Ootamatu plaanimuutus: pika reisi alguses lapseootele jäänud paar jagab kogemust, kuidas võõras keskkonnas rasedus stressita mööduks
Kaija ja Jaanus Kasekamp abiellusid 2017. aasta suvel. Nad loobusid oma tööst Eestis ja läksid järgmisel suvel ümbermaailmareisile. Tagasi Tallinnasse tulid nad 2019. aasta suvel ja said juba mõne kuu pärast lapsevanemateks. Esimest osa nende loost saad lugeda SIIT, aga seda, kuidas reisil rasestumine pingeteta möödus loe nende endi kirjutisest alljärgnevana:
Kuni Eestisse saabumiseni hoidsime Jaanusega endale üht saladust. Terasema silmaga blogi jälgijad võisid ehk märgata, et Kaija on kahtlaselt kosunud samal ajal kui Jaanus vaid kõhnemaks jäi. Seda põhjusel, et Kaija kasvatas juba alates Guatemalast enda sees üht pisikest elu, mis kuudega muudkui kosus. Seega reisime 10.5 kuu jooksul ligikaudu 6 kuud kolmekesi.
Juba detsembris tundis Kaija, et miskit kahtlast on toimumas. Kui jõudsime Peruusse, siis otsustasime teha testi täpselt 1. jaanuar. See osutus positiivseks. Kordasime kindluste mõttes testi ka järgmisel päeval, mis kinnitas veel kord, et õnn oli meie õuele saabunud. Olime mõlemad õnnejoovastuses, ilma esialgu üldse mõtlematagi, et kas ja kuidas edasine reisimine rasedana võimalikuks saab.
Kuna meil oli lapsesaamise soov juba pikemat aega kindel, siis teadlikult üritasime ka reisi ajal vältida piirkondi, kus võiks olla oht haigestuda mõnda nakkusesse. Lisaks viisime ennast võimalikult hästi kurssi kõikvõimaliku nakatusohuga ning suhtlesime erinevate ekspertidega, kes meile väärt nõu andsid. Selge on see, et igal pool maailmas esineb erinevaid nakkusi, kuid ka suurtes nakkuspiirkondades näiteks nagu Brasiilia Zika viiruse puhul, ei tähenda seda, et kõik seal piirkonnas elavad lapsed sünnivad väärarenguga. Selleks peavad ikkagi mitmed asjaolud kokku langema ja reisijana tuleks lihtsalt vältida linnastumata ja kehvade hügieeni tingimustega piirkondi. Nii on kõige tõhusamalt võimalik vähendada haigestumise riski ning seda me ka oma reisi ajal järgisime Lõuna-Ameerika puhul võtsime meie kavasse vaid Peruu, Boliivia ning Patagoonia mägisemad alad, kuna mägistes piirkondades Zika sääskedega ei levi.
Rasedana mägimatkale
Meie õnneks, kuid samas ka õnnetuseks, selgus, et Kaija jäi lapseootele just enne planeeritavaid mägimatkasid Lõuna-Ameerikas. Olime kavasse paigutanud viiepäevase Macchu Picchu matka ja neljapäevase Patagoonia matka. Kuna olime õnnega koos ja saime rasedusest teada juba selle kolmandal nädalal, broneerisime ka koheselt arstiaja, et saada meie kahtlustele kinnitust ja ka edasise osas nõu. Nimelt raseduse varajases staadiumis võib matkamine osutuda väljakutseks, kui rasedusega kaasneb iiveldus ja halb enesetunne. Samuti ei ole raseduse ajal soovitatav viibida pikka aega kõrgemal kui 2500 meetrit. Arst aga andis meile rohelise tule ning lisaks oli ka Kaija enda enesetunne väga hea. Seega otsustasime matkad siiski ette võtta ja tagantjärele oli meil väga hea meel, sest värske õhk ja liikumine mõjus hoopis positiivselt.
Kuidas vajalikud uuringud tehtud saab?
Edasi möödus aga kõik üsna hõlpsalt, sest saime oma reisi järgmised sammud kõik planeerida rasedust arvestades. Kaija õde, kes on ka lastearst, aitas pidada järge raseduse ajal vajalike uuringute tegemisega. Külastasime tervishoiuteenuse osutajaid viies erinevas riigis (Peruus, Tšiilis, Uus-Meremaal, Singapuris ja Tais) ehk siis pea iga kuu. Valisime vastavalt raseduse kulgemisele need riigid sihtkohaks, mille tervishoiusüsteemi usaldasime ning teadsime, et saame seal tehtud vajalikud analüüsid ja uuringud.
Nagu mainitud, siis Peruu arst tuvastas raseduse ja tegi vajalikud vereanalüüsid. Tšiilis käisime 12. nädala ultrahelis, Uus-Meremaal tehti kromosoomuuringud ning ühtlasi saime teada, et tegemist on poisslapsega. Singapuris tehti 20. nädala loote anatoomia uuring ja viimaks Tais käisime lihtsalt ultrahelis kontrollimas, kas poisiga on kõik korras.
Reisil rasestumine võib olla kulukas
Kõigis riikides saime osaks väga professionaalsele teenindusele ja arstid olid tasemel. Samas ei saa mainimata jätta, et kõik need visiidid läksid meile ka üsna kulukaks, sest kindlustus raseduse aegseid rutiinseid kontrolle ja analüüse ei katnud. Seega oli meil üsnagi hea meel olla tagasi Eestis ja nautida ikkagi Euroopalikku ühiskonda, kus tervis on inimõigus ja ennast vaeseks maksma ei pea, kui rasedaks jääda. Meil oli tõesti suur hämming, kui pidime Tšiilis 12. nädala ultraheli ja analüüside eest tasuma üle 400 euro. Tundes ka natukene kohalikku tervishoiusüsteemi, siis teame väita, et ka kalli erakindlustuseta inimestel tuleb endal taskust välja käia samalaadne summa. See küll hiljem mingis osas kompenseeritakse riikliku kindlustuse poolt, aga siiski. Kas kujutaksite ette, et teile esitatakse iga raseduse jälgimise puhul tehtud visiidi eest nii suur arve? Kahtlemata on rasedaks jäämine ja rase olemine eriti peamiselt eraravikindlustusega riikides üsna kallis lõbu.
Kuidas lennureisid muredeta mööda saata?
Lisaks arsti külastustele proovisime ka edaspidiseks oma reisigraafikut sättida nii, et lennud ei oleks väga pikad. Pikemate lennureiside puhul võib rasedatel suureneda tromboosi oht. Meie aga proovisime jätta oma lennureisid alla viie tunni ja iga kord kasutas Kaija lennates kompressiooni sokke, jõi ohtralt vett nja liikus võimalikult palju ringi. Üldiselt aga lasevad lennufirmad kuni 28. rasendusnädalani kõik rasedad pardale. Sealt edasi hakkavad eriti just Euroopa lennufirmad nõudma arsti tõendit.
Seetõttu saigi meie koju jõudmise tärminiks juuni algus, sest täpselt selleks hetkes oli Kaija 28. nädalat rase. Kui küsida, et kas oleksime võinud ja tahtnud veel pikemalt teel olla, siis vastus on nii ja naa. Igatsesime selleks ajaks mõlemad juba piisavad kodu, perekonda ja Eesti head toitu. Samas, kui me ei oleks lapseootele jäänud, oleksime ehk vaid juulikuuni veel reisinud, kuna reisiks ettenähtud eelarve oli meil selleks ajaks juba ületatud.
Kokkuvõtteks
Suures pildis olidki need peamised piirangud, mida rasedana reisides pidime arvesse võtma. Kõik muu oli n-ö juba kaine mõistuse kasutamine, mida ka iga rase olev inimene nagunii peaks arvestama, seal hulgas näiteks mitte süüa toorest liha, muna ja kala, jälgida, et jood palava ilmaga palju vett ning et see vesi oleks hea kvaliteediga, hoida eemale suitsetavatest inimestest ja muidugi ka ise mitte suitsetada ega alkoholi tarbida jms.
Kogu reisi jooksul olime nii ehk naa üsna tervisliku elustiili harrastanud, muidugi tarbinud vähe alkoholi ja üritanud võimalikult tervislikult toituda, näiteks palju juur- ja puuvilju (v.a. lennujaamades söödud burgerid muidugi).
Turvalisus ei olnud meie jaoks samuti probleem, kuna enamasti me pimedal ajal kahtlastes kohtades ringi ei liikunud ja pidudel või rahvarohketel koosviibimistel ei osalenud.
Kogu reisil viibitud aja jooksul möödus Kaija rasedus ka üsna lihtsalt — mitte ühtegi iiveldust ega „süda paha“ momenti. Kõhukenegi hakkas välja paistma alles viienda raseduskuu lõpus. Eks võib vaielda, kas selline ettevõtmine rasedana on ikka kõige mõistlikum, aga meie oleme siiski veendunud, et kõik see meelerahu ja rõõm, mis reisimisega kaasneb, kandub üle ka pojale. Seega ei julge me ka väita, et Eestis n-ö tavaelu stressiolukord kuidagi lapsele parem oleks.
Seega sai poja, kellele otsustasime nimeks panna Lukas, meiega kenasti koos reisida ja veel enne sündi oli ta külastanud juba 18 riiki! Tänaseks kasvame juba rõõmsalt kõik kolmekesi koos.
