Iiris ei käinud Küprosel üksinda — temaga koos sõitsid välispraktikale veel üheksa õpilast neljalt erinevalt erialalt. See andis õppuritele võimaluse praktikal käimise kõrvalt üheskoos ka saareelu kogeda. „Esimesed kaks nädalat, kui koroonapiirangud olid minimaalsed, olid kõik kohad avatud kella 22.30ni, kuid seejärel läks olukord hullemaks ja järgmised kaks nädalat ei saanud me enam pärast kella 20 kuhugi minna, kuid lõpuks pandi pea kõik kohad täielikult kinni. Maskid olid kohustuslikud igal pool — ka tänaval,” selgitab Iiris olukorda koroonarindel.

Iiris töötas koos oma kahe kursuseõega suures kliinikus, mis toetub annetustele ning mis on ühtlasi ka varjupaik. Omanik Christine asutas selle juba aastakümneid tagasi, sest tal ei mahtunud enam kodutud loomad koju ära ja tänasel päeval on seal juba sadu kasse, koeri ja ka eesleid. Küpros oli algselt osa Suurbritanniast, seega ei ole saarel inglise keelega probleemi. „Loomakliinikus töötamine andis meile hea võimaluse suhelda väga erinevate inimestega kõikjalt maailmast, sest vabatahtlikke on seal erinevatest riikidest. Koduseks muutis saareelu see, et kohalikud on juba kursis Erasmus+ õpilastega ja isegi tänaval tunti meid ära, kui mainisime, et oleme Eestist,” kirjeldab Iiris.

Kliinikus oli tööelu esialgu šokeeriv ja pingeline. Kui Eestis tehakse päeva jooksul võib-olla 2-3 operatsiooni, siis Küprosel oli see kui igapäevane liinitöö. Arstidele tuli päevas ette valmistada 15-20 kassi sterilisatsiooni/kastratsiooni operatsiooni läbiviimiseks. Põhjus on lihtne: kasse on tänavatel lihtsalt nii palju. Iiris selgitab, kuidas lisaks oli väga palju traumapatsiente: „Kõige meeldejäävam oli kindlasti lõualuu murruga koer ja paar looma, kellel amputeerisime jäseme. Korraga oli statsionaaris jälgimise all vähemalt 40-50 patsienti, kellele igapäevaselt tegime haavahooldust ja manustasime ravimeid. Lisaks sinna juurde kümned hooletusse jäetud kassipojad ja kutsikad, keda lutitama pidime.”

„Üks meeldejäävamaid mälestusi on kindlasti ühest tööpäeva lõpust, kell oli umbes 16 ja me hakkasime vaikselt varjupaigas lõpetama. Järsku karjuti „Emergency, emergency!” ja me jõudsime vaid mõelda, mis nüüd juhtunud on, kui selgus, et umbes sadakond koera oli aedikust välja saanud. Küprosel aga müristas igal õhtul ja tol korral sadas vihma ning lõi äikest, lisaks jooksid need sada koera ringi ja lihtsalt karjusid. Samal ajal ei saanud keegi aru, mis juhtunud oli, sest kogu aeg jälgiti, et aiad oleksid kinni,” jagab Iiris kogemust, kuidas neid loomi otsima hakati. Õnneks jooksid koerad karjas ja kohtadesse, kuhu neid varem viidud olid, nii et kõik saadi kätte.

Iiris tõdeb, et praktika andis talle võimaluse palju paremini tundma õppida loomade psühholoogiat: „Ma nägin, kuidas loomad erinevates olukordades käituvad ja kui palju armastust nad tahavad. See oli minu jaoks võõras, sest Eestis olen ma harjunud tööl nii-öelda ärahellitatud loomadega, kellel on omanikud. Seal olid aga kodutud loomad, kes igatsesid lähedust ja hoolt. Tagasi tööl olles vaatan ma ka loomadele hoopis teise pilguga ja oskan palju paremini mõista ja näha, kuidas loom käituda võib.”

Iiris tõdeb, et koroona tõttu ta hirmu ei tundnud ja usub, et eluolu mõttes tuli olukord neile isegi kasuks: „Ma tahtsin Küprose läänepoolsele osale kindlasti ringi peale teha ning väga mugav oli seal seigelda, sest turiste ei olnud üldse ja igale õpilasele kulusid ka soodushinnad väga ära. Näiteks rentisime kahel nädalavahetusel autod ning käisime nii erinevates randades kui mägedes — saime nii kaljudelt alla hüpata kui sõita ATV-dega; käisime rannas, kus kilpkonnad munemas käivad ning kohas, kus Aphrodite sündis — nii saigi ring peale tehtud.”

Erasmusega õpirändamist soovitab Iiris kõigile: „Erasmuse programm ei ole üldse nii keeruline nagu see tunduda võib. Erasmuse kogemus on enda kättevõtmise asi — kui see võimalus on loodud, siis tuleb ise teha kõike, mida vähegi teha saab, eriti kohapeal olles. Praktikaga pakutakse maksimaalselt isetegemise võimalust ja mina sain näiteks isegi koera sääreluu operatsiooni assisteerida — sain koos arstiga sääreluud puurida — eluski poleks uskunud, et ma seda teen! Seda suurema väärtusega olid väljasõidud nädalavahetusel — vaim vajas puhkust, keha kosutust, kuid päikeseriigis kodus istumine seda ei paku!”

Vaata galeriid:

Erasmuse blogis jagavad Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse õpirändurid oma lugusid laiast maailmast. Selleks, et ise õpirändama minna, leiad rohkem infot leheküljelt www.archimedes.ee.