BARUTO RÄÄKIMATA LOOD | 19aastase noormehe reis tundmatusse: ma ei teadnud üldse, mida oodata

19. veebruaril 2004 istus 19aastane Kaido Höövelson Tallinnas lennukisse, et jõuda Kopenhaagenisse ja sealt edasi Tokyosse. Ta ei teadnud, millal ta jälle koju saab ja lähedasi näeb. Ta ei teadnud, mis teda Jaapanis ees ootab. Teadis ainult, et temast peaks saama profisumomaadleja. Nii kirjeldab Kaido tee algust sumomaailma tippu raamat "Baruto. Rääkimata lood".

Kergemaks tegi reisi tundmatusse asjaolu, et Kaidoga koos lendas Tokyosse tema koolivend Audentese spordikoolist, kuulitõukaja Ott Juurikas.

Mõlemad olid katsetanud sumomaadlust ja jäänud silma Kaido esimese judo- ja sumotreeneri Riho Rannikmaa kutsel Eestis käinud Jaapani sumotreenerile Kazuo Kurazonole. Lennukipiletid saatis noormeestele rahvusvahelise sumoföderatsiooni president Hidetoshi Tanaka, kellega Rannikmaa oli 2003. aasta oktoobris Jaapanis kohtunud ja kahest võimekast noormehest rääkinud.

Tokyosse sõidu piletid saatis Tanaka elektrooniliselt Riho Rannikmaale umbes kuu enne ärasõitu. Need olid edasi-tagasipiletid, aga tagasisõidupilet oli ilma kuupäevata.

Kaido ei mõelnud hetkegi, kas minna Jaapanisse või mitte, kuigi tal polnud ettekujutust, mis teda ees ootab. Ta arvas, et kuna see on põnev väljakutse, siis muidugi peab minema ja seltsis segasem. Kaido kaalus tol ajal 130 ja Ott 126 kilo, Kaido oli 196 cm ja Ott 198 cm pikk.

Lennukites oli väga kitsas istuda. Kuna ärevus oli päris suur, siis nad praktiliselt ei maganud ööpäevase reisi jooksul. Maapoistel olid kaasas kodus tehtud võileivad, mida nad nosisid Kopenhaageni lennujaamas. Raha ju polnud, et kohvikusse minna. Samas läks pikk Tokyo lend kiiresti, kuna ootusärevus lühendas aega. Nii nad läksid oma õnne otsima. Õpetaja Katri Vallaste oli poistele Riho Rannikmaa kaudu õppimiseks kaasa pannud 120 jaapanikeelset sõna, mida nad juba lennukis vaatama hakkasid.

„Ma ei teadnud, mis mind ees ootab. Televiisorist olin sumomatše näinud ja neist oli jäänud mulje, et see ala on lihtne. Mäletan hästi ka treener Riho Rannikmaa umbes niisuguseid sõnu: „Ega hullu ole midagi, tuleb palju süüa ja kõvasti trenni teha ja varsti oled tugev”. Võtsin seda reisi kui laagrisse minekut. Laagrites ju ennegi käidud. Mõtlesin, et varsti saab hea palga peale. Sellised olid meie ootused. Millised pikaajalised traditsioonid sumol on ja et see on terve omaette maailm, sellest polnud meil aimugi.”

Tokyosse jõudsid noormehed 20. veebruari hommikul kell pool 10.

Kuulus sumomaadleja Baruto registreeris oma abielu Jaapanis samuti 20. veebruaril, kõigest viis aastat hiljem 2009. aastal, kuid see ei olnud nii plaanitud ja selle kokkusattumise avastas Kaido hiljem.

Aga sel 20. veebruaril 2004. aastal tuli noormeestele Tokyo lennujaama vastu üks naisterahvas ja nad kahekesi pandi suure bussi peale. Tõenäoliselt võttis noormehed vastu tollane IFSi sekretär Tamaki Nishida.

Juttu kuigi palju ei aetud. Kaido oli koolis vene ja saksa keelt õppinud ning tema inglise keel ei olnud hea. Ott oskas paremini inglise keelt ja kuidagi said nad räägitud. Naine ütles, et nad viiakse Jaapani rahvusülikooli Nihon University sumoklubisse. Jaapanis on igal ülikoolil oma sumoklubi — see on ülikooli prestiiži küsimus.

Tee peal bussis küsis vastuvõtja, kas noormeeste kõhud on tühjad. Loomulikult olid. Kaido mäletab hästi, kuidas buss sõitis siis McDonald’sisse ja võõrustaja ostis neile hamburgereid. Sõit kestis kuskil poolteist tundi. 2002. aastal oli Kaido käinud Jaapanis Osakas juunioride MMil, aga Tokyos oli ta elus esimest korda. Talle tundus siis, et lennujaam asub Tokyo linnas, aga tegelikult on see Tokyost peaaegu 70 kilomeetri kaugusel. Tema oli harjunud, et kui ei ole linn, siis majad on üksteisest saja meetri kaugusel, aga nüüd nägi ta bussiaknast ainult linna. Ta ei saanud aru, kus Tokyo algas.

Ülikooli sumoklubisse tuli saabujatele appi ka tõlk Raul Allikivi, kes õppis Waseda ülikooli magistriõppes rahvusvahelisi suhteid. Hiljem sai temast rahvusvaheliste suhete magister, Eesti ja Aasia majandussuhete arendaja ning ettevõtja. Raul elas Kaido ja Oti uuest elukohast ühe metroopeatuse kaugusel. Raul tõi poistele ka jaapani keele õpikud, aga Kaido ütles, et nagunii pole neil aega neid lahti teha ja nad õpivad keelt oma klubikaaslasi kuulates. Kaidole ja Otile selgitati, kus ja mis ajal nad olema peavad, kus magavad, millal süüa saavad ja millal on trennid. Rauliga suhtlesid Kaido ja Ott ka hiljem, aga see esimene õhtu jäi ainsaks korraks, kui Raul klubis tõlgiks käis, sest ta õppis ju ülikoolis. Kehakeeles pidid kaks Eesti noormeest ja jaapanlased klubis räägitud saama.

„Esialgne sõnum oli see, et enne kui meid viiakse proffide sumoklubisse, peaksime saama ettekujutuse sumo traditsioonidest, et mitte hakata profiklubis pihta A-st ja O-st. Saime aru, et ülikooli sumoklubi on nagu ettevalmistuslaager. Klubi asus Asagayas Suginami linnaosas Tokyo keskel. Ülikooli spordiklubi asus ülikoolilinnaku keskel ja oligi puhtalt sumoklubi, mis mõeldud ainult poistele. Tüdrukud käisid seal küll trenni tegemas, aga elasid lähedal asuvas elamus. Kõik oli seal ühes kohas koos, elamine ja trennid.”

Peagi sai Kaido aimu Jaapani ja eriti sumo hierarhiast, millega ta hiljem aastaid kokku puutus, ise kogu aeg selle hierarhia ülemiste astmete poole tõustes. Sumoklubides on niisuguse kord, et kõige nõrgemad elavad koos ühes suures toas ja tugevamatel on igaühel oma tuba. Kaidol ja Otil selles mõttes vedas, et neile anti eraldi kahene tuba. Maja keldrikorrusel oli jõusaal, 1. korrusel treeningsaal, köök-söögituba ja väike puhketuba, 2. ja 3. korrusel olid elamistoad. Kaido ja Ott olid seal klubis ainsad välismaalased, kõik ülejäänud olid jaapanlastest tudengid. Kaido ja Oti saabumise ajal oli ülikoolis aga parajasti vaheaeg ja mingeid trenne ei toimunud.

„Mäletan, et esimene nädal oli jube igav ning hommikul ja õhtul käisime Otiga jõusaalis. Ise pidime vaatama, mida süüa saab. Natuke raha oli meil ka, aga esimese kindla taskuraha saime alles pärast profiklubisse jõudmist. Vist anti 50 000 jeeni, mis on 350 eurot. Arvasime, et palja riisiga tugevaks ei saa ning käisime McDonald’sis ka.

Eestis olin tolleks ajaks vast ainult kaks korda McDonald’sis söömas käinud. Või isegi ühe korra.

Kuni tudengite vaheaeg veel kestis, käisime linnaga tutvumas ja rongiga sõitmas. Ausalt öeldes ei saanud me vähimatki aru, kuhu need rongid sõidavad. Ostsime lihtsalt piletid ja pressisime ennast väravast läbi.

Tegelikult otsisime üht suuremat parki, kus jalutamas käia. Kui rongiaknast parki nägime, läksime järgmises peatuses maha ja kõndisime tagasi. Meil mõlemal on orienteerumisega väga hästi, nii et saime ilusasti ülikooli juurde tagasi ka.”

Kui tudengid vaheajalt tagasi tulid, hakkas elu sumoklubis vaikselt arenema. Kohale tuli endine sumomaadleja ja tallipealik Hidetoshi Tanaka, kes praeguseks on selle ülikooli rektor. Kõik poisid seisid rivis, kummardasid ja said juhised, kes mida tegema hakkab. Poisse oli kuskil 30 ja nad kaalusid sajast kuni kahesaja kiloni. Hierarhia oli ülikooli klubis sama mis hiljem profiklubis ehk Kaido sõnul 1. kursuse tudeng oli 4. kursuse omale sibi.

Einar Ellermaa, Inge Pitsner “Baruto. Rääkimata lood”, Pilgrim 2019

Raamatu Tallinna esitlus toimub täna kell 18 Viru keskuse Rahva Raamatus — uuri lähemalt SIIT!