Häälega mööda Venemaad, V osa: glamuurne klubi, verised turistid, vapustavalt ilusad naised ja ees ootav lõputu tee
13.-15. päev: Kaks nädalat teel olemist vajab tähistamist
Hommik algab nagu teine. Saadame Anna tööle ja ongi kõik. Kavas olnud lahkumisest ei tee enam keegi juttugi. Kaugemate kohtade asemel külastame naaberasulaid. Õhtul teeme Tšeljabinskist lahkumise plaani asemel plaani minna järgmisel päeval kõik koos välja. Kaks nädalat on teel olnud ja peaks tähistama.
Ööelu suhtes pidi see linn olema natuke jama. Kuna teiste linnades on salajased klubid ilma igasuguse reklaamita lihtsalt kuskil keldris, siis siin neid tõesti ei ole. Need keldriklubid pidid mujal olema ühtlasi ka kõige populaarsemad klubid. Sel ajal, kui Anna päevatööst välja puhkab, jääb meie ülesandeks välja valida soojendusjoogid. Teine Anna, meie jaoks väike Anna, siiski ei tule, kuna sõitis pühadeks ära maale – on ju kohe tulemas esimene mai. Lauale sätitakse rumm (0.75l - 9.3 eurot), Martini ( 0.5l - 4 eurot) ja muidugi kohalik vodka (0.5l -2,6 eurot).
Klubi ise asub ühe 5* hotelli esimesel korrusel ja ilma Annata me sisse poleks pääsenud.
Arvake ära, mis oli esimene asi, mis turvamees küsis. Kas me oleme ohtlikud ja tülitekitajad? Klubi ise väga äge. Sissepääs maksis 500 rubla (6,6 eurot). Aga see 500 on krediit, mille eest saad juua osta. Et lauda saada, peab selle ette broneerima.
Laud maksab juba 4000 rubla. Aga selle saab tasuda osaliselt sissepääsurahast ja samuti saab kogu raha eest juua! Kuigi klubis on lubatud teha vesipiipu, siis suitsetajate nurk puudub. Nii on igas ametlikus klubis.
Võiksin lihtsalt nurgas istuda ja jälgida, sest naised on vapustavalt ilusad. Skip ja Anna keerutavad põrandal jalga, kui mina leian tee kellegi teise lauda. Selles lauas ka minu pidu pea lõppeb. Eestis pole ma seni veel näinud, et klubis saab käia ilma tülideta. Ei mingit kraaklemist ega nägelemist. Kõik on sõbrad.
Enne viite hommiku võtame suuna koju. Klubist lahkudes saan vastuse ka turvamehe küsimusele, kas me oleme ohtlikud. No vähemalt Skip saab. Oleme küll ohtlikud aga ainult iseendale. Skip , kes tundus seni üsna normaalne tüüp olevat, laseb oma pardakompuutril kokku joosta ja tasakaal kaob. Üsna kiirel ja raskel sammul kukub ta alla klubi trepist. Käed katki, kulmus suur haav ja kõik verd täis. Anna saab vist isegi mu peale natuke pahaseks et seda pildistan, aga pidin seda tegema. Sorry :) !
Nähes verist turisti tõmbavad taksod minema. Kuue paiku oleme lõpuks kodus . Meie õhtu jäigi sinna 4000 rubla sisse. Ma ei tea, palju miski maksis, aga tagasi me ei hoidnud.
Laupäev algab meie jaoks 21:15. Päevplana pole tihe. Poodi vett ostma, mõned korrad tualetis palvetamas käia ja võib päeva lukku panna.
17.päev: Poolteist päeva rongisõitu ootab
Lõpuks lahkume. Seekord päriselt. Raske on, aga tuleb minna. Oleme arvestanud, et Venemaal võiks liikuda veel umbes 3000 kilomeetrit. Oleme otsustanud proovida ära rongid ja sõita Tšeljabinskist Volgogradi. 1650 kilomeetrit ja 38, 5 tundi sõitu.
Meil on kohad plastkaardivagunis. Pidavat olema selline mõnus ja haisev seiklus. Koht vagunis maksis 30 eurot nägu. Päev kujuneb rahulikuks. Rong väljub 22.00 .
Kustkaudu või kuidas täpsemalt Venemaalt edasi minna me veel ei tea. Eks see selgubki kõik viimasel hetkel. Kuigi mulle meeldib siin ja selline kodune laiskus on sees, olen pettunud, et nii pika peatuse tegime. Skipi seisukohta ma väga ei tea, aga kipun arvama, et kui ta oleks siia sattunud üksinda, siis ta jääks seda külalislahkust veel tunduvalt pikemaks nautima. Mulle kohati tundus, et mitte meie ei tulnud Annale külla, vaid mina tulin neile külla.
Ka meie rahaline seis pole kiita. Oleme suutnud kulutada umbes 19.750 rubla ehk umbes 260 eurot ja vaid mõnikümmend eurot on alles. Nende kulutuste sisse mahuvad meie klubid, hostelid, toit ja ka trabnsport algusest saadik. Päeva lõpetuseks teeb Anna meile Burger Kingis veel väikese eine välja. Vähemalt saan öelda, et Siberis on käidud ja Venemaa Aasia pool nähtud. Aga meie seiklus on tegelikult ju alles üsna alguses.
Seiklejaid toetab Canon.