REISIFANATT | Põnev retk maailma suurimale võltsingute turule: millisele hirmkallile moetootele ei suutnud Helen Adamson vastu panna?

3. osa!
REISIFANATT | Põnev retk maailma suurimale võltsingute turule: millisele hirmkallile moetootele ei suutnud Helen Adamson vastu panna?
Instagram

Lauljatar ja sotsiaalmeediamõjutaja Helen Adamson on teatavasti suur maailmarändur ning sellele viitab isegi tema blogi nimi Wowyager (mäng sõnaga wow ja voyager ehk maadeavastaja-meremees toim.). Aasta alguses asus Helen teostama ambitsioonikat plaani igal kuul uut riiki külastada ning hetkel on ta täitnud selle eesmärgi sajaprotsendiliselt — 8 kuuga 8 riiki. Äsja Gruusiast naasnuna soostus ta hea meelega Reisijuhiga jagama oma 10 lemmiksihtkohta maailmas. Avaldame sellest kolmanda osa, kus Helen kirjeldab Itaaliat ja Filipiine. Esimest ja teist osa Heleni rännakutest saad lugeda SIIT ja SIIT!

7. Itaalia

Itaalias olen ma palju käinud, aga siiani pole ära tüdinenud. Need toidud — oijahh! Ma küll paraku gluteeni enam ei tarbi, seega peab hakkama gluteenivabu asju sealt otsima. Võrratuid kogemusi on aga nii palju, et keeruline on valida. Peab ütlema, et läbi aegade ehedaima mulje jättis Etna külastus Sitsiilias. Sitsiilia mulle üldiselt ei meeldinud, kuna seal puudus selline külalislahkus, mis ülejäänud Itaaliale iseloomulik. Kohalikud lihtsalt pole turistidega eriti sõbralikud. Aga Etna oli küll vägev. Algul tundus, et see on päris kallis — sõidad lihtsalt poolele teele vulkaani jalamile ja maksad selle eest 100 € inimese kohta. Aga siis võtsime ette tipu külastuse ja vot see retk oli raske. Vulkaanituha sees, meeletus kuumuses. Olime õe perega, aga nemad ei jõudnudki tippu, sest väsisid ära. Mind ehmatas ka see, kui hõre seal õhk oli. Väga-väga raske oli hingata ja see kilomeetrine matk tundus lõputu. Ma olin terves grupis kõige viimane ja seal olid minust palju vanemaid inimesi, kes olid tunduvalt targemalt valmistunud. Ronisin samm-sammu haaval, aga kohale jõudes tundsin, kuidas see oli kogu seda pingutust väärt — see pilvitu taevas, need vaated, see pingutus, väävlitoss ja kuumus… Hais oli muidugi lämmatav, aga kogemus ise võrratu. Itaalias muidugi on väga palju erinevaid kohti — Amalfi rannik ja linnad, mida seal vaadata. Loomulikult meeldib mulle ka Rooma, mis on kõigist suurlinnadest kõige lemmikum, kuhu võiks iga kell tagasi minna. Olen seal 3-4 korda käinud ja iga kord on selline tunne, et kõik on uus ja huvitav, see linn on iga kord erineva näoga. Nii palju näha ja vaadata, isegi Colosseum ja muud turistide tippkohad on külastamist väärt!

Seotud lood:

8. Filipiinid

Pean tunnistama, et kuulsad Filipiinide paradiisirannad mulle erilist muljet ei avaldanud. Küll aga jäi meelde Manila oma maailma suurima võltsingute turuga, kust sai 10-100 korda originaalist odavama hinnaga väga hästi järele tehtud võltsingu osta. Ostsin siis endale ka ühe koti — Celine, mis muidu maksab 2500 eurot, aga see seal maksis 200. Tihti öeldakse kliendi ära meelitamiseks ka seda, et tegelikult on tegu originaaliga, mis lihtsalt tehasest varastatud. Kõnealust Celine kotti mul enam pole — mulle meeldis tegumood, aga ei saanud lahti sellest tundest, et on võltsing. Käis mu põhimõtete vastu, aga kogemuse mõttes oli see turg äärmiselt põnev. Seejärel siirdusime taas looduse rüppe, loksusime 390 kilomeetrit ja 13 tundi kohutavalt kitsas ööbussis Banaue riisiterrassidele, kus tegime väga väsitava matka, muudkui 10 000 sammu ülesmäge ja siis 10 000 sammu treppidest alla, nii et päeva lõpuks oli tunne, et kui need trepid saan läbi käidud, siis ei taha ühtegi treppi enam elu lõpuni näha. Ja siis kohalik giid veel imestas, et mis see siis ära pole. Aga vaated olid jalustrabavad!

Banaue’st isegi rohkem meeldis mulle Sagada, kus paikneb üks maailma suurimaid koobaste võrgustikke, millest suur osa on alles avastamata. Algul pakuti meile kaht võimalikku varianti — lühem ja pikem teekond. Nägime, et väga paljud valisid lühema ja uurisime kohalikelt, kumba võtta. Aga see oli nagu pea vastu seina tagumine, kuna filipiinodel pole üldse enda arvamust. Kui üritad selgeks teha, et palun anna nõu, siis nad ikka vastavad, et whatever you like (mis iganes teile meeldib toim.) Ei viitsinud rohkem jageleda ja valisin lühema teekonna ja õnneks sattus giid, kes küsis, et aga miks te pikemat ei võtnud. Kuna ta ei osanud meile oma mõtteid eriti hästi selgitada, siis otsustasime, et olgu, läheme vaatame, kuna bussini oli veel tükk aega. Hiljem saimegi aru, miks ta pikemat soovitas — see oli 3-tunnine retk, kus pidi ronima läbi 40 cm laiustest avarustest. Kõige hirmsam oli siis, kui jäin viimasena maha ja ühtäkki valitses pilkane pimedus. Ma ei näinud mitte midagi ja kui sain lõpuks telefoni taskulambi tööle, siis nägin, et paremal pool minust oli 15 m langus. Meil polnud julgustust ega mitte midagi. See oli minu elu ägedamaid kogemusi, me panime seal ikka täiesti hulljulgelt ringi. Mul on väga kahju inimestest kes sõidavad 13 tundi, et Sagadasse jõuda, valivad selle lühema teekonna ja näevad ainult mingit turistilõksu, valgustatud turvalist koobast ja sõidavad sama targalt tuldud teed pidi tagasi. Muus osas mulle aga Filipiinid eriti ei meeldinud. Toidud olid lihtsalt kohutavad, enamus asju maitses kas liiga magusalt või parimal juhul keskmiselt. Nad ei oska seal ikka üldse süüa teha. Etioopia järel on Filipiini köök minu meelest üks maailma halvimaid. Eks oma osa oli kindlasti ka selles, et jäin seal meeletult haigeks — esimest korda üldse oma reiside jooksul. Mul tekkis põskkoopasse ummistus, mis mulle siiani pidevalt probleeme valmistab ja muide ma homme lähengi operatsioonile seda asja likvideerima!

Jätkub…