema giidiks ning selgitama meile rohkem Moldova ajaloo ja kultuuri tagamaid. Üheks huvitavamaks teadasaamiseks oli asjaolu, et Moldova rahvuskangelaseks on 15. sajandil elanud kuningas Stefan del Mare, kes maa-ala Osmani impeeriumi võimu eest kaitses. Tänapäeval on pea igas linnas tema auks püstitatud sammas, tema järgi nimetatud peatänav ning ka kõik Moldova rahatähed on kangelase näopildiga.
Vaade Hincesti linnale.
Nähtamatu transpordivõrgustik
Moldova tunnuseks on vaieldamatult sõiduteed ja ühistransport, mille peamisteks elementideks minibussid ehk maršrutkad. Esimene on suuresti tinginud teise: augu kõrval on auk ning teeolud niivõrd halvad, et väiksematesse kohtadesse ei pääseks suured moodsad bussid iialgi ligi. Lisaks moodustab maršrutkade sõidumarsruut linnas nähtamatu võrgustiku, mida vaid kohalikud mõistavad – külastajatel on peaaegu et võimatu aru saada ning selgeks õppida, milline tähistamata tänavanurk, ülekäigurada või peatuspaik on minibusside peatusjaam.
Kuna maršrutkad on peamine transpordivahend, millega Moldovas liikuda, nägime Chisinau bussijaamades mitmeid sadu, kui mitte tuhandeid minibusse.
Maršrutkad, mis sõidavad külastaja pilgu läbi nii, kuidas jumal juhatab, on üks Moldova tunnusmärk.
Meie jaoks oli harjumatu, et trollides oli lisaks juhile ka konduktor, kes terve päev mööda ühissõidukit edasi-tagasi käis ning inimestele pileteid müüs. Meie kokkupuude oli konduktoritega küll põgus, kuid see tundus olevat üks äärmiselt vaevaline, energiamahukas ja raske amet.
Hinnatõus odavaimates riikides
Kuigi Moldova on tituleeritud Euroopa vaeseimaks riigiks, pidime nentima, et meile tundusid olevat Ukrainas hinnad odavamad kui Moldovas. Erinevused olid küll minimaalsed ning Eestist otse tulnuna tunduksid ilmselt mõlema riigi hinnad naeruväärselt odavad, kuid pikka aega sealses piirkonnas viibinuna mõistsime, et oleme end Ukraina hindadega mugandanud ja tunneme hinnatõusu mõju.
Meie Moldova reisipäevad ühtisid kohalike jaoks ka olulise ajaperioodiga – nimelt valisid kodanikud endale esimest korda otse presidenti. Esimene voor lõppes teadmisega, et sõelale jäid läänemeelne ja venemeelne kandidaat ning hiljem, juba eemal olles saime teada, et presidendiks sai siiski idasuunda vaatav kandidaat. Kuigi Eestis olles me muidu sellele niivõrd väga rõhku ei pööraks, tundsime, et pärast sihtkoha külastust, kultuuri ja kohalike tundma õppimist ning kohaliku eluolu kogemist, on riigi käekäik palju südamelähedasem ja tähtsam kui varem ning välisuudised kordades huvipakkuvamad, kui varem Eestis elades.
Moldova pealinnas, Chisinaus paiknev parlamendihoone.
Tuules lehviv Moldova lipp.
Poliitilist olukorda silmas pidades, saime veel teada, et Moldovas on lisaks Transnistriale ka teine autonoomne regioon – Gagauzia. Tegemist on piirkonnaga, kus elavad Gagauzi rahvusest inimesed, kes pärimuselt türklaste harurahvus. Kuigi meil seekord Gagauziasse paraku minna ei õnnestunud, kuulsime kohalikelt, et sealne autonoomne piirkond aktsepteerib siiski Moldova riiki ja kasutusel on Moldova raha. Sama ei saa öelda aga Transnistria kohta, kuhu järgmisena tee jalge alla võtsime.
Meie reisiteekonnal on võimalik silma peal hoida ka Facebookis: https://www.facebook.com/planet.net.ee/.
