9. Puerto Rico

Mulle meeldis Puerto Rico eeskätt seetõttu, et minu kui suure päikesekummardaja jaoks oli seal täpselt õige kliima — üli hea, stabiilne, aastaringselt 27-30 kraadi sooja, aga samas väga lopsakas loodus. Selle tingisid ilmselt rohked sademed, kuna seal käis ilmastik väga konkreetse rütmi järgi ehk siis hommikul oli alati ilus ja päikseline, siis lõuna paiku tuli äikesetorm ja kui tundus juba, et nüüd ongi pekkis, siis tuli päike jälle välja ja kõik oli hästi.

Puerto Rico eredaimaks elamuseks jäi minu jaoks Bahía Bioluminiscente, mis kujutas endast helendavat vett. Sain siis teada, et see tekkis vetikate ja bakterite koostoimel ja seda esineb vaid paaris-kolmes kohas maailmas seal, kus vesi seisab ühtlasel tempertuuril. Sain selles vees ka ujuda ja see oli täiesti sürreaalne elamus, et liigutad vett ja su see helendab lihtsalt su ümber otsekui mingi radioaktiivne ollus.

Mulle jäi meelde ka üks väga vahva loomake — Puerto Ricole omane konnake coquí, kes on oma nime saanud väga iseloomulikust häälitsusest, mis kajab üle terve saare. Kummaline on asja juures aga see, et ta ise on imetilluke, kõigest väikese sõrme küüne pikkune, aga hääl sellegipoolest nii võimas. Üleüldse heliseb terve Puerto Rico nagu üks suur vihmamets, nii mõnus!

10. Bali

Mul on väga keeruline valida, mida 10. lemmikkohana kirjeldada, sest tahaks ühtaegu öelda nii Lapimaa kui Singapur kui Vietnam. Aga ma valin siiski Bali. Ja seda seetõttu, et mul oli tol ajal elus väga raske periood ja seal õnnestus mul depressioonist üle saada. Aga Baliga on see lugu, et ma tegelikult lendasin sinna oma 30. sünnipäeva tähistama ja kuna mu sünnipäev on jaanuaris, siis võtsin selle riski, kuigi teadsin, et seal on tegelikult vihmaperiood. Lootsin muidugi parimat, aga ütleme nii, et 25st päevast, mis ma seal veetsin, sadas absoluutselt iga päev. Päikest nägin 9 päeva jooksul maksimaalselt tunniks ja isegi kohalikud imestasid, et kuidas siis nii halvasti.

Aga hoolimata sellest, et ma olen rohkem päikeseinimene, siis tuleb leppida sellega, mis on ja hoolimata vihmaperioodist, kui ma praegu tagasi mõtlen, siis ma mäletan kõike muud kui vihma. Bali pakkus mulle nii palju häid elamusi, need templid ja olustik olid niivõrd erilised. Ma olin omadega üsnagi tumedas paigas ja kui Balilt tagasi tulin, siis olin terve. See oli väga huvitav kogemus — on ju palju räägitud Bali energeetikast ja sellest, kuidas kohalikud on loodusega eriti tugevas kontaktis. See austus looduse, jumalate ja teiste inimeste vastu tekitas mulle ääretult sooja tunde. Sain seal parema kontakti iseendaga ja see aitas mul terveneda. Ei ole müüt, et inimesed lähevad Balile ennast otsima, seal on midagi, mis aitab leida sisemist rahu!

Mulle meeldis kõige rohkem Ubud — need massaaži- ja söögikohad, värsked head, orgaanilised ja puhtad toidud ning eriti mõistlike hindadega. Loomulikult on Bali varasemate aastatega kallimaks läinud, kuid julgen öelda küll, et eestlasele on seal endiselt soodsad hinnad. Ma lähen nüüd oktoobri lõpus sinna kuuks ajaks tagasi ja otsustasingi, et tegelen ainult puhkamisega — olen rentinud villa ja olengi lihtsalt seal, võtan päikest ja naudin loodust ning iseennast.