TUNTUD REISIBLOGIJATE ÕNNETUSED | 21 jubedat reisilugu, mis kahjuks võivad juhtuda meist igaühega

Maailma ühe kuulsaima reisiblogi Travel with Bender autor Josh Bender on kokku kogunud enda ja teiste reisiblogijate kõige kohutavamad kogemused reisidel. Benderid — kahe lapsega Austraalia perekond — alustasid oma ilmarännakuid aastal 2012, kui noorem laps oli kõigest kaheaastane.

Enne edasi liikumist jubedamate lugudeni, jagab Josh enda perega juhtunud õnnetusi, mida õnneks pole palju.

Kadunud laps. See on kõige õudsem asi, mis saab ühe lapsevanemaga reisil olles juhtuda. Eriti jube on see aga siis, kui oled täiesti tundmatus kohas ja laps on alla 5-aastane. Mu tütrega pole eriti probleeme olnud, kuid poeg läks Iisraelis kaks korda kaduma. Korra Tel Avivis rannas olles ja teise korra kaubanduskeskuses. Lisaks läks ta kaduma Jõuluvana töökojas Lapimaal. Õnneks kuulas poiss vanemaks saades paremini sõna ja selliseid probleeme pole rohkem olnud.

Murtud luud. Teine õudne asi, mis lapsega reisil olles juhtuda võib, on see, kui laps saab tõsiselt kannatada. Mu taltsutamatu 3-aastane poeg kukkus Iisraelis olles narivoodilt ja murdis on randme. Järgmisel päeval pidime minema Petrasse, mis on üks maailma imelisemaid vaatamisväärsusi. Olukorra muutis jubedamaks see, et haiglas ei rääkinud keegi sõnagi inglise keelt ja 3-aastane ei saanud aru, miks tal nii valus on ja miks ta ei saa kipsi ära võtta.

Õnneks rohkem meie peres jubedaid reisilugusid juhtunud pole. Küll aga on õudseid asju juhtunud teiste mu headest sõpradest reisiblogijatega.

Noolega paremale liikudes saad teada, milliseid hirmsaid lugusid inimestega reisidel juhtunud on. Lugudest ei puudu maod, tulirelvad, veri ega pisarad.

Murtud selg Amazonases. Dave ja Deb meenutavad enda elu üht kõige jubedamat reisi. Nad olid keset Amazonast, kui Debi abikaasa Dave libises metalltreppidel ja murdis oma selja. Et Amazonasest välja saada, pidid nad 10 tundi lootsikuga, vesilennukiga ja mototaksoga seiklema, et jõuda haiglasse, mis asus väikelinnas nimega Iquitos, kuhu pääses vaid paadi või lennukiga. Kogu reisi pidi Dave käepärastest vahenditest tehtud “lahases” lamama ja piinlema.

Järgmised kaheksa päeva veetis Dave haiglas, kui talle tehti erinevaid uuringuid. Ta oli murdnud kaks selgroolüli ja halvim osa oli kiirabilennuki ootamine, et koju saada. Väikelinnas asunud haiglas ei suudetud Dave’i heaks midagi peale valuvaigistuse teha. Niisiis veetis ta nädal aega tugevate valguvaigistite uimas.

Peale mõnesid päevi ja mitmeid telefonikõnesid sai paberimajandus kindlustusega korda aetud ja lennukiga suunduti Kanadasse, kus Dave pidi järgmised üheksa päeva veetma haiglavoodis. Sellele järgnes neli kuud taastusravi ja paranemist. Dave ja Deb õppisid sellest, et kogu elu võib vaid hetkega muutuda täielikuks keeristormiks.

Relvastatud rööv.

Stacie räägib, kuidas tema elu jubedaim kogemus oli Bahama saartel Nassaus, kui teda röövisid kaks hambuni relvastatud meest. Stacie suruti nägupidi mudasse. See oli tema elu kõige kohutavam pooltund, kus ta silme eest jooksid läbi kõik asjad ta elus.

Kaheksa tundi hiljem suundus Stacie kruiisilaevale, kus polnud ühtegi tema tuttavat. Ta tahtis lihtsalt ruttu koju oma mehe ja laste juurde saada.

Stacie vaatas, mis tal veel kotis oli, kust oli ära võetud tema pass, raha ja kaamera. Kotist kukkus välja medaljon tema kolme lapse fotodega. Ta oli selle aastaid tagasi enda arvates ära kaotanud, kuid tegelikult oli kee voodri vahele jäänud. Stacie meenutab, et oli selle leidmise üle nii õnnelik ja selle tõttu päeva lõpuks hoopis nuttis õnnest.

Üksi verisena keset džunglit.

Will mäletab, et kui ta oli 19-aastane, läks ta seiklema ja tahtis matkata läbi Costa Rica džungli. Plaan oli alustada Vaikse ookeani poolt ja lõpetada Atlandi ookeani pool. Will oli jõudnud kolm päeva seigelda, kui ühtäkki ärkas ta keset ööd üles ja avastas, et miski oli läbi sääsevõrgu telki pääsenud ning tema jalg oli auke täis. Will otsustas, et pole mõtet sellest suurt numbrit teha. Haavad ei valutanud ka eriti. Ööpäev hiljem oli Will keset džunglit paanikas. Ta nägi hallutsinatsioone ja vihma kallas nagu oavarrest. Noormehe jalg oli suureks paistetanud ja üleni punane. Lisaks tegi põhjustas see meeletut valu. Will roomas läbi lõputu mudamülka ühes läbivettinud riiete ja varustusega, kuni jõudis jõeni. Selgus, et ka tema kaart oli kasutu. Ühel hetkel jõudis ta aga vahimajani, astus sisse nagu tõeline metslane ja minestas ära.

Kui Will järgmine kord silmad lahti tegi, avastas ta end haiglas ja talle teatati, et tema jalg on amputeeritud. Will on šokis ja masenduses, lisaks oli ta väga õnnetu, et ta ei saa nüüd seetõttu liituda kuningliku merejalaväega. Ta veetis päevi otsekui udus. Kaks nädalat läks hiljem oli siiski uimasus üle läinud ja ratastoolis Will saadeti tagasi Inglismaale, kus ta veetis aasta taastusravi tehes. Lisaks sellele võitles ta pikalt depressiooniga.

Ühel hetkel otsustas aga Will minna Indiasse seiklema ja nii saigi temast taas seikleja. Ta möönab, et pole kunagi tundnud nii suurt hirmu, kui teda valdas džunglis ja haiglas. Samas ütleb Will, et kõige suuremad katsumused avavad sageli inimese silmad, sest tema prioriteedid muutusid täielikult. Ta leidis elus oma tõelise tee.

Rannas, nuga kõril.

Rachael mäletab, kuidas oli koos oma abikaasa, vanemate ja kahe tütrega Puerto Rico rannas mõned aastad tagasi. Ühel hetkel hüppas varjust välja tundmatu mees ja pani Rachaeli ema kõrile noatera. Rachael võttis oma tütred ja proovis põgeneda, kuid ründaja kuritöökaaslane tõukas ta tagasi. Õnneks pääses ta minema ja jõudis abi kutsuda. Rachaeli ema võitles kurjategijaga ja hammustas teda täiest jõust. Ühel hetkel kukkus Rachaeli ema aga teadvuseta maha, sest mees hoidis teda kägistushaardes. Selle peale jooksis mees minema ja kõik pääsesid.

Maod teel.

Victoria meenutab, kuidas ta oli pere ja sõpradega Panamas reisil. Uuriti koopaid ja ühel hetkel olid kaks last sattunud eriti mürgise mao taha lõksu. Need kaks last olid eespool kõndinud ja astunud üle ohtliku mao (

Bothrops asper

ehk

fer-de-lance

— rästikuline, kellel eestikeelne nimi puudub). Tavaliselt lõppeb selle mao hammustus surmaga. Kuna madu oli aga kahe kivi vahel, ei saanud temast turvaliselt ümber kõndida. Õnneks oli aga seltskonnaga kaasas olnud giid osav kiviviskaja ning loopis madu, kuni see kedagi hammustamata sündmuskohalt põgenes.

Kui maod hammustavad.

Paljud Taisse reisivad turistid saavad viga mootorrattaõnnetuste tõttu. Peamiselt seetõttu, et mõnel imelisel saarel renditakse mootorratas, liialdatakse alkoholiga ja siis küntakse tagumikuga maapinda.

Paul aga muljetab, kuidas tema sattus haiglasse hoopis maohammustuse tõttu. Ta jalutas rahulikult puhkekeskuse piirkonnas ja tundis ühtäkki teravat valu. Ta tõmbas ehmatusest jala enda poole ja märkas sellel verd. Lähedal nägi ta minema roomamas pruunikat madu. Lähedal päevitav naine, kes nägi juhtunut pealt, ütles Paulile, et pole hullu. Pauli kaasa Karen käis aga mehele peale, et kutsuda on vaja kiirabi. Meedikuid oodates tundis Paul, kuidas ta higistas üha enam ja tema süda puperdas. Kas seda põhjustas maomürk või oli see hoopis ärevus? Haiglas anti Paulile kõiksuguseid ravimeid, mis tundusid Pauli arust palju jubedamad kui maohammustus. Võimalikud kõrvalnähud olid hallutsinatsioonid, oksendamine, kõhulahtisus, sügelus, higistamine. Paul otsustas ravimeid mitte võtta ja viskas need minema. Terveks sai ikkagi.

Põlev mees.

Kui Vicki sõitis oma gaasil töötava rulaga, millel oli nimeks Burning Man (

ingl

Põlev mees), siis tundis ta väga lahedana. Vicki lehvitas ja naeratas möödujatele. Õnn jäi aga üürikeseks, sest ühel hetkel kukkus ta maha. Samas jäi talle juhtpult kätte ja ootamatult lohistas aparaat teda veel kolm meetrit edasi. Kõige hullemini said kannatada Vicki sääred ja ribid. Õnneks ei juhtunud midagi hullu. Kintsud olid küll verised ja üks ribi oli paistes, kuid sellega lugu lõppes.

Kaamelid ja skorpionid on täielikud peorikkujad.

Bret ja Mary meenutavad, kuidas nad matkasid kõrbes kõik läks valesti. Nende giid libises, kukkus tagumikule ja vajus mööda kividega kaetud pinnast alla. 40-kraadine kuumus ei teinud olemist kuigi mõnusaks. Tagatipuks salvas giidi eriti mürgine skorpion, kui oldi lähimast asustatud kohast seitsme kilomeetri kaugusel. Õnneks jäi giid ellu, sest beduiinid panevad selle skorpioni tuhka oma laste piima sisse, et nad oleksid mürkide suhtes vastupidavamad. Kirss tordil oli aga see, kui kogu seltskonda ajas kõrbes taga suvaline kaamel.

Siis, kui pühvel ründab.

Lauren meenutab, et oli vabatahtlikuna Keenias ühel looduskaitsealal tööl. Ühel hetkel hakkas üks nende giididest aga täiest kõrist röökima. Laurenil polnud aimugi, mis toimub, aga ta teadis, et nüüd tuleb elu eest joosta. Ta jooksis oma autoni, avas ukse ja vaatas korra üles ning nägi, et nendes suunas jookseb vihane pühvel. Kui kõik olid autos, rammis pühvel mitu korda ka autot. Mingi aja pärast otsustas pühvel asja sinnapaika jätta ja jalutas lihtsalt minema.

Rööv Amazonase bussis.

Danie meenutab, et oma elu esimesel seljakotireisil suundus ta bussiga Amazonasest Peruusse. Keset ööd peatati buss ja Danie ärkas sellepeale, et võõras mees surus talle püssitoru näkku ja karjus midagi hispaania keeles. Kõik mehed kamandati bussist minema ja naised jäid hirmunult ootama, mis saab järgmiseks. See oli Danie arust ainuke hetk tema elus, kui ta arvas, et saab päriselt surma. Kui kõik reisijad olid paljaks röövitud, siis sai reis õnneks siiski Amazonase suunas jätkuda.

Kui röövliteks on lapsed.

Natasha mäletab, et abikaasaga Ateenas mesinädalatel olles tulid ühel hetkel tema juurde mustlaslapsed ja hakkasid talle mingeid pabereid näkku loopima. Kuna see oli nende esimene reis välismaale, siis polnud Natashal aimugi, et tegemist oli tähelepanu hajutamiseks mõeldud trikiga. Samal ajal, kui ühed loopisid pabereid näkku, varastati Natasha mehe telefon ära.

Libisedes kuristikku. Patricia arust leidis tema kõige jubedam reisihetk aset Bariloche linnas Argentinas, kui ta oli vaid 8-aastane. Tegemist oli perereisiga ja see oli ühtlasi ka esimene kord, kui Patricia nägi lund. Ta vennad olid lumest niivõrd vaimustusest, et mäetippu jõudes hiilisid nad täiskasvanute juurest minema, sest tahtsid ümbruskonda avastada. Ühel hetkel silmasid nad mäenõlva ja otsustasid seda kaema minna. Juhtus aga nii, et Patricia libises kuristiku suunas. Õnneks oli teepeal aga kivi, millest tüdrukutirts sai kinni haarata. Kõik karjusid. Järgmine hetk, mida Patricia mäletab, oli see, et keegi meesterahvas tõttas talle appi ja pidas talle hiljem hispaaniakeelse loengu maha. Alles 20 aastat hiljem julges Patricia koos oma vendadega sellest vanematele rääkida.

Ohtlik reis Hawaii saartele. Shara meenutab, et kui ta reisis Maui saarele, mis asub Hawaii saarestikus, oleks ta peaaegu surma saanud. Naine mäletab, et reisis eriti teraval kivil, kui tema suunas tuli meeletu laine ning ta kukkus kivilt vette. Järgmiseks tõukas laine Shara vastu teravat kivi. Ta sai mitmeid haavu ja pidi veetma tunde haigla traumaruumis, kui tema haavadest eemaldati laavakivi tükke. Hiljem sai Shara teada, et eelmise viie aasta jooksul oli viis inimest sama kivi tõttu surma saanud täpselt samadel põhjustel. Niisiis peab Shara end õnneseeneks, kes pääses niivõrd ohtlikust olukorrast eluga.

Kui kukud koselt alla. Jason jagab lugu, kuidas ta oleks ükskord kogemata oma poja kosel ära tapnud. Nimelt kõõlus Jason koos pojaga Malaisia Seitsme kaevu joal, et kiigata paremat vaadet. See oli aga halb idee, sest Jasoni poeg libastus ja mees hüppas talle järele. Poeg jäi aga ühe kivi taha pidama, kuid Jasonil nii hästi ei läinud. Mees kukkus alla ja maandus oma sabakondile. Haiglas öeldi, et neil vedas, sest oleks võinud minna palju hullemini.

Kahtlased tüübid Vietnamis.

Stefania õudne kogemus ulatub aega, kui ta oli Mui Ne linnas Vietnamis ja sõpradega mindi välja pidutsema. Hiljem tutvuti kahe kohalikuga, kes käisid peale, et edasi võiks suunduda klubisse. Samal õhtul hakkasid need tüübid raha nõudma. Stefania hakkas koos oma sõbraga kahtlastega tüüpidega vaidlema, mispeale hakkasid tüübid neid taga ajama. Stefania ja tema sõber jooksid eri suundadesse. Jõudes randa, peitis Stefania end riietuskabiini taha. Hiljem leidis ta sõbra üles, kes oli kahtlastelt tüüpidelt peksa saanud. Kohalikud teadsid aga rääkida, et tüdrukutel vedas, sest tegemist oli maffiaga seotud pisisulidega ja oleks võinud minna palju hullemini.

Hammustavad koerad. Emily meenutab, kuidas ta reisis Jamaicale. Ta ööbis ühe oma kolleegi pool. Viienda päeva varahommikul astus ta õue, sest arvas, et kolleeg on seal. Õue astudes leidis Emily enda eest närvilised koerad, kes haukusid ja hammustasid tema jalgu. Emily proovis koerte eest põgeneda ja kukkus põõsasse. Koerad tulid uuesti kallale ja hammustasid nii käsi kui ka jalgu. Samal ajal üritas naine koeri eemale tõrjuda ja röökis täiesti kõrist. Kui üks koer hakkas lähenema ta näole, arvas Emily, et nüüd on temaga lõpp. Õnneks kuulis koerte omanik Emily karjeid ja tõttas appi. Haavade paranemine võttis aega mitu nädalat.

Üliohtlik autosõit läbi kaasreisija silmade. Cacinda meenutab, kuidas ta sõitis kell 4 varahommikul taksoga Palamose linnast Barcelona lennujaama, sest ta tahtis jõuda lennukile. Naine mäletab, et kui ta istus taksosse, siis ilmus minuti pärast kohale teine mees autoga. Taksojuht ja tundmatu mees hakkasid omavahel hispaania keeles karjuma. Lugu kulmineerus sellega, et taksojuht kihutas minema, et tundmatu mees maha raputada. Kui jõuti Barcelona lennujaama, vaatas taksojuht Cacindale otsa ja ütles “sa ei tea mitte kui midagi!” ja lahkus kiiruga. Cacinda jaoks oli see tema elu kõige hullem poolteist tundi.

Tagaajamine Belgias. Natasha mäletab, kuidas ta kaotas Belgias ärireisil olles ajataju. Ta oli terve päeva linnas ringi uidanud ja proovinud erinevaid käsitööõlusid. Ühel hetkel sai ta aga aru, et möödunud on mitu tundi ja oleks aeg saada teiste töökaaslastega kokku. Natasha arvas, et suudab meenutada, kuidas ööbimispaika naasta. Kui ta oli umbes 20 minutit seigelnud, sai ta aru, et on Brüsselis täiest võõras linnajaoks. Mehed vaatasid teda veidralt, tegid tema suunas siivutuid kommentaare ja üritasid talle läheneda. Natasha jooksis parkimisplatsile, kus üks naine peatas oma auto ja küsis, kas ta saab kuidagi aidata. Kui Natasha oli rääkinud, mis juhtus, kutsus naine ta kiirelt oma autole ja viis ta ööbimispaika turvaliselt ära.

Inimrööv lõbustuspargis.

Sally mäletab, et kui ta lapsed olid nooremad, läksid nad perega Hong Kongi ja külastasid ühte lõbustusparki. Keira, kes oli sel ajal 7-aastane, kõndis ühel kivimüüril. Ühel hetkel jooksid tema juurde võõras meesterahvas, kes lapse sülle krabas. Esialgu arvas Sally, et tegemist oli lõbustuspargi töötajaga, kes polnud rahul lapse müüril kõndimisega. Naine oli juba valmis vabandama, kuid siis pistis mees lapsega jooksu. Sally karjus kõigest väest, kuid tema eemal olev abikaasa ei kuulnud. Niisiis ei jäänud Sallyl muud üle, kui lapseröövijat ise taga ajada. Umbes 80 meetri pärast jäi mees turismigrupi juures seisma. Tuli välja, et inimesed tegid hoopis lapsega pilti.

Kui jõuad kruiisilaevale väga napilt, sest ebameeldiv taksojuht mängib mäkra. Victoria mäletab, kuidas ta oli sõpradega Bahama saartel reisil. Nad otsustasid lahkuda kruiisilaevaga ja infopunktist öeldi neile, et millegi pärast pole vaja muretseda ning neid viiakse laevale. Victoria ja seltskonna võttis enda autole ebameeldiv taksojuht Cliff. Kui natuke maad oli sõidetud, küsis Cliff, kuidas nad maksta soovivad. Victoria ja seltskond oli ähmis, sest rahaasjad pidid ju olema enne aetud, aga Cliff nõudis sõidu eest suurt summat. Seepeale helistas Victoria infopunkti tagasi ja sealt vastas naisterahvas, et ajab Cliffiga ise asjad korda. Selgus, et taksojuht Cliff oli hiljuti kinga saanud. Kuna Cliff oli pahas tujus, sõitis ta meelega väga aeglaselt, et seltskond laevale ei jõuaks. Vahepeal tegi Cliff isegi peatuse, väljus autost, ostis kellegi käest narkootikume ja seejärel sõit jätkus. Seltskond jõudis napilt laevale.

Nihestatud õlg lennujaamas.

Jurga meenutab, kuidas reis Lõuna-Aafrikasse kulmineerus sellega, et tema 2-aastane laps nihestas lennujaamas õla. Pardale minekuni olid aga loetud minutid. Kohale kutsuti parameedikud ja pere kohvrid tõsteti lennukilt maha. Kell oli kümme õhtul ja pere teised lapsed olid päevast väsinud ning muutusid närviliseks. Siis aga selgus, et vaja oleks olnud minna haiglasse. Keset ööd, võõras linnas, kolme lapse ja hunniku kohvritega. Samuti puudus majutus ja auto. Jurga mäletab, et õla nihestanud pojal oli seda ennegi juhtunud ja tegelikult käis selle paika panemine küllaltki lihtsalt, aga mingil põhjusel ei soovinud seda parameedikud lennujaamas teha. Niisiis otsustas Jurga, et haiglasse minek jääb ära. Pojale anti valuvaigisteid ja otsustati, et esmalt lennatakse koju ja siis minnakse haiglasse. Järgmisel päeval haiglasse minnes selgus aga, et õlg oli vahepeal ise paika läinud.

Allikas: travelwithbender.com