REISIFANATT SOOVITAB | Maailmarändur Helen Adamsoni 10 üllatavat lemmiksihtkohta on kõik maailma eri otstes: ma pole absoluutselt linnainimene!

1. osa!
Helen Adamson Jordaanias
Helen Adamson JordaaniasSelfie: Helen Adamson

Lauljatar ja sotsiaalmeediamõjutaja Helen Adamson on teatavasti suur maailmarändur ning sellele viitab isegi tema blogi nimi Wowyager (mäng sõnaga voyager ehk maadeavastaja-meremees toim.). Aasta alguses asus Helen teostama ambitsioonikat plaani igal kuul uut riiki külastada ning hetkel on ta täitnud selle eesmärgi sajaprotsendiliselt — 8 kuuga 8 riiki. Äsja Gruusiast naasnuna soostus ta hea meelega Reisijuhiga jagama oma 10 lemmiksihtkohta maailmas. Avaldame sellest esimese osa!

1. Brasiilia

Minu üheks lemmikumaks kohaks maailmas on kindlasti Brasiilia, kus veetsin mõned aastad tagasi kuu aega. Viibisin seal neljas erinevas kohas, alustades São Paulost, lennates sealt Amazonasesse, seejärel Rio de Janeirosse ja edasi Iguaçu jugadele. Kindlasti jättis Amazonas mulle kõige sügavama mulje — see on lihtsalt tsivilisatsioonist nii eemal, kus ongi ainult üks satelliittelefon hädaolukordade jaoks ja mitte midagi muud. Täielik juurte juurde ja ajas tagasi minek. Kuna mulle on loodus alati väga meeldinud, siis nõnda sügav kontakt sedavõrd teistsuguse loodusega võttis ahhetama. Kuigi olin seal nö turistilaagris, võin ikkagi kinnitada, et kogemus oli ehe, kuna sellisel reisil puuduvad täielikult sellised klassikalised turistikohad, kus käiakse suurte gruppidega lagastamas. Sinna on lihtsalt nii keeruline saada, et igaüks ei viitsi minna. Teid pole, saab ainult kas laeva või lennukiga.

Sellele järgnenud Rio suurlinnaga moodustas Amazonas muidugi tohutu kontrasti ja kuna ma pole tegelikult absoluutselt linnainimene, siis Rios oli laussuvi, 54 kraadi päikese käes, päike kogu aeg seniidis ja mina olen väga suur päikesearmastaja. Aga jah, eelistan alati loodust linnale ning võib öelda, et ainult selle tõttu, et ma olen väga-väga palju erinevates maailma suurlinnades käinud, võin ma täie veendumusega väita, et mulle suurlinnad tõesti ei istu. Seetõttu olingi rõõmus, kui sain taas loodusse, Argentiina ja Brasiilia piiril asuvatele Iguaçu jugadele, mis on maailma suurim koskede kompleks. Vot see on tõeline loodusime. Kokkuvõtvalt — Brasiiliasse tasub kindlasti minna! Ma kogesin ja nägin seal nii palju, lisaks on brasiillaste portugali keel kõla poolest üks mu lemmikkeeli. Portugallaste portugali keel mulle näiteks üldse ei meeldi.

Loe veel

2. Jordaania

Jordaanias käisin ma selle aasta kevadel ja ütlen ausalt, et ootasin Jordaaniast äärmiselt palju, sest nii paljud influencerid ju käivad seal. Ja esimest korda elus juhtus see, et isegi väga kõrged ootused said ületatud. Kohalikud olid nii mõnusad ja sõbralikud ja võrreldes Iisraeliga, kus oli väga närviline vibe ja kohalikud olid nagu punt närvihaigeid, oli Jordaanias mõnus rahulik olla. Kummalisel kombel pole sinna aga üldse soovitav reisida. Ja me veel käisime sõbrannaga, mis on eriti mittesoovitav! Mina aga soovitan kindlasti minna. Eriti vapustava kogemuse sain Wadi Rumi kõrbes ja siis, kui sealt edasi ajaloolisse kaljulinna Petrasse läksime. Wadi Rumis oli küll selline tunne nagu Marsil oleks, see maastik ja olustik oli nii teistmoodi. Ma olen muidu palju kõrbetes käinud, aga sellist pole varem näinud. Muide, seal ongi film “Marslane” (“The Martian” toim.) filmitud — see punane liiv, need päikeseloojanud… Ja öömaja oli põnev, maksis 20€ üks öö ja selle hinna sisse kuulus ainult üks primitiivne karkass, millele lina ümber tõmmatud. Aga see oli nii äge. Iga kell valiksin selle kui mõne 5-tärni hotelli. Ma ei ole üldse hotelliinimene!

Jordaanias sai igal juhul rahulikult võetud, tegime kaamelisõitu, jalutasime, seejärel istusime suures telgis ja jõime teed. Söögid olid ulmeliselt head. Mina ei söö liha ja gluteeni ju, aga nälga sellegipoolest ei jäänud, kuna igasugused hummused ja muud road olid nii meeletult maitsvad. Ja ka Petra oli kogemus omaette, sealsed võrratult säilinud varemed. Mind pani ainult veidi muretsema see, et ega nad seal ei oska ennast eriti turistide eest kaitsta — seal käib neid meeletutes kogustes ja paljud ei austa kohalikku pärandit ega mõista, mis koht see selline on, käiakse näiteks ka kohtades, mis on keelatud. Seal ei suudeta turistide hulgaga hakkama saada.

Jordaania muuseas on väga soodne, küll aga ei soovita ma sinna minna turistigrupiga. Mina nagunii ei suudaks suure hulga inimestega lambakarjana ringi käia, mulle meeldib alati omal käel reisida ning see osutus ainuõigeks valikuks — turistigrupis maksab 3 päeva lausa 600 eurot. Kuna autoga üle piiri ei saa, sest soovitav on Jordaanias mitte Iisraeli numbrimärkidega ringi sõita, jätsime oma auto Iisraeli piirile ja läksime lihtsalt piiripunktist läbi. Ise ajades tuli hind poole soodsam. Mul on kahju, et nii vähe aega olla saime, mul on plaanis kunagi kindlasti pikemalt peatuda, et teha suurem tiir ja avastada ka kanjonijõgesid.

3. Island

Käisin eelmisel kuul Islandil ja see koht ka ikka niimoodi üllatas! Täpselt nagu Jordaaniaga, et oleks nagu planeeti vahetanud, niivõrd utoopiline loodus. Ei ole puid. Lihtsalt ongi lage maa! Kuna ma pole selline, kes viitsib hullult joosta ja tahab kõike kohe ja korraga näha, siis võtsin rahulikult. Ja muide, kui mind enne meeletult hoiatati, et issand jumal, kui kallis seal kõik on, burger maksab 60 eurot ja vesi 10 eurot, siis see on ikka täielik kuulujutt — poes olid mõned asjad isegi soodsamad kui Eestis ja toidukohad olid täiesti tavalises Skandinaavia hinnaklassis. Eks suurepärases restoranis on ka hinnad vastavad. Prae hind oli 35 eurot ja paraku selline hind eestlasi enam ei üllata. Aga toit oli seal tõesti mega hea. Loomulikult on kala parim valik, kuna seda püüavad nad ju sealtsamast.

Mis aga röögatult kalliks osutus, oli ööbimine. Eriti kui hakata viimasel hetkel planeerima nagu mina. Ma esmalt ostsin pileti ja üllatusin majutust otsima hakates, kui vähe oli valikut. Mina olin siiani arvanud, et kuna seal käib nii palju turiste, siis küllap on ka palju majutuskohti, aga tegelikult kohalikud ei viitsi sellega üldse tegeleda. Osades linnades polegi üldse majutust, jääd ulapeale ja magadki lõpuks autos. Ja kui mõnes linnas leiad Airbnb variandi, siis tuleb käia välja vahel ka 400 eurot öö eest. Üks majutuskoht, mille ma mägede vahel paari tunni kaugusel Reykjavíkist leidsin, oli ägedamaid kohti, kus olen olnud. Rohelised mäed, väike koseke, lambad on roninud kõrgele sööma, maja kõrval on hobused. Selline idüll.

Ühesõnaga, meie avastusretk Islandil seisnes selles, et alustasime Reykjavíkist ja sõitsime 400 km edasi ja juba selle lühikese distantsi juures oli hämmastav, kui kiiresti loodus muutus — ühel hetkel kosed ja rohelus, siis tuleb laavamaastik, siis sõidad edasi ja juba on liustikud ja mustad vulkaanilised rannad, looduslikud soojaveeallikad. Vaatasin ja ahmisin õhku. Eriti ilusad olid liustikukamakad pilvise ilmaga, helesinised nagu muinasjutus. Ja rüoliidist mäestikud olid, nagu keegi oleks need maalinud. Vaatad ja mõistus ei suuda vastu võtta neid rikkalikke siniseid, roosasid ja rohelisi värve. Ma plaanin kindlasti tagasi minna, sest nii uskumatu kui see ka pole, oli ilm nii soe, et sain teha isegi bikiinipilte ja polnud üldse külm. Viimasel päeval hakkas küll vihma sadama ja siis see vihm tuli küll horisontaalis taevast alla, seega oleks huvitav teada, millised need ilmad seal veel talvel on.

jätkub homme…