Rahata ja nüüd ka passita Venemaal, osa VI: Dokumendivarguse ohvrid tühermaal
18.paev: Meie duo ei toimi
Selline seiklus ilma või vähese rahaga. See eeldab, et sa teed seda üksi. Kui mitte, peab kaaslane olema sama seiklusaldis ja loominguline. Aga minu seikluskaaslane ei taha justkui osaleda planeerimises. Ehk kui mina jääksin keset linna seisma ja mõistus saaks otsa, peaks järje üle võtma kaaslane. Aga meil see seni ei taha toimida ja see tapab ka minu motivatsiooni.
Rong ise on suur. 14 vagunit. Meie vagunis on 38 inimest ja kõik vagunid on ka püsti täis. Kui seni olin kuulnud jutte ülihaisvat vagunist siis praeguseks see nii hull ei tundugi. Ei tea, kas olen sellega lihtsalt ära harjunud?
Inimesed on sõbralikud ja vähemalt pole riiukuked meie vagunisse kohta leidnud. Lisaks restoranvagunile saab väiksemaid suupisteid osta igast vagunist asuvast vagunisaatja putkast. Hommikune must kohvi maksis 25 rubla. Lisaks on seal kiirnuudlid, supid, šokolaadid. Vahepeal jalutab läbi vagunite värskete saiakeste ja lihapirukatega järgmine töötaja. Kapsa- ja lihapirukatega 30 rubla tükk. Lisaks saab osta suveniire, mis on kõik seotud Trans Siberiaga.
Tuleb välja, et koht, mida kõik endiselt armastavad külastada, on Georgia. Paljud, kellelt olen uurinud nende reiside kohta, pole Euroopas kunagi käinud ja ei plaani ka - küll on aga paljud käinud Ameerikas ja kiidavad. Olen algusest peale teinud ka väikest muusikaküsitlust. Ei taha nüüd suurele staarile liiga teha, aga Anne Veskit ei ole seni keegi teadnud. Seega ei ole jäänud muud üle, kui avada YouTube.
Üllataval kombel seni muusika tutvustuse järel vaieldamatuks lemmikuks osutunud Toe Tag. Lugu “Pankrott” on kõigile meeldinud ja jutu järgi leidvat see tee kindlasti nende playlisti. Ka pelmeenikuningas oli sellest loost vaimustuses. Võrdlesid seda kohaliku rühmituse Band Erosega.
Kes rongis kardab, et voodid või madratsid liiga mustad, siis saab alati tellida ka puhta voodipesu. 110 rubla eest saate täiskomplekti, mille toob sulle kiletatud pakendis ja triigitult vagunisaatja. Hommikul käib kogu vaguni üle ka koristaja.
Ka siin rongis kaunistavad söögilauda juba nõukaajast vagunites olnud teekruusid. Õhtul täidame need muidugi vägevama joogiga, et saaks parem uni. Skip, kes terve päeva mossitab( ei tea, kas oma osa on sel Annal, täpsemalt tema puudumisel) teen ta tuju veelgi halvemaks. Teatan, et tema on järgmisest päevast teejuht ja organisaator.
Järgneb vaikus ja tühjusesse põrnitsemine.
19.päev: Tunni aja jooksul möödub vaid üks Zigulii millest karjutakse vene roppusi
Ärkan vaguniukse kolina peale. Tunnen nagu oleks üle maganud, aga kella vaadates selgub, et on ikka öö ja alles 01:45. Skip kolis ülemisele narile, sest ma ei suuda lihtsalt öö läbi lakke vaadata. 05:10 tuleb koristaja. 20 minutit varem kui eelmisel äpeval.
Kell 6 suundun meie “luksuslikku” tulaettruumi ennast kasima.
Hommikusöögiks on tee ja eelmisest päevast järele jäänud tükike halvaad.
08:00 Teatab teenindaja et oleme kohale jõudnud. Volgograd.
Teen püksirihma uue lisa augu haaran koti. Ja siit see jälle algab! Esimese asjana märkan, et see linn on ehe Venemaa. Mitte halvas mõttes. Aga tänavad ja inimeste riietus. Kui terve tee on rongi aknast avanevat vaadet kaunistanud vihm, see seegi on asendunud päikesega.
8:35 on esimene jäätis söödud, vaksal vaadatud jaan mina nõutult seisma ikkagi Skipi päev. 09:15 oleme samas kohas ja uurin plaani. Vastus on hägune ja mulle mitte sobiv. Ulatan talle kaarti et valiks koha kuhu minna aga Arvab, et olen tema peale vihane :)10:30 asukohta endiselt sama. Pärast pikka tegevusetust ja jama saame liikuma. Teekond välja on jama nagi Moskva. Vahepeal suudame ära eksida ka kohaliku linna bussiga17. :00 mõtlen et aitab tujudest ja jamast ja liigume nii nagu alati mina teejuhi rollis. Heatuju märgiks ostan putkast sotšniku ja lähen seda Skipi näitama ja nätaki. Kohe on ka Skipi mulle uudis. Tema pass on bussis nutikuse käigus leidnud uue õnneliku omaniku.
Kammime igaks juhuks veel viimased lõigud läbi - aga ei midagi.
Oleme oma sihtpunktist umbes 400 kilomeetri kaugusel. Ümber üksikud majad ja põllud ei muud. Ilm läheb külmaks ja ilusat ilma mäletame vaid unistustest.
Kell hakkab saama 23:00 ja liiklus pea null.
Valikuid on rohkem, tervelt kaks: kas jalutada paar kilomeetrit tagasi, kus nägime 24h avatud poodi või suunas, kus peale pimeduse ei koida midagi. Valime poe. Aga avatud poe asemel leiame eest vaid tühjuse trellitatud aknad millel termomeeter viitab, et päevane +21 on asendunud + 2ga.
Tunni aja jooksul möödub vaid üks Zigulii millest karjutakse vene roppusi.
