BARUTO RÄÄKIMATA LOOD | 2019. aastal kuulsa ja auväärsena perega Jaapanis
Eestist kümme korda suurema rahvaarvuga Tokyo linnastus ja sada korda suurema rahvaarvuga Jaapanis mäletatakse hästi lihtsat Laekvere maapoissi, kellest sai tänu tohutule tahtejõule ja töövõimele selle sajandi kuulsamaid eestlasi maailmas. Nii kirjeldab Kaido Höövelsoni selle aasta reisi Jaapanisse raamat "Baruto. Rääkimata lood".
2019. aasta 20. augustil, Eesti iseseisvumise taastamise päeval, lendas Kaido Höövelson Jaapanisse koos abikaasa Elena ja poja Taariga kohtuma vanade sõpradega ja külastama Tokyos paiku, mis tema sumokarjääris olulised olid.
See on täiesti teistsugune reis kui üle 15 aasta tagasi sumotalli saabumise ajal. Kaido ehk jaapanlastele Baruto on nüüd Jaapanis väga austatud ja tuntud. Inimesed tunnevad uhkust, kui saavad tema seltskonnas olla.
Esimene sumokangelase äratundmine leiab aset juba enne tema Tallinna-Helsingi lennukisse minekut, kui üks Jaapani abielupaar Barutole rõõmsalt tervitusi hõikab.
Kuna Helsingi-Tokyo lend väljub Vantaa lennujaama 50. väravast, on sinna mööda terminali pikk pooletunnine tee astuda. Kogu teekonna püsib see koolilapsega paar energiliselt tippides Eesti vägilase laia selja taga.
Suurem elevus puhkeb Helsingi-Tokyo liini hiigelsuure Airbus A350-900 pardal, kui Kaido koos naise ja lapsega salongi astub.“Baruto!” käib sosin läbi rahva ja paarkümmend jaapanlast aplodeerib. Kaido lehvitab ja tervitab fänne. Natuke aega hiljem tervitab ta samas lennukis istuvat Audentese-aegset judotreenerit ja praegust Eesti Judoliidu presidenti Aavo Põhjalat, kes sõidab Eesti judokoondisega MMile. Samas lennukis lendab ka Kaido kunagine treeningpartner judos, sõber ja judoliidu juhatuse liige Sander Maripuu. Maailm on tihti väike.
Tokyo Narita lennujaamas ruttab sumokuulsust kohe tervitama valges triiksärgis lennujaamatöötaja: “Baruto-san, jälle Jaapanis?”
Eestist kümme korda suurema rahvaarvuga Tokyo linnastus ja sada korda suurema rahvaarvuga Jaapanis mäletatakse hästi seda lihtsat Laekvere maapoissi, kellest sai tänu tohutule tahtejõule ja töövõimele selle sajandi üks kuulsamaid eestlasi maailmas.
Narita lennujaamast sõidab Kaido otse Haneda lennujaama ja sealt tööasjus Lõuna-Jaapanisse. Elena ja Taar sõidavad bussiga Tokyo kesklinna hotelli ning Elena saab kokku oma ema ja ema mehega.
Kaido esitleb Jaapani kaubakettide müügiinimestele Eestis toodetavaid kartulivahvleid, millele firma loodab rohkem turustajaid leida. Kuulnud Baruto saabumisest, sõidavad kohale ka fännid, kes tahavad koos fotot teha. Kaugemalt tulnud fännid on teekonda alustanud kella nelja ja viie ajal hommikul.
Kaido jõuab Tokyosse tagasi järgmise päeva õhtul. Õhtusöök koos Kaido Jaapani advokaadi mr Wakauatu ja mitme krüptoraha spetsialistiga on plaanis Korea restoranis. Õhtusöögile tuleb ka parajasti äriasjus Tokyos viibiv Raul Allikivi, kes kutsuti juba Eesti sumonoormeeste saabumise õhtul 20. veebruaril 2004 klubisse tõlgiks ja kellega Kaido suhtleb siiamaani. Rikkaliku neljatunnise õhtusöögi järel jätab seltskond nägemist ja väljub tänavale. “Baruto!” sosistavad kohe restorani ukse taga kaks meest ja astuvad ligi palvega foto teha. Nähes pildistamist ja Barutot, astuvad juurde järgmised mehed ja soovivad pildistada end koos sumokangelasega. Seejärel istuvad Kaido, Elena ja Taar taksosse.
Järgmisel hommikul sõidab Kaido üle 300 km tunnis kihutava kiirrongiga Osakasse kohtuma oma kauaaegse sponsori mr Sutshi Senseiga. See härra oli aastaid sumoföderatsiooni juhi Tanaka klubi toetaja, siis hakkas toetama Barutot isiklikult ja seejärel ka tema klubi. Sellel mehel on haaret. Ta omab ülemaailmset patenti tehnoloogiale, mis lagundab biojäätmed nii, et eristub vaid soojus ja järele jääb huumus. Väiksemad niisugused masinad meenutavad taaraautomaati, mille sees mikserdatakse jäätmeid. Jäätmete lagundajaks ja täielikuks hävitajaks on aga suures saladuses hoitav bakter. Masinad on erineva võimsusega. Esitluse lõpus ütleb härra Sensei, et ta saadab Kaidole ühe 100kilose võimsusega masina prooviks Eestisse. See masin muudab siis ööpäevas 100 kilo jäätmeid huumuseks.
Baruto fännid Osaka vaksali ees. Foto: erakogu
Õhtul korraldab härra Sensei luksusliku õhtusöögi endale kuuluvas Michelini tärniga Prantsuse restoranis Maison de Taka, mis on valitud kaks korda Aasia ja kolm korda Jaapani parimaks Prantsuse restoraniks.
Kaido ütleb, et see restoran on nii kallis, et tema oma sumomaadleja palgaga ei saanud seal pidevalt söömas käia.
Laupäeval ootab Kaidot ees lihtsam keskkond ja mitte nii rikkad inimesed, kuid sooja suhtumisega on nemadki. Kaido läheb Tokyo hiigelsuurele kalaturule, kuhu veetakse kokku Jaapanit ümbritsevate vete värskelt püütud rikkused. Turult leiab päris värskest toorest kalast sushi’t, austreid, kaheksajalgu, kümneid liike erineval moel valmistatud kalu … Kaido meenutab, et tõi siia turule ka oma venna Priidu. Temal käis sushi suus ringi ega paistnud maitsevat. Kaido imestamise peale vastas vend, et neil Rakveres on teistsugune sushi. Kaido muigab nüüd, et ei tea, kumb see õige siis on.
Kaido jõuab vaevalt oma lemmikut sushit osta, et seda kohapeal süüa, kui üks seltskond omavahel küsivalt sosistab: “Baruto?”. Ja veendunud, et ongi tema ise, paluvad lubada temaga koos pildistada. Neid soovijaid tuleb veel ja veel ja veel. Nooremaid ja vanemaid, mehi ja naisi. Sushi-müüja on oma leti ees toimuva melu üle nii uhke, et paneb Kaido jaoks kiiresti kokku kahest pappkastist lauakese ning asetab soliidsuse loomiseks ülemise kasti põhja peale puust plaadi, et sumosangar oma söögi ja joogi sinna peale saaks asetada. Lahkelt toob peremees sushit ja õlut juurde.
Baruto fännid kalaturul. Foto: erakogu
Einar Ellermaa, Inge Pitsner “Baruto. Rääkimata lood”, Pilgrim 2019
