MILITAARTURISMI PÄRLEID | Pahkla raketibaas, mis oli nõukogude ajal mässitud tihedasse saladuseloori
(3)
Raplamaal Kohila vallas asub väike Pahkla küla, mille pikka ja mitmekülgset ajalugu võib näha peaaegu igal sammul. Alates muistsetest ohvrikividest ning lõpetades viimase okupatsiooniaja militaarpärandiga.
Eri allikate kohaselt rajas punavõim Eesti territooriumile kokku üle tuhande kuuesaja militaarse objekti. Nende hulgas oli viiskümmend seitse raketibaasi, millest üheksas paiknesid strateegilised keskmaaraketid ja neljakümne kaheksas erinevad õhutõrjeraketid. Viimased olid ka Pahklas.
Pahkla raketibaas
Pahkla raketibaas ehitati 1973. aastal ja see asus umbes kahesaja hektari suurusel alal. Baasis paiknes 2. divisjonigrupi juhtkond ja neli juhtimiskeskust, igaühe ümber kolm stardiseadeldist nelja S-200 tüüpi seniitraketikompleksi stardipaigaga ja kahe radarijaamaga.
Esimesed S-200, NATO tähistusega SA-5 Gammon (algselt Tallinn), kompleksid saabusid väeosadesse juba 1964. aastal. Sealhulgas Eestisse Maardu polku, hilisemasse 94. brigaadi, kus neid väidetavalt esimest korda märkas ka lääne luure.
Kuni 1986. aastani paigutati neid Nõukogude Liidus saja kolmekümne linna lähistele, kokku ligi kaks tuhat stardiseadet. Eestis asus üksteist sellist suure tegevusraadiusega seniitraketikompleksi, mis pärast punaimpeeriumi kokkuvarisemist 1990. aastate algul siit välja viidi.
Raketikompleksi S-200 raketid kaaluvad kaheksa tonni ja on ligikaudu üksteist meetrit pikad. Maksimaalne tegevusulatus jääb sõltuvalt raketi tüübist vahemikku sada viiskümmend kuni kolmsada kilomeetrit ja efektiivne tabamiskõrgus ulatub kolmesajast meetrist kolmekümne viie kilomeetrini. Kui enamik raketitüüpe olid tavalõhkepeadega, siis versioon V-880 suutis kanda ka tuumalõhkepead. Eestis hoiti neid paigaldusvalmina eriautodel Keila-Joal, kus oli end sisse seadnud 94. brigaadi juhtkond.
Lisaks raketikompleksidele asusid Pahkla raketibaasi territooriumil veel betoonangaarid rakettide peitmiseks, komandopunkt varjenditega, kasarmud sõduritele, mitmed tehnilised abihooned ja viiekorruseline elumaja ohvitseridele ja nende peredele. Kuid see polnud ainus asi, mis nimetatud väeosa pisut eriliseks tegi.
Kivide kuningas
Nimelt lebavad Pahkla raketibaasi lähedal ka kuus suurt rändrahnu, millest ühte kutsutakse austavalt Eestimaa kivide kuningaks.
Kuigi nimi on uhke, et kuulu see tegelikult ühegi näitaja poolest omataoliste moodustiste pingerea tippu. Ega ka esiviiekümnesse. Sellest hoolimata on tegemist muljetavaldava isendiga, mille ümbermõõt on ligikaudu kolmkümmend meetrit ning kõrgus pea neli ja pool meetrit.
Rändrahnu olulisusest annab tunnistust ka fakt, et isegi nõukogude ajal, mil raketibaas oli veel mässitud tihedasse saladuseloori, pääsesid huvilised sellele ligi. Põhja poolt, mööda mitmekordse okastraataiaga piiratud teed, mida valvasid sõjaväelased. Nagu kivigi, mis oli külgedelt samuti aiaga ümbritsetud.
See, miks punaväelased, kes enamasti ei hiilanud liigse ümbruskonnast hoolimisega, otsustasid Pahklas nii palju vaeva näha, et inimesed saaksid kivi juurde minna, jääb paraku üsna arusaamatuks. Võib-olla lootsid nad, et keegi urgitseb rahnu läbivast praost välja kella, mille üks aadlimees legendi järgi kunagi sinna oli pillanud? Vähe tõenäoline. Või tahtsid nad näha, kes kivi vaatamas käivad, et nende hulgast välja sõeluda mõni lääne spioon? Ilmselt samuti mitte.
Olgu sellega kuidas on, kuid Eestimaa kivide kuningale ja selle kaaslastele tasub kindlasti pilk peale panna. Raketibaas ise aga pole enam suurem asi vaatamisväärsus. Ühte-teist on seal küll veel säilinud, kuid mitte ülemäära palju. Õnneks on meil ka paremaid kohti, kus oma militaarturismihuvi rahuldada.
Vaata ka videot Pahkla raketibaasist:
Allikas: Kaitse Kodu!
