Annely kogemus: kõige hullem, mida sa endaga teha saad, on endale ise piirid ümber seada ja neisse siis kapselduda

Annely Tank käis Erasmusega Lõuna-Ungaris Szegedi Ülikoolis õppimas 2012. aasta sügissemestril. Kuigi Erasmuse algusest on möödas juba kaheksa aastat, siis ta usub, et just tänu Erasmusele sai tema karjäär hoo sisse.

Annely õppis Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteadust ning otsustas juba õpingute alguses, et soovib minna Erasmusega välismaale õppima, kuid ei teadnud täpselt kuhu. „Mind ei sidunud õpingute algul Ungariga tegelikult mitte miski, aga ülikoolis pidin ma valima, kas õpin kõrvale soome või ungari keelt ning ma valisin viimase, sest soome keelt olin oma õpetajate Veera Tulli ja Ene Tappo käe all Järvamaal juba õppinud. Õppejõud Anu Nurk pani mind, julgen öelda, hetkega ungari keelt armastama ning kui Erasmusesse kandideerimiseks läks, siis tuli Ungari väga loogilise valikuna — ja muule ma ei mõelnudki,” selgitas Annely, kes läks Erasmusega õppima Lõuna-Ungarisse Szegedi Ülikooli.

Teine põhjus oli tudengile tol hetkel ka puhtalt rahaline: „Ungari elukallidus oli selline, et ma teadsin, et saan stipendiumiga hakkama. Võtsin asja ratsionaalselt. Tol hetkel tundus stipendium ikka väga suure rahana, arvestades mu kokkuhoidlikku eluviisi. Ja eks ma arvestasin kohe, et Euroopa südames olles tahaksin selle eest ka natuke reisida.” Annely toob välja, et ka rahaline sõltumatus, kui oma kulud hoolega läbi mõelda, on Erasmuse programmi üks eeliseid, sest annab võimaluse iseseisvuda. Stipendium tuli välisõpingute alguses korraga arvele ning järgmine pool aastat tuli sellega majandada. „Ma teadsin, et tuleb ise toime tulla, sest vanematel poleks olnud võimalik mind toetada. Ja ega ma tahtnud, et nad minu pärast ka ise millestki loobuma peaksid.”

Ungaris õppides otsustas Annely iga hinnaga ungari keele selgeks saada: „Ma olen alati erinevaid keeli ja kultuure au sees pidanud. Mind võluvad nii keele kõla kui selle struktuuri eripärad. Ma olin ungari keelt vahetusse minemise ajaks õppinud Eestis kaks semestrit ning ka suveülikoolis Ungaris. Ma tõesti — tagantjärele muidugi üsna naiivselt — arvasin, et olen nüüd suuteline ungarikeelsetes loengutes käima. Tegelikult selgus aga õige pea, et keeleoskus mul veel sellisel tasemel siiski ei ole.” Olukorra parandamiseks veetis ta tunde sõnaraamatu seltsis raamatukogus ning sundis kõiki oma ungari sõpru endaga vaid ungari keeles rääkima. „Muidugi viis see esialgu vestlustempo alla, kuid varsti sain ma siiski juba väga hästi kõigest aru,” tõdeb Annely, kes oma välisõpingute lõpuks oli ungari keele selgeks saanud C1 tasemel.

Kohalikku keelt mõistes avaneb võõras riigis hoopis teistsuguste võimalustega teine maailm. „Ma sain hakata käima teatris, mida ma väga armastan; mõistsin, mida naabrid trepikojas räägivad ning lihtsalt sain kõigest enda ümber palju enam osa,” selgitab Annely. Suurimaks komplimendiks peab ta üht pikka vestlust kohalikega, kes pikalt ei mõistnud, et Annely on välismaalane. „Nad arvasid, et olen naaberriigist pärit ungarlanna,” naerab Annely.

Kuigi esialgu tundus Budapest miljonilinnana võõristavalt suur, siis tegelikkuses veetis ta seal rohkelt nädalavahetusi. „Ma käisin sõpradel külas, kultuuriüritustel, puutudes kokku väga erinevate inimeste, kultuuride ja keeltega. Budapest on multikultuurne linn — linn, mida ma tänaseni väga armastan ja kus mul on oma lemmikpaigad, kus mulle meeldib käia. Ka mu enda kursusel oli inimesi igast maailma nurgast. Mu maailmapilt läks tänu sellele poolele aastale väga palju avaramaks. Ma kasvasin palju.”

Annely tõdeb, et Erasmuse kogemus on kindlasti ta edaspidisele karjäärile väga palju juurde andnud, sest selleta ei oleks ta ilmselt leidnud oma esimest erialast töökohta: „Kui ma Ungarist tagasi tulin, siis alustasin Tartus töötamise kõrval praktikat Tallinnas asuvas Ungari Kultuuri Instituudis. Pea igal vabal päeval asusin Tartust varahommikuse bussiga Tallinna teele, et praktikale sõita. Õhtul samamoodi tagasi Tartusse ja hommikul Tartus tööle. Mõne kuu pärast oli instituudist üks töötaja lahkumas, nii et tänu oma keeleoskusele ja julgele pealehakkamisele sain mina sinna tööle.” Annelyst sai pärast praktikat kultuuriprogrammi juht. Kuigi ta ise arvab tagantjärele, et oli tegelikult selliseks vastutuseks tollel hetkel ehk liiga noor, siis usub ta, et andis oma parima ning on tänulik, et tal oli nii hea juht, kellelt ta väga palju nii inimeste kui maailma kohta õppis.

Eelnevat näidet peab Annely väga otseseks seoseks, kuidas Erasmus andis ta karjäärile hoo sisse, kuid tõdeb ka, et Erasmus on lihtsalt midagi sellist, mis su maailma täielikult muudab: „See kõlab suurejooneliselt, aga see tõesti muudab. Kui sa lased end natukegi puudutada paigal, kuhu sa lähed, siis ei ole sa tagasi tulles selline, nagu sa minnes olid. Sinuga jäävad inimesed, paigad, lõhnad, värvid, maitsed.”

„Ma oleksin tahtnud varem päriselt teada, et maailm on nii suur. Jah, ma olen päris pisikesest peale olnud suur lugeja, ja maailmaasjade mõtestamise vastu huvi tundnud nii kaua kui mäletan, aga hoopis teine tera on ise neis paigus olla, millest sa lugenud oled. Ma tean, see tundub nii abstraktne, aga oma maailma piir oleme tegelikult me ise. See, kui suur meie maailm on, sõltub meist endist. Mulle tundub, et me ise mõtleme endale sageli liiga palju tarasid ümber — just vaimseid. Isegi kui me täna oleme oma riigipiiridesse surutud, siis see ei tähenda, et me ei saaks või ei peaks oma mõttemaailma avatuna hoidma. Loe, tutvu teiste kultuuridega. Kõige hullem, mida sa endaga teha saad, on endale ise piirid ümber seada ja neisse siis kapselduda,” selgitab Annely kokkuvõtteks.

„Tänu Ungari kogemusele tunnen ma tänaseni ükskõik millisesse riiki minnes, kas tööasjus või puhkama, kõikides suhetes ja asjaajamistes palju kindlamana. Ma olen täna südamega mitmes riigis ja see sobib mulle. Kõige suurem osa mu südamest on siin ja jääb alati Eestisse, aga ma ei saa parata, et iga kord, kui lennuk õhku tõuseb või maandub, olen ma metsikult elevil. Mulle meeldib osta üheotsapileteid, kui reisima lähen, sest minuga juhtub sageli nii, et tuleb tunne, et tahaks tagasi tulla hoopis teisiti kui minna. Ja nii ma otsin soodsa pileti ja lendan Portugalist näiteks hoopis Kreekasse ja tulen sealt tagasi Tallinna, selle asemel, et taas läbi Frankfurdi tulla. Kodutunne on minu jaoks seal, kus on mulle kallid inimesed ja seetõttu võib neid kodusid olla rohkem kui üks. Ja Ungari kohta: ma ei ole ju päritolult ungarlane, aga ma võin öelda, et hingelt olen ma küll vist endiselt vähemalt osaliselt ungarlane,” arutleb Annely ja lisab, „kordan end: loe, tunne maailma vastu huvi ja lase maailm enda hingele lähedale. Oled palju õnnelikum inimene.”

Erasmuse blogis jagavad Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse õpirändurid oma lugusid laiast maailmast. Selleks, et ise õpirändama minna, leiad rohkem infot leheküljelt www.archimedes.ee.