Tenerifele talvituma | Saame lastelt teada, et endistel aegadel olid eestlased „põlluharjad“ ja „karvakasvatajad“

„Raavede jälgedes“ lugu lookleb ühe tavalise perekonna radadel, mis ühendab nende kahte kodu Eestis ja Tenerifel. Ema Triin, isa Henrik, kaks veidi vääniklikku last Oskar ja Linda ning kaks veidrat kanaarlasest koera Saiko ja Sara suruvad end kaheks nädalaks paarile ruutmeetrile, et umbes 6000 kilomeetri sisse mahutada avastamisrõõmu ja taaskohtumisi, suuri tundeid kraaklemistest kallistusteni ning kõike, mida elul pakkuda on. Loe reisijutu eelmisi osasid SIIT ja SIIT.

Esimese kolme aasta ja 30 000 kilomeetri kohta ilmus just lustakas ning loodetavasti seiklusi ellu vastu võtma inspireeriv raamat „TENERIFEL TEGELIKULT. Elu laste ja koertega. Mehest rääkimata“. Raamatu esitlus toimub TÄNA, 25. oktoobril kell 17.30 Solarise Apollos ja 27. oktoobril kell 17.30 Tartus Tasku Rahva Raamatus. Olete kõik oodatud.

Šveits. Mis Šveits? Äkki ikkagi Rooma foorum? Sügislehtedes Pariis? Brexiti-London? Meie ei saa siiski sellest Eesti mõõtu kuldaväärt riigist kuidagi üle ega ümber. Koroonakevadel Tenerifelt esmakordselt maismaad mööda Eestisse sõites proovisime teekonda igati optimeerida ja nii jõudsime otsapidi juba selle taskunugade, šokolaadi ja onu Tik-Taki maale, kui selgus, et uksed on sulgenud nii kõik ametlikut majutusasutused kui alternatiivsed ööbimisvõimalused. Kus häda kõige suurem, seal sõbranna Kristiina oma perega kõige lähem ja peavarjuta me ei jäänud.

Sel korral viib tee meid juba viiendat korda Fribourgi, otse Saint-Nicolas’ katedraali kõrvale. Nagu Tallinna peatänava äärde kolides harjub paari päevaga trammirataste krigina ja -sarvede erksa sähvimisega, ei ärata mind nende kodus enam ei kirikutornist otse külalistetoa aknasse kaootiliselt kaikuvad kellad ega teisel pool maja enda eksistentsist edasi-tagasi tuiates teada andvad Alpi lehmad, kellad kaelas. Kuna maailmas on palju rohkem sihtkohti, millel on turiste oluliselt rohkem vaja kui sellel rikkal juusturiigil, siis enda promomisega aktiivselt seal ei tegeleta.

Tuleb tunnistada, et vaevalt ma lihtsalt niisama oleksin eales siia linnapuhkusele sattunud. Kuna Oskar ja Linda igatsevad kuulda, kuidas Ella ja Amelie neid „rögase häälega“ ehk prantsuse keeles mööda maja kilgates taga ajavad, siis ei jää ka Kristiinal ja Olivier’l midagi üle ning meie saame igal korral ühe otse linnast ürgmetsa kulgeva matkaraja võrra rikkamaks.

Kõige võimsamaks elamuseks siiani on kargekülmas vees voogamine Berni linna vahel Are jões (vt tutvustavat videot SIIT). Täiesti tavaline on, et keset lõunat lööb pealinna ametnik arvuti kinni, topib kontori ees oma rõivad veekindlasse kotti ning hulbib mööda mägijõge linna teise serva, et siis end kaldal taas viksiks ja viisakaks timmida ning bussiga tagasi kontorisse sõita. Sel korral on ilm küll veidi jahedavõitu, kuid ühel varasemal sügisel olen ka mina, krampis jalgadega algaja hõljujana abitult üritanud end käte abil puuokste ja trepikäsipuude abil kaldale vinnata. Lubanud kuivale maale jõudes, et ei kunagi enam... ning läinud uuele ringile.

Kuna oleme juba jõudnud rubriiki „Kes minevikku ei mäleta?“, siis on igati sobilik hüpata ka möödunud kevadesse, mil Henrik arvas, et kõikvõimalike losside ja katedraalide vahele peaksime mahutama ka mõne loodusime. Lapsed ei viitsi niisama aknast pikalt välja vaadata ning kui Linda teatab otse, et kui midagi on vaadata, siis andku me talle ette „pikk iluhoiatus“, otsustamegi pikema peatuse teha. Oleme Interlakeni lähedastest smaragdikarva mägijärvedest nii lummatud, et Oltschibachfalli kosele liginedes ei jää silma teeviidad ja keelumärgid, vaid keerame enda arvates väiksele toredale otseteele.

Kosk vaadatud, pildid tehtud, asume tagasi kiirtee poole. Mina filmin ja fotografeerin ning selgitan lastele, et see on siin vist sõjaväelennukeid eksponeeriv lennundusmuuseum, kui näeme tagavaatepeeglis hämmeldunud nägudega mundrikandjaid, kes justkui mesilasparv suure kiiruga kogunema hakkab. Kuna järgmine teelõik tundub ilus ja sirge, anname veidi gaasi ja enne külavahele keeramist avastame sildi, mille kohaselt lahkume just Unterbachi sõjaväelennuväljalt. See on üks kolmest Šveitsi õhujõudude peamisest lennubaasist. Isegi koertel jääb hämmeldusest suu lahti.

Sel korral jõuame Šveitsist välja siiski põrkumata tuletõrje, kiirabi ja politseiga. Prantsusmaa võtame ühe hooga läbi, kuna lõõskav briis tõmbab kananaha ihule ja meie nohused ninad nõuavad sooja, soolast õhku. Õhtul Vahemere äärde Frontignani jõudes avastame, et tõenäoliselt on noormees nimega Pierre oma vanaema 15-ruutmeetrise suvila salaja raha teenima pannud. Algaja AirBnb kasutajana on tal küll pakkuda 4 voodit, nagu lubatud, kuid voodipesu on poole võrra vähem, nii mõnigi ukselink kukub seda puudutades eest, pann on, aga ei ühtegi pannilabidat ja aiamööbel ei taha umbrohu vahelt väga välja paista.

See kõik on siiski vähetähtis, sest sumedas suveõhtus kriiskavad igasugused vahvad linnud, puud ja põõsad on täies õites, kohaliku tootja šampanjapudel maksab poes natuke üle 10 euro ja kuna aiad on madalad, leiame Sara õige pea naabri aiast spanjeliga miilustamast. Koerad paigutame seepeale rangema režiimiga osakonda ning Henrik otsustab lastega ujumistiiru teha. Õige pea on nad tagasi ning lapsed kriiskavad, et Vahemeri olla täis väikesi musti ussikesi. Nende päritolu ja ladinakeelne nimetus jäävad meile saladuseks, küll aga leiame laguunidest eest pesuehtsad roosad flamingoparved, karbikasvandused ja Sara-tüüpi hiidkõrvadega eeslid. Vastu ööd on majas palav, oi kui palav. Jätan otse meie voodit ja tagaaeda ühendava rõduukse lahti, aga topin igaks juhuks noa padja alla. Viimane jääb küll kasutamata, kuid ma pole kindel, kas seetõttu, et polnud vaja või seetõttu, et magasime kõik nagu notid. Isegi koerad.

Oleme varasemalt Hispaaniast pigem läbi kihutanud, kuid sel korral otsustame, et võtame veidi rahulikumalt ja katsume natuke rohkem piiluda, millisesse riiki me oma talvela üldse loonud oleme. Õige pea pärast riigipiiri ületamist palub naispere peatust ning kui kõik on oma kõige olulisemad asjad ära ajanud, otsustan masinast kohvi välja pressida. Kuna üle mündiava on tõmmatud suur must rist, tõmban välja kaardi, topin avasse. Mitte midagi ei juhtu. Lükkan kaarti kõvemini, kuni silmad libisevad üle kirja, mis teatab, et sellest avast võtab automaat vastu erinevaid rahatähti. Pingutan korraks nii silmi kui aju ja haaran viimasena välja paistvast kaardi nurgast kinni. Nii me siis sikutame seal mõned sekundid – ikka masin sisse- ja mina väljapoole. Nagu Piibeleht ja Vestmann. Tundub, et targem annab järele ja masin loobub võitlusest.

Tänasele teekonnale jääb Barcelona ja otsustame seekord siit ka läbi põigata ja tutvust teha kirikuga, mida ei ole tegelikult veel olemas, kuna see peaks valmima aastaks 2026. Sagrada Família tervitab meid konfliktiga ehk et hulk päevi liialt tiheda asustusega kuubikus on siiski veidi kõigi närvidele hakanud. Katedraali tormab igaüks meist erinevasse löövi rahunema. Linda leiab lohutust vitraažidest põrandale peegelduvatel värvilaikudel keksu mängides, Oskariga kuulame üle kogu audiogiidi ja tatsume agaralt kõik olulised punktid läbi, Henrik võtab rahulikult ja naudib heli-valguse ja vaikuse mängu. Väljudes selgub ka kogu selle tragöödia põhjus. Nagu ikka, on lastel tappev nälg ning pärast koledat kiirkoera ampsu turistikohvikus on noorema põlvkonna elu jälle ilus.

Vahemere lainel jätkates jõuame omanäolisesse Hispaania linna Roc de Sant Gaietà. Korteri vastu võtnud Henrik jõuab auto juurde tagasi ja raputab ainult pead. Olen selle ilme peale valmis ööbima viieruutmeetrisel pinnal, kust ka vanaema pole veel välja kolinud. Selle asemel ootab meid ees 100-ruutmeetrine koos kõigi tulede ja viledega. Henriku arvates on seekordne majahoidja asunud Putini vanaema suvilaga raha teenima. Olgu siis nii või naa, aga isevalmistatud carpaccio de atún fresco ehk kodumaiselt värske tuunikala äkis maitseb otse Vahemere lainete kohal laiuval terrassil imehea.

Lapsed ei suuda otsustada, millises voodis magada ning naudivad „Kolme karu“ muinasjutu kombel kõigi proovimist. Õige pea kuuleme eelmisele õhtule sarnast nutulaulu: „Mul ei ole tekki ja mul ei ole padjapüüri.“ Déjà-vu. Selgub siiski, et siin on koristaja jäänud ajahätta ja kõikvõimalikud vahendid on kapis peidus.

Järgmisel päeval Lõuna-Hispaania poole edasi liikudes saame lastelt järjekordse autosõppe sessiooni vältel teada, et endistel aegadel olid eestlased „põlluharjad“ mitte „põlluharijad“ ja „karvakasvatajad“ traditsioonilise „karjakasvatajate“ asemel. Korraks pilgu aknast välja heitnud Linda kilkab rõõmsalt: „Vau, siin kasvavad päikesepaneelid!“ Kehitame õlgu ja loodame, et jõuame ruttu lõuna poole, kus leiame eest mõne traditsioonilisema põllu ja põllumajandusega seotud ameti.

Raaved kirjeldavad oma reise ja igapäevaelu Tenerifel siin Facebooki grupis ja ootavad sind liituma ning kohtuma.