Tenerifele talvituma | Ma ei hakka selgitama, et käisime juba maisiraksus ära ja rohkem midagi pihta panna ei plaani

„Raavede jälgedes“ lugu lookleb juba kuuendat korda ühe tavalise perekonna radadel, mis ühendab nende kahte kodu Eestis ja Tenerifel. Ema Triin, isa Henrik, kaks veidi vääniklikku last Oskar ja Linda ning kaks veidrat kanaarlasest koera Saiko ja Sara suruvad end kaheks nädalaks paarile ruutmeetrile, et umbes 6000 kilomeetri sisse mahutada avastamisrõõmu ja taaskohtumisi, suuri tundeid kraaklemistest kallistusteni ning kõike, mida elul pakkuda on. Loe reisijutu eelmisi osasid SIIT, SIIT ja SIIT.

Esimese kolme aasta ja 30 000 kilomeetri kohta ilmus eelmisel nädalal lustakas ning loodetavasti seiklusi ellu vastu võtma inspireeriv raamat „TENERIFEL TEGELIKULT. Elu laste ja koertega. Mehest rääkimata“. Raamatu esitlus toimub Tenerifel juba sel reedel kell 19.00 vinoteegis Vino Vidi Vici — vaata lähemalt SIIT.

Seiklust läbi Hispaania lõunapoolsemate piirkondade, Murcia ja Andaluusia, saadab sel korral distantsõpe. Selle teadmiste omandamise vormiga murdsime piike juba 2020. aasta koroonakevadel, mil kõik Hispaania koolid päeva pealt suleti. Toona olin koos lastega sunnitud joonistama Covid-19 pisikut, tegema klorofülliga tutvumise katseid, salvestama videoklipi iseloodud hispaaniakeelsest räpist teemal „Taaskasutus“. Seekord jälitab meid ajalugu ning täpsemalt kiviaeg ja koopamaalingud. Kuna tuntuimatest, Altamira koobastest, viib tee meid peaaegu 1000 km kauguselt mööda, otsustame nende „väiksema venna“ kasuks ja võtame suuna Cartagena poole. Veidi enne linna tõmbame auto kõrvale, et imetleda ja pildistada granaatõuna põldu. Õige pea on kohal omanik, kes peab meid õunavarasteks, sest miks peaks üks terve mõistusega inimene neid punaseid ubinaid viis minutit siit ja sealtpoolt jäädvustama. Ma ei hakka parem selgitama, et käisime paar päeva tagasi juba maisiraksus ära ja rohkem midagi pihta panna ei plaani. Nagu siinkandis ikka – naeratan, lehvitan ja sõidame edasi.

Kiirteelt linna sisenemiseks maha keeramise hetkeks on mul kodutöö tegemata. Ühe silmaga onnilaadseid putkasid ja teisega taevasse kõrguvaid ühiselamu tüüpi poollagunenud maju altkulmu piiludes annan ette hävitava hinnangu „mõttetu linn“. Suundume elektroonilise jutuvestja juhiseid kuulates edasi ning avastame end ootamatult vanalinna parkimismaja eest. Rõõmsameelne korteriomanik vaatab küll meie autot ja garaaži ust hindavalt, kuid viipab lõpuks entusiastlikult ja saadab meid viiendale korrusele. Olete te kunagi proovinud hambapastat tagasi tuubi suruda? Sama ilmvõimatu tundub kaks korda parkimiskohast suurem auto esialgselt välja pakutud paika manööverdada. Paar telefonikõnet, kogu linna parkimissüsteemi ümber kabetamist ning olukord on lahendatud ja Henrikul avaneb võimalus automürakaga paar korrust allapoole tagurdada. Ka seal ületame pikkuse ja laiusega kõikvõimalikud piirnäitajad, kuid kuidagi litsume end siiski paika. Väljumiseks peame kõik juhi ust kasutama, kuna teisel küljel ei mahu auto ja seina vahelt läbi ka veidi puusakam herilane.

Jätame pakid ahtrisse, võtame koerad ja otsustame enne korteri turvaliste seinte vahele lukustumist ikkagi väikse sirutustiiru teha. Keerame ümber nurga ja siis veel korra ning tõmban ühe hingetõmbega tagasi sisse kõik need sõnad, mis selle linna kohta eelnevalt laususin. Saan aru, et taaskord tegelesin ebaausalt hinnangu andmisega ning seda olukorras, kus mõistus on pärast pikka sõitu täiesti pehme. Mitte kuidagi ei jõudnud linna sildilt „C-a-r-t-a-g-e-n-a“ veerides kohale, et tegemist on Kartaagoga, kus paarsada aastat eKr toimusid kartaagolaste ja roomlaste vahel Puunia sõjad ja vägitegusid tegi Hannibal. Täna antakse mulle võimalus mitte pelgalt kindluse varemete vahel uidata, vaid ka näha pealt igasügisest lahingute taaslavastust, kus linnatänavatel möllab ennastunustavalt mitusada täiskasvanut, mõõgad pea kohal keerlemas. Kõige tipuks asub meie korter täpselt katedraali kõrval nii, et terrassil istudes naudin tähistaeva kõrvale ka torni vitraažaknaid. Ka toas sees on „aken“, mis eraldab laste poole korruse võrra kõrgemal paiknevat magamisala köögist. Telefon on kahjuks just siis teises toas, kui taban nõutu näoga Sara, kes seisab laste voodi ees ja üritab läbi klaasi lakkuda köögi töötasapinnal paiknevat juustutükki. Lõhn on, pilt on, aga kuhu jääb maitse?

Juustus pettunud, võtab Sara järgmisel päeval ette kalastusretke kauni nimega – Faro de Navidad ehk Jõulumajaka muuli pealt. Õnneks jäävad kõik need nööpsilmadega mustad takjasarnased merisiilikud kui muud vee-elukad oma loomupärasesse keskkonda ning autos haiseb soolavee järgi vaid Sara. Samal ajal, kui koer kalastab, üritame meie piiluda Oskarile lubatud koopamaalinguid, kuid see osutub keeruliseks ning nagu selgub ka illegaalseks tegevuseks. Merele avatud koobast eraldab teest kõrge kivimüür koos kurjakuulutavate keeldudega. Õnneks on Oskar õppinud elus ebasobivatest olukordadest välja nihverdama ning pakub, et läheme siis majaka juurest ümber muuli. Kuna ilm on tasane ning laine täielikult puudub, siis otsustamegi, et kui otse ei saa, eks läheme ringiga. Päris kaskadöörideks me end siiski ei pea, vaid jalutame teisele poole müüri rajatud jalgteed mööda koopaservani, kujutame ette, et seal kusagil on maalingud ja tuleme tagasi. Mõistmatuks jääb, miks on keelualale rajatud korralik tee, mis viib täpselt koopasuuni.

Päevased trikimeistrite etteasted saavad õhtul ikkagi teostatud, kui järjekordse reisikodu 3x4 meetrises basseinis müravad lapsed suudavad sinna uputada ka serval kõrgunud palmi. Majaomanik ohkab ja asub veekogu puhastama. Meie vabandame ette ja taha, viime talle pudeli Prantsusmaalt pärit veini. Lapsed ohkavad (kuna basseini neid enam ei lubata) ning arutlevad isekeskis, et nüüd said vähemalt palmipotis paiknenud, tõenäoliselt väga vanad, tolmused kivid ära pestud.

Viimane Mandri-Hispaania päev viib meid veelgi vanemate, aga mitte nii tolmuste kivide ja kivimüüride manu. Eelmisel õhtul tekib mõte sõita läbi Alhambrast. Viimasel minutil pileteid broneerides saame üldalale ilusti neli pääset, aga kindluse ruumidesse pääsemiseks vaid kolm. Loodame oma kurbadele silmadele ja läbirääkimisoskusele. Järgmisel päeval on need ilusti olemas, aga puudu on Henriku dokument ning iidsete kivimüüride vahele ei lubata mitte kedagi, kes ei suuda tõestada, et ta on just tema ise. Haagime lastega end ühe turismigrupi sappa ja ajal, mil mina vaimustun seinaplaatidest ja marmorpinnast, leiavad lapsed labürindi ning saadavad kogu kultuuri seenele ja asuvad ennastunustavalt üksteist taga ajama. Tõe huvides pean mainima, et Henrik teeb ikkagi need paartuhat lisasammu ja toob autost dokumendi ning saab osa nii marmorist kui peitusemängust.

Kuigi Huelva-Santa Cruz de Tenerife praam pole meie ajaloo jooksul kordagi õigel ajal väljunud, arvestame tunde edasi ja tagasi, lisame väikse varuaja ning seame autonina esmalt Sevilla ja seejärel Huelva poole.

Viimase sadamaterminali lähistel voogavad pikad liivarannad ning pilkases pimeduses leiame sealt ka koertele sobiliku siilu. Õige pea paneb telefoniga tuld näitav Oskar karjuma. Avastame, et pehme liivakihi ning justkui siia-sinna loobitud austrikarpide üksteise külge klammerdunud känkrate kõrval on maas ka vihmavarjulaadsed hiidmeduusid. Koerad ei arva õnneks neist sülditaolistest loomadest midagi, vaid naudivad viimaseid jooksutiire, sest ees ootab 36 tundi praamisõitu. Kuigi ületame ookeani mõnusas kajutis, on teekond eelkõige Saiko jaoks pingutus, kuna kuidas seda nüüd ilusti öelda – tema nimelt keeldub oma hädasid tegemast, kui läheduses on veel mõni koer. Ja praami peal on neid kümneid ja kümneid. Seega, kui praam Gran Canarial peatuse teeb, otsustab Saiko, et tema seda mängu enam meiega edasi ei mängi ning üritab kajutist välja murda, kasutades selleks kõikvõimalikke portaale nagu voodialune nurk, aken ja tualettruumi peegel...

Umbes 6000 km, 12 päeva, palju naeru ja avastamist, aga ka mossitamist ja torisemist ning kohal me oleme. Järgmised 8 kuud ootame teid meie tegemiste kohta lugema või suisa külla Raavede Hoovi.