Rahata Venemaal, IV osa: Tutvume Annaga ja kolime tema juurde

9. päev: 50aastaste prouadega hostelituba

Hommik algab nagu tavaline hommik ikka. Söök, tasuta tee hostelis jne. Varajast edasiminekut segavad väikesed tervise probleemid, mis ilmselt tulevad näiteks mõnest mulle mitte sobivast toidust.
Tasakaaluks saan üsna pea hea e-kirja.
Kirjutab kohalik tüdruk Anna, kellega olin reisi alguses kontakti võtnud. Teatab, et tuleb töö pärast järgmisel päeval linna ja kutsub enda poolt pakutavat külalislahkust nautima. Otsustame, et teeme keset seiklust väikese topeltpuhkuse ja võtame pakkumise vastu. Edasi kulgeb päev uut hostelit otsides, et ikka jälle mõned kopikad säästa. Uus hostel asub Tšeljabinski spordikompleksis ja meie tuba on mõeldud kuuele. Algul on toas kaks naist nii vanuses 50. Aga nemad on vanakooli prouad ja kaks Eesti nolki pole neile kohe kindlasti meeltmööda. Ka meile sobib nii, sest jääme tuppa kahekesi. Tuba ise on tagasihoidlik, aga hubane. Plaan lihtne - pikutame paar tundi teleka ees ja lähme linna vaatama. Järgmine hetk on aga kell juba kahjuks kaheksa.
Natuke jälle hindadest. Loomaaed maksab 150 rubla(u 2 eurot), kinopiletid alates 110 rubla ja lastele 80 rubla (1,45 eurot ja u 1 euro).

Tšeljabinsk

10.päev: Maailma suuruselt kolmanda ettevõtte pelmeenid
Hommik! Check out peaks olema 12.00. Üritame hostelis venitada nii kaua, kui vähegi saab. Anna saadab teate, et jõuab kell 18.00 linna.

Anna on väga sõbralik. Esmalt vabandab ette ja taha, et ta kodu on tagasihoidlik jne. Tegelikkuses aga täiesti korralik koht ja oleme õnnelikud. Üsna pea liitub meiega Anna sõbranna Anna :).
Nimede ja vanuste meeldejätmisega pole seega raskusi: mõlemad Annad on vanuses 27 ning kaks Taurit vanuses 28.

Anna ja Anna ning Tauri ja Tauri

Kiirelt leiame koha söögilaua taga. Lauale leivad tee erinevad pelmeenid ja tee. Annad töötavad ettevõttes, mis valmistab ja testib erinevaid toiduaineid. Nii et pelmeenid on pärit samast firmast. Tegemist on maailmas suuruselt kolmanda ettevõtega. Mõlemad on ettevõttes heal ametikohal. Peale kerget einet viivad Annad meid linna avastama. Muide, nad on pea esimesed inglise keelt kõnelevad kohalikud. Saan üle pika aja kõiges korralikult kaasa rääkida.
Muideks, venelased kutsuvad eestlasi kõige aeglasemaks rahvaks maailmas. Seda peamiselt tänu meie väidetavalt aeglasele kõnepruugile. Telefonile satub Anna ema . Kuuldes, et tüdrukud võõrustavad eestlasi, viskab ka Anna ema koheselt sellekohase nalja. Edasi räägimegi nalju eestlastest ja venelastest. Ühtlasi saame teada, et asume Euroopa ja Aasia piiril ja juba Siberis. Tšeljabinskis on enamus firmade tootmishooned ja peamine toodang valmib siin. Perm, kus Anna muidu päriselt peaks oleme, on Venemaa ärimaailma süda. Seal liigub enamus rahast ja seal on paljude firmade peakontorid.
Anna ise hakkab uurima, mida meil Eesti räägitakse Venemaast, Ukrainast ja kogu jamast mis hetkel toimub. Väidab, et Eestist ei räägi siinne meedia pea üldse.
Putin neile ei meeldi ja nad nimetavad kogu jama maailmas üheks nõmedaks poliitikaks. Ja täpselt sama jamaks nimetavad nad kõiki poliitikuid, mitte ainul presidenti. Samal arvamusel oleme ka meie Eesti poliitikutest. Oleme väike pugejast tütarfirma, kelle huviks on kõigile peale oma rahva meelejärgi olemine.
Järgmiseks uurin, kus nad puhkamas käivad. Välismaal nad enam ei käi. Seda siis peamiselt tänu rubla langusele. Peamised puhkuse kohad on Venemaal Musta mere ääres. Ja Krimm, lisab Anna naeratades. Pikemaid vahemaid läbitakse Venemaal peamiselt lennuki või rongiga. Kuna auto lihtsalt laguneks pikal teekonnal, arvab Anna. Trans Siberian pidavat oleme kõige põnevam. Ta arvab, et iga turist, kes Venemaad külastab, peaks seda proovima. Palju inimesi, külm ja haisev rong. Täpselt nii Anna seda iseloomustab. Samas ka huvitav kogemus.
Hommikusöök ootab!

Korter kuulub tegelikkuses ettevõttele milles ta töötab. Tšeljabinski sümboliks on kaamel. Nimelt toimis kunagi kogu kaubatee Hiina-Tšeljabinskis just tänu kaamlitele. Üldse paistab siin linnas erinevalt teistest olevat rohkem monumente.
Teeme Skipiga veel linnas mõned tiirud, päev kulgeb üsna rahulikult. Viiest naaseb Anna töölt ja peame kodus olema. Enne lähevad nad veel linna koristama ainult nende firma töölistega. Nagu meil " Teeme ära". Anname kaasa neile fotoka , et nad meile mõned pildi teeks samal, kui meie kodus logeleme.
Teine Anna täna meie õhtuga ei liitu, tal on inglise keele tund. Ei ole neid siin palju, kes vabatahtlikult seda õppida tahaks. Nii nagu Eestis ei taha paljud vene keelt õppida, on sama siin inglise keelega. Ka õpetajate enda teadmised pidid olema sellised, et mina võiksin oma tasemega sealt vabalt õpetaja olla. Annad ise kutsuvad ennast vanamuttideks. Siiski 27 juba. Siin pidavat normaalne olema, et 23 on sul laps ja oled abielus.
Läheme pannkoogikohvikusse. Ei ole siin popid Hesburger või MacDonalds, kiired eined võetaksegi just sellistest kohtades. Meiega liitub Anna töökaaslane Igor. "Pelmeenikuningas" - täpselt nii Anna teda tutvustab. Nimelt on Igor selle haru tähtsaim tegelane firmas. Kui mõnele tundub see pelmeeni-äri jama, siis ma julgen väita, et Eestis nii suurt äri ei ole olemas. Mina võtan pannakad liha ja juustuga ning kõrvale kohvi piimaga. Hinnaks kujuneb 129 rubla (1,7 eurot). Skip võtab pannkoogi jõhvikate/šokolaadiga ja jõhvikamahlaga (1,4 eurot).
Natuke veel Venemaast rääkides. Kui mulle on seni meeldinud Kazan ja Ufa siis venelased tegelikkuses seda väga enda alaks ei taha nimetada, pigem tatarlaste alaks. Samuti ei salli nemadki sisserändajaid, mis on Moskva suurimaks probleemiks. Armeenlased ja aserid on seal probleeme tekitamas, täpselt nagu Rootsis türklased. Kui seoses Mägi-Karabahhiga jätavad Eesti uudised muljed nagu venelased ja armeenlased oleks sõbrad, siis kohalikud nii ei arva.
Kohvikus istudes võrdleme erinevate maade toite. Kiida palju tahad, aga tulemus justkui kokkulepitult on üks. Kõige paremad toitu valmistavad meie endi vanaemad. Tee, mis tahad või maksa, palju tahad - üldjuhul saad parimad pannkoogid ja supid ikka maale sõites.
Võtame poest koju seltsiks mõned kohalikud Žiguli õlled ja asume kambaga arvutist vene huumorit jälgima. Vene huumori ja mõnusa sumina saatel me uute päeva asumegi.
Kaamel on linna sümboliks.

12. päev: Raske on lahkuda
Üksi reisimisel on üks miinus. Pole kellegagi rääkida. Kahekesi on miinuseid rohkem. Sind ei võeta peale ja seikleja suurim vaenlane on otsustusvõimetus. Kuhu edasi? Mis saab? Lugesin, et seiklejate teiseks suurimaks probleemiks on edasiliikumine, kui oled kohanud kedagi meeldivat. Ja täpselt see probleem meil ongi. Jääme taas Annast korterisse maha. Täna valmistab omletti Skip. Skip on ühtlasi selle ameti ka ametlikult selgeks õppinud. Päeva plaan ongi paika panna plaan, kuidas ja kuhu hommikul edasi liikuda. Plaan päris paika ei saanudki , ehkki õhtuks on vähemalt kindel see, et liikuma peame saama. Skip kokkab Annale veel enne tööl koju jõudmist kerge täidetud omleti.
Õhtune plaan on lihtne. Kodus väike film, snäkid ja õlu. Sõjadraama “The Finest Hour” (1991) on film. Soovitan kindlasti kõigil vaadata.

Seiklejaid toetab Canon.