Annely kogemus: ma tegin vist kõik oma elu suuremad lollused Erasmuses ära

Annely Tank käis Erasmusega Lõuna-Ungaris Szegedi Ülikoolis õppimas 2012. aasta sügissemestril. Kuigi vahetussemester tähendas palju õppimist ning ta õppis ungari keele ära C1 tasemele, siis see tähendas ka palju seiklusi ja põnevaid kogemusi.

Annely usub, et Erasmus peaks olema üks kohustuslik etapp elus: „Ma tegin vist kõik oma senises elus tehtud suuremad lollused seal ära. Ma olin ja olen loomult tugeva enesedistsipliiniga, aga seal tegin kõik oma tükid ära. Ma olin ju alles 21-aastane noor naine,” naerab ta avameelselt. Kunagine erasmuslane kirjeldab, kuidas soojad ööd ja hea seltskond venitasid öötunde hommikuni. „Mu ungari sõbrad ikka naersid paar kuud pärast semestri algust, et ma olen juba nagu stereotüüpne ungarlane: jään igale poole hiljaks, joon veini rohkem kui vett ja iga asja peale kostan „Isten!”. Täna ei julgeks ma vist kolmandikku asjadest ette võtta, mida seal kuue kuu jooksul tegin. Nooruse uljus!”

„Ma olen loomult väga avatud inimene. Mulle meeldib hea ja huvitav seltskond ja üldiselt tunnen end ka esialgu võõras paigas üsna pea nagu kala vees. Ma ei ole kunagi kõva pidutseja olnud, kuid eks Ungaris tuli meil seda omajagu ette, mis seal salata. Stipendium distsiplineerib selles osas siiski omajagu — pidin arvestama, et kui stipendiumi kohe ära kulutaksin, siis vahetuses jätkata ei saaks,” kirjeldab Annely oma kogemusi Erasmuse seltsielulise poole pealt.

Pidutsemine on aga pelgalt murdosa Erasmusest ja Annely ütleb, et suureks saamisega kaasnes maailmapildi avardumine ja enda avastamine: „Nii mu tänases töös kui varasematel töökohtadel on mul olnud väga palju kasu sellest, mida Ungaris õppides kogesin ja teada sain. Ma olen alati olnud suur raamatute lugeja, nii et ma ei saa öelda, et mu maailmapilt oleks kitsas olnud, aga üks asi on mingitest paikadest lugeda, teine kõike ise kogeda. Rääkida ja vahetada kogemusi inimestega, kes on kasvanud New Yorgi äärelinnades, Keenia suurlinnas või hoopis Uuralite taga — ning reisida, seljakotid seljas, koos inimestega väga erinevatest kultuuridest — on väga kihvt!”

Budapesti põnevast ööelust on Annelyl rääkida aga sootuks ootamatu lugu: „Budapestis oli kombeks, et aeg-ajalt toodi ööseks tänavatele vana mööblit, millest sooviti lahti saada — lihtsalt oma maja ette. Nõnda olid tänavad täis vanu diivaneid, toole, lampe ja kappe ning suured kastiga autod korjasid need öö jooksul peale. Aga tegelikult vedasid enne autode pärale jõudmist suurema osa sellest nodist oma kodudesse hoopis naabrid. Taaskasutus missugune! Meie vedasime oma Erasmuse sõpradega näiteks väga heas korras diivani ja tugitooli ühel ööl oma korterisse.”

Pärast välissemestrit koju tagasi tulles hakkas Annely kohe otsima võimalust, kuidas Ungarisse tagasi minna: „Ma olen varem ka kuulnud, et Erasmusest tagasi tulles tekib see nõndanimetatud võõrutusnähtude aeg — eriti, kui koht, kus sa käisid, on nii hinge kasvanud. Ma tulin jõuludeks koju ja need oli mu kõige kurvemad kaks nädalat kogu aasta jooksul, kuigi ma olin ju oma kodus, olles perekonda ja Eesti sõpru samuti väga igatsenud. Aga ma tundsin pärast poolt aastat välismaal, et millegipärast ma enam siia ei kuulu. Olen seda mitmelt samuti vahetuses käinult kuulnud.”

„Ma olen lootusetu kiinduja,” naerab Annely, „nii paikadesse kui inimestesse.” Erasmus on viis, kuidas mõnda paika ülepea armuda: „Mind ei seo tegelikult Ungariga enam mitte miski peale sooja tunde ja märja silmanurga, kui lennuk Liszti lennujaamas maandub ja tunnikese hiljem saan soojalt kallistada head tuttavat, kellest on vahepealsete aastatega saanud mitme lapse isa või ema. Ma tunnen muret selle pärast, mis Ungaris täna toimub, aga see ei vähenda minu tõmmet selle riigi vastu. Ungari on mu jaoks teine kodumaa. Ma tean täpselt, kust kulgeb trammitee, kust saab parimat kohvi ja pirukaid ja kus on kõige kaunimad vaated. Võin pimesi Budapestis orienteeruda. Ma olen püüdnud igal suvel Ungaris käia kui vähegi võimalik — ja käin läbi ka turistipaigad. Alati on midagi muutunud. Aga muutunud ei ole see pulseeriv rütm, mis Budapestis on. Selle linna süda lööb lihtsalt nii kõvasti, et sa tunned seda hetkest, kui oled jala Kiraly tänaval maha pannud.”

Erasmuse blogis jagavad Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse õpirändurid oma lugusid laiast maailmast. Selleks, et ise õpirändama minna, leiad rohkem infot leheküljelt www.archimedes.ee.