Rahata Venemaal, osa VIII: Viisa on läbi, Aserbaidžaani ei lubata – miilits saadab Moskva poole teele
Tauri ja Skipi teed lähevad viimase passist ilma jäämise tõttu lahku. Kuid rändurite jumal näib olevat tegelikult neile mõlemale selja pööranud. Saatuse irooniana peab see kõik muidugi Venemaal, kusagil Dagestani ja Aserbaidžaani piiril.
27. päev: Kaks tundi küsitlemist miilitsas ja siis lõpuks Dagestani!
Hommikusöögiks on hosteli poolt värske sai juustu ja moosiga, 3in1 kohv ja jogurt. Pole midagi erilist, aga siiski selline mõnus amps vaese ränduri jaoks.
Kell saab 11:00 ja Skip asubki teele.
Kuidagi imelik tunne on istuda üksi oma kodinatega pingil. Kui vahepeal olin salamisi mõelnud,et üksi oleks ehk lihtsam, siis nüüd see hetk ongi käes.
Pärast väikest järelemõtlemist otsustan minna uurima, ehk on mingit buss, mis viiks mind kopikate eest linna serva. Vaevalt jõuan ukse avada, kui miilits kargab turja ja leian ennast taas ülekuulamisruumist.
Nad uurivad, kuhu liigun ja alustavad ilkumist selle kallal, et viisa lõpeb juba järgmisel päeval. Uskumatu, nii ongi! Olin kogu aeg arvestanud ,et 8. mail lõppeb, aga tegelikult on see päev varem ja aeg on ikkagi väga märkamatult läinud!
Sisenevad veel mõned uurijad ja neli sõdurit.
“Derbent?” küsivad nad kahtlustavalt.
Jah, see on koht, kuhu tahan jõuda . Ühtlasi on see ka Dagestanis, mis on omamoodi riik riigis.
Hakkavad jahuma teemal, et kas ma lähen sinna võitlejaks. Püüan selgeks teha , et minu plaan on sealt kaudu lahkuda Azerbaiždani ja sealt edasi Dubaisse.
Kott kammitakse põhjalikult läbi ja seda tegevust kordab iga ametnik. Sõdurid on normaalsed. Üks avab mulle telefonist oma koduvideod ja teine teeb videokõne koju naisele ja tutvustab ka mind.
Kuna olin samas bussijaamas viibinud eile ja ka hommikul koos Skipiga, siis neile tundub kahtlane, et oleme valinud eri suunad. Ühtlasi häirivad neid ka minu passis olevad Ukraina templid ja nad hakkavad jälle oma võitleja jutuga jaurama. Nähes minu säästupiletit Dubai lennule, hakkavad nad lõpuksmind uskuma. Pärast kahte tundi pitsitamist soovivad nad siiski edu ja lasevad minna.
Saan pileti linna serva, linnaservast võtab mind peale buss, mis on minemas otse Derbenti. Derbent ise on väike linn Kaspia mere ääres. Elanikke 120 000, millest venelasi on vaid 5 %. Ühtlasi olen jõudnud ka Dagestani. Dagestan asub Kaukasuse peaahelikust põhja jääval mäestiku- ja eelmägede alal Tšetšeenia ja Kaspia mere vahelisel alal. Elanikke 3 miljonit. Kohalikud kutsuvad Derbenti väikeseks Araabiaks. Mulle siin meeldib. Kõik on ligadi-logadi ja ringi vuhab palju sõdureid. Esimestega saan kohe tuttavaks olles linnas vaid 30 minutit. Uurivad kuhu lähen ja mis plaanid. Kuuldes, et olen hääletaja kiidavad ainult takka. Juhendavad mulle teed, kuidas minna ja soovivad edu. Hoolimata sõbralikust olekust ei luba ka nemad endaga pilti teha. Piirini on 70 km. Tee sinna kulgeb kahe autoga ja tunniga olen kohal. Üksi on ikka väga lihtne peale saada.
Esimene halb uudis on see, et piiri jala ületada ei saagi. Ainult autoga. Pikas järjekorras seisavad marsad ja väikesed taksod, mis pakuvad raha eest vedu üle silla Azerbaidžani piirile. Nüüd on asi nii, et lisaks vene keelele unustan ma ära ka inglise keele ja see toimib. Üks taksojuht viibki tasuta üle silla.
Piiril ulatan lõigud internetist, mis viitavad, et siin peaks saama viisa teha ja ka Radisson hotellist kaasa saadud lehed sama viitega. Mulle tehakse selgeks, et sel viisil saavad üle ainult diplomaadid ja mul tuleb tagasi minna. Kuna mul on passis juba lahkumise tempel ja ka vajalik paberilipakas on ära võetud, loodan, et mind võetakse mingi valemiga vastu. Ühest ruumis viiakse mind teise jne. Lõpuks tuleb kohale pealik ise. Kapten Jarvis.
Pean minema tagasi Vene poolele, kust mind tagasi saadetakse ja antakse mingi paber, millest ma midagi ei tea - siis nad saavad mu kuidagi ära vormistada, kuna riik jääb mulle tänu Dubaile ette vaid transiitriigina. Tagasi Vene piirile.
Algul väidavad venkud, et mind vastu ei võeta ja pean tagasi minema. Super! Just seda mul vaja ongi!
Tuleb järgmine ametnik ja tagasi saatmise asemel ootab mind ees arestikamber. Mis toimub, ei tea. Üsna pea liitub minuga üks Tsetseenia tüdruk lapsega. Suhtleme Google translate'i abil. Otsustan kasutada võimalust ja teha kiire selfie.
Vähemalt midagi head, kui asjad ei lähe nii nagu peaks. Tund hiljem leidub esimene ametnik, kes jagab inglise keelt. Kaks tundi hiljem saan teate, et mind ei lasta Azerbaijani õnne proovima - aga mis edasi, ka ei tea. Kamber täitub järjest uute inimestega.
Ega ma närvis ka pole, sest see kõik on uus kogemus :). Jällegi on minu kord ette astuda. Väidetavalt teevad piirivalvurid toimingu, mida tehakse harva ja mind lastakse immigrandi rollis riiki tagasi ja kästakse võtta kaugliini buss Moskvasse.
Lühidalt on käsk minna otse saatkonda . Pean valima kaugliini, sest kui viisa on läbi, ei müüda enam pileteid. Suund Derbenti. Hääletamine kulgeb nobedalt.
Halb on ka see, et raha, mis olin vahepeal suutnud oma reisiga teenida, läks Dubai säästupileti alla, mida tagasi ei ole võimalik saada. Alles on 1850 rubla ehk umbes 24 eurot. Derbentis ongi mingi imelik buss, mis peaks minema Moskvasse. Hinnaks 1700 rubla.
'Istun juba teist tundi bussis, aga buss ei liigu. Lisaks minule on rahutud ka kõik teised reisijad. Pärast üle tunni pikkust ootamist selgub, et buss ei käivitu ja sel päeval ei välju. Bussijaamast soovitatakse mulle sõita taas Astrahani aga tean, et seal ootavad mulle juba tuttavad ametnikud ja pilet Moskvasse maksab sealt 2300 rubla, mis on mulle liig.
Skipi kaudu saan natuke ühendust ka saatkonnaga . Kuna mulle helistada ei saa, saadavad nad mulle mingi kinniseid sõnumeid, mis ei avane ilma internetiühenduseta. Jälle üks näide jamast. Igatahes peaks Skip peagi Eesti jõudma ja lepime kokku, et ta saab meie suhtluse vahendajaks saatkonnaga. Bussijuht, kes Astrahani sõidab viib mind ühe teise bussijuhi juurde. Väidab, et saab viia mind mingisse teeristi , kust saab Moskva bussile. Sõit temaga maksab 400 rubla. Ütlen, et mul ainult 1850 ongi ja ta väidab, et see täitsa ok. Ka see buss väljub plaanitus 2 tundi hiljem.
Peas vasardab küsimus, kas see Moskva buss tõesti ootab või ajab see juht mulle jama.
SEIKLEJAID TOETAB CANON.
