Tenerifele talvituma | Vohavad maisipõllud ja karge lumevaip. Autosse oleks peaaegu pakitud ka kohalik lammas

„Raavede jälgedes“ lugu lookleb juba kuuendat korda ühe tavalise perekonna radadel, mis ühendab nende kahte kodu Eestis ja Tenerifel. Ema Triin, isa Henrik, kaks veidi vääniklikku last Oskar ja Linda ning kaks veidrat kanaarlasest koera Saiko ja Sara suruvad end kaheks nädalaks paarile ruutmeetrile, et umbes 6000 kilomeetri sisse mahutada avastamisrõõmu ja taaskohtumisi, suuri tundeid kraaklemistest kallistusteni ning kõike, mida elul pakkuda on.

Pärast Poolat tuleb tavaliselt Saksamaa, aga sel korral otsustame keerata nina veidi vasakule ja nuusutada hoopiski Tšehhi õhku. Minu esimene kogemus selle riigiga jääb 27 aasta tagusesse aega. Kontrollin kalkulaatoriga selle üle, sest mulle endale tundub, et ma pole veel nii vanagi. Aga jah, toona sai Prahas vahval Šveikil külas käidud ja esmakordselt elus imetletud nii ülevalt alla kui alt üles kasvavaid tilkekive Moraavia karstikoobastes Brno lähistel.

Sel korral lööme Waze’i sisse 10-Z Bunker, Brno ja enne lõunat siseneme teise maailma sõja aegsesse pommivarjendisse, kuhu hilisemalt seati sisse valitsuse tuumavarjend. Me Henrikuga naudiksime võib-olla küll pigem kusagil tänavakohvikus päikesepaistet ja külma õlut, aga lapsed on lubatud atraktsioonist juba elevil nagu noored vasikad. Nad ei pea ka pettuma. Pähe saab proovida gaasimaske, näppida morsemasina nuppe, katsetada telefonioperaatori ametit ja tõmmata kopsud kopituselõhna täis. Lõpusirgel teeb noorem põlvkond ka tutvust järgmise killukesega maailma rõhuvraskest ajaloost, mida kajastab Gulagi teemaline installatsiooni Sandarmochi metsast.

Edasi Austria poole suundudes palistavad teeääri põllud, aina põllud mitte metsad. Nende vahelt leiame kaardil ruubiku kuubiku klotsidena näivad Jaroslavice kalakasvatuse basseinid, mille peale lapsed kilkavad arulagedalt: „Me tahame sinna ujuma minna!“ Kui küsin, kas tõesti nad igatsevad kümne soojakraadi abil kopsupõletiku hankida ja siis otse piraaja lõugade vahele sattuda, saan vastuseks: „Miks mitte!“. Draamakuningannade pisarad voolavad ojadena, aga nii mõnegi füüsilise traumad hoian ära, kui palun Henrikul gaasi anda. Järgmise kääraku taga vajutab Henrik aga piduri põhja. Paari sekundi pärast ettevaatlikult silmi avades kardan eest leida põdra või külamehe traktori, kuid õnneks osutab Henrik lihtsalt maantee äärsele postile, mis teavitab, et sealt samast, maisipõllu ja viinamarjakasvanduse vahelt, jookseb riigipiir. Korra oleme samamoodi põrutanud keset metsa üle Prantsusmaa piiri ning avastanud alles kümneid kilomeetreid hiljem, et peaks teisele keelele ümber orienteeruma.

Tšehhi-Austria piiripõllu veerel näeme esmakordselt kreeka pähkli puud, käime metsiku viinamarja raksus ja katsume lastele selgeks teha varastamise ja raksus käimise piiri. Tundub, et see meil väga hästi ei õnnestu, sest järgmisel hetkel väljub Oskar maisipõllu kraavist õndsa näoga ja teatab, et ta käis maisiraksus – endal süli pilgeni tõlvikuid täis. Ohkame, topime varastatud kraami autosse ja et veidigi lunastust saada, anname oma panuse maalitud nägudega kõrvitsatega kauplevasse teeäärsesse iseteeninduskioskisse. Paari kilomeetri pärast lambakarjast möödudes viskan enda meelest iroonilise nalja: „Oskar, äkki lähme ka lambaraksu?“ Noormehe jaatus kõlab liialt rõõmsa ja entusiastlikuna ning edaspidi ma midagi nii sarkastilist välja ei paku. See veel puudus, et peaksin kahe koera vahele suruma ühe mökitava karvapalli.

Järgneva paar tunni vältel omandame laste suust kukkuvaid tarkusepärle nagu „kui sidruni sees on C-vitamiin, siis tee sees on vist T-vitamiin“ või „kas teatsite, et igas hotdogis on umbes 3% koera“ ja mängime virtuaalpeitust. Et mis see on? No mind määratakse esimeseks otsijaks ning pean ootama, kuni kõik teised annavad teada, et nad on ennast ära peitnud meie Tenerife majja. Lahti läheb peaaegu nagu päris peitusemäng ehk et mina hakkan pakkuma kohti, kuhu nad ennast sättinud on. Linda leian laua alt, Oskar puges kappi, aga Henrikuga läheb kauem aega, kuna selgub, et ta olla külmkapi seinast eemale tõmmanud ja sinna taha pugenud. Täiesti normaalne perekondlik ühistegevus.

Ühel hetkel peidab Linda end nugade ja kahvlite sahtlisse. See on täiesti reeglite vastane tegevus ning kuigi me plaanime diskvalifitseerimist, ei ole Oskar nii leebe karistusega nõus ja seltskond tagapingil langeb aina sügavamasse vastasseisu. Olukorra rahumeelse lahenemise huvides lükkab Henrik rauda Arvo Pärdi. Selle peale karjatab Oskar südantlõhestavalt: „Palun pange ära, ma ei taha magada!“ Me ei anna järele ning pärast mõningast võitlust magavad kõik 4 tagumist nagu notid. Tegemist on pika sõidustaaži vältel välja kujunenud isevärki imerelvaga. Kui lapsed väga ära väsivad ning meie kõrvu kurnama hakkavad, aitab „Spiegel im Spiegel“, mis meile hinge rahu ja lastele une silmadesse ajab. Vioola, norskamise ja vihmakrabina saatel jõuame tüüpilisse maahotelli, milles oleme tulenevalt madalhooajast ainsad külalised. Õhtu on täis rahu ja vaikust.

Seda ei saa aga öelda järgmise päeva ning selle põhiatraktsiooni, Salzwelten Salzburg Halleini soolakaevanduse kohta. Suure, valdavalt vanemaealise turismigrupi silme ees lakuvad meie lapsed seintelt soola, kihutavad ratastega palgil kõõludes ja kilgates 700 meetrit mäe sisse ja hüppavad nii kilomeetri sügavusel kergejalgselt üle Austria-Saksamaa piiri edasi-tagasi. Salzburgi hiilgusele ning muuhulgas Mozartile, Straussile ja Zweigile korraliku lähtestardi võimaldanud soola edulugu on maa all tutvustatud juba üle 400 aasta ning tuleb tunnistada, et see retk avaldab muljet ka tänapäeval.

Õhtupoole libiseme kergel klassikasammul mööda 1976. aasta olümpialinnast Innsbruckist ja paarikraadises vihmasabinas pakime end lahti St Anton am Arlbergi külakese suusamajakeses. Voodi on nii lai, et võiksime neljakesi seal öö läbi peitust mängida ja hommikusöök serveeritakse tuppa. Mida hing võiks veel ihata? Kui, siis ainult esimest lund keset septembrikuud ja seda me saame täie raha eest. Majaesine lörtsisadu muutub tõstukiga mäkke sõites iga meetriga aina kristalsemaks ja tihedamaks. 2811 meetri kõrgusel Valluga tipus saaks juba suustada, kuid piirdume seekord suuga lumehelveste püüdmisega ning sõidame lumehärmatanud juuksekahle raputades veidi allapoole, et lasta aasta esimesel ja viimasel afterski joogil hea maitsta. Külmakangete näppudega kirjutame sõpradele Šveitsis, mille tulemusena panevad Kristiina ja Olivier supipoti tulele ja meie autole hääled sisse. Hoia alt, Fribourg!

Raaved kirjeldavad oma reise ja igapäevaelu Tenerifel siin Facebooki grupis ja ootavad sind liituma ning kohtuma.