Jaapan on teatavasti riik, kus usk ja traditsioonid on au sees. Samuti on seda paraku ka ebausk ja viimane on mõjutamas muuhulgas ka kohalikku kinnisvaraturgu.

Nimelt usuvad kohalikud, et majad ja objektid, kus on toimunud võigas kuritöö, suitsiid või kus inimene on üksinda ära surnud, on stigmatiseeritud ehk nn "kummitusmajad". Sellised objektid kohutavad kohalikke ning et nendest paremat ülevaadet saada, on mees nimega Teru Oshima juba aastaid pidanud "kummitusmajasid" märgistavat portaali nimega Oshimaland.

"Kummitusmajade" portaal

Oshima, kes on süngeid nähtusi hindavate inimeste kogukonnas tõusnud lausa kultusisikuks, otsis alguses huvipakkuvaid kinnistuid oma perekonna kinnisvarafirmale, vahendab ajaleht The Japan Times. Peagi aga taipas ta, et objektide tausta ja seal elanud inimeste ning toimunud sündmuste kohta pole üldse mitte kerge infot hankida. Seega hakkas ta kaevuma erinevatesse ajaleheartiklitesse, kohtutoimikutesse ning suhtlema paljude erinevate inimestega.

2005. aastal otsustaski ta luua ise veebilehe, kus on ära märgitud kinnisvaraobjektid, millel on sünge minevik. Objektid on lehel märgitud kaardile tuleleeki meenutava ikooniga ning seal juures on täpne aadress.

Tänaseks päevaks on Oshimalandi nime kandval internetilehel ära märgitud üle 45 000 maja Jaapanis. Viimastel aastatel on aga Oshimaland läinud globaalseks ning sinna on postitatud stigmatiseeritud maju USA-st, Hiinast, Lõuna-Koreast, Indiast ja loomulikult ka Euroopast.

Oshimalandist kaarti uurides Eesti kohta seal märked puuduvad, küll on aga "kummitusmaju" (ehk siis maju, kus on aset leidnud veretöö, suitsiid või surm) ära märgitud Soomes, Rootsis, Norras ja Venemaal.

Veebisait saab päevas 700 000 - 800 000 vaatamist ning seda uuendatakse vikipeedia-meetodil ehk kasutajad saavad objekte sinna ise lisada. Küll aga jälgivad Oshima ja tema meeskond, et postitused tuleksid usaldusväärsetest allikatest. Paljud märked on ka fotodega, seega saavad kasutajad postitada oma kommentaare konkreetsete objektide kohta.

Oshima ise nimetab enda poolt pakutavat teenust "luksuseks" ning ütles intervjuus Japan Timesile, et enamus riikides ei huvita majas enne ostu toimunu eriti paljusid, kuid Jaapanis on see teisiti. Lisades sinna juurde faktid, et riigis on tõusnud suitsiidide arv ning aastas toimub ametlikult ligi 350 mõrva, siis soovivad sealsed inimesed üha rohkem majade tausta kohta teada saada.

Odavam elupind vs õudused

Muide, Oshimalandil on ka vastupidine efekt. Nimelt on tekkinud grupp inimesi, kes otsivad Oshimalandist endale justnimelt maja või korterit. Seda teevad inimesed, kes soovivad endale väga hea hinnaga elamist üürida või osta. Mõningatel juhtudel on omanikud nõus isegi tasuta objekte üürile või ära andma, sest nende vastu puudub huvi. Enamikul juhtudel on aga objekti hind pigem kolmandiku võrra odavam teistest samaväärsetest objektidest.

Näiteks rääkis Jaapani leht mehega nimega Tanishi Matsubara, kes on justnimelt üürinud võika ajalooga kortereid. Kuna Matsubara töötab koomikuna, siis võidab ta enda sõnul sellises sünge ajalooga majas elades topelt: ta saab odava hinnaga elamise ning lugusid, mida oma etendustel rääkida.

"Inimestele näib meeldivat kuulda lugusid stigmatiseeritud majade kohta," rääkis Matsubara ja lisas: "ehk on see seetõttu, et erinevalt kummituslugudest on need juhtumid seal majades päriselt aset leidnud ning inimesed on päriselt seal surma saanud."

Ebaloomulikud juhtumid

Koomik tõdes aga, et päris intsidentideta sellistes süngetes majapidamistes elamine pole tal läinud. Ta kirjeldas juhtumit, kus ta pani huvi pärast kaamera kodus toimuvat salvestama ja kohe esimestel päevadel püüdis see pilti õhus lendlevaid mikroosakesi. Paranormaalsete nähtuste kogukonnas peetakse nende osakeste olemasolu vaimude liikumise tunnuseks.

Lisaks oli üks päeva tema kaamera jäädvustanud väidetavalt ka valge objekti, mis justkui tuiskas Matsubarast mööda. Järgmisel päeval jäi mees enda kodumaja ees jalgratta selga ronides auto alla, kui must sportauto talle otsa sõitis. Suuremaid vigastusi ta ei saanud, kuid hiljem rääkis üks majaelanik, et sarnane intsident on seal maja ees toimunud ka kolme teise majaelanikuga.

Ka teistes väidetavalt stigmatiseeritud korterites toimus Matsubaraga imelikke juhtumeid: ta kuulis imelikke kriipivaid hääli, pakid ja kirjad kadusid tihti, tema telefonilt tehti tema teadmata sõpradele vastamata kõnesid jne.

Hiljem kuulis ta ühe oma korteri taustalugu ka ja see ehmatas teda korralikult. Nimelt oli seal tapetud vasarahoopidega üks 60ndates naine, kuid veretöö toimepanija, naise poeg, ei läinud vangi, vaid hoopis hullumajja.

"Ma taipasin, et see võis olla seesama poeg, kes kolistas võtmetega ja viis kirju minema. Päriselus inimesed võivad ikka olla vahel palju õudsamad, kui kummitused," tõdes Matsubara tagantjärele.