Esimese kolme aasta ja 30 000 kilomeetri kohta ilmub selle aasta oktoobrikuus lustakas ning loodetavasti seiklusi ellu vastu võtma inspireeriv raamat „TENERIFEL TEGELIKULT. Elu laste ja koertega. Mehest rääkimata“. Praegusele retkele kutsub teid kaasa Reisijuht.

Kamajahu, sidrunipipar, kange äädikas, Kalevi kommid, Juubeli tordipulber, kodune maasikamoos ja mesi – Tenerife abipaki sisu on koos ja liigub pagasnikusse. Otsa kotid ja kohvrid rõivakraami, koerte isikliku varanduse, Eesti kooliõpikute, seadmete ja laadijatega. Kõige ette kohver pesu- ja tervise turgutamise vahenditega ning kogu pesakonna nelja päeva vahetusriietega. Mis kõige olulisem – proviandikott müslibatoonide, puuviljade, võikude ja veega, sest sarnaselt kooliaegsete ekskursioonidega tühjeneb kõigi kõht ühel ajal täpselt veerand tundi pärast autosse istumist. Pakkimiskunst on pärast kõigi nende kümnete tuhandete kilomeetrite seljatamist mul korraliku arenguhüppe teinud.

Meie esimene autoreis läbi Euroopa sai teoks tänu koroonapisikule, mille osavad kombitsad sulgesid õige mitmeks kuuks kogu lennuliikluse. Ühest korrast sai teine ning nüüd oleme taas teel. Läänemere äärest Atlandi saartele viivat teekonda on võimalik ette võtta päevi ja öid vaheldumisi roolis kiirteid mööda uhades. Meie loome oma suve paiksele ja väga töisele elule endisel väiksel Werderi saarel ehk Virtsus mõnusat vaheldust rahulikult läbi Euroopa kulgedes. Tunnistan ausalt, et suviselt vabapidamiselt halastamatult välja rebitud lapsed ja koerad tahavad küll esimesel päeval närvid seest süüa. „Miks ma tahvlit ei saa?“, „Tehke aken lahti, koerad haisevad“, „Kui palju veel on jäänud?“, „Mul on ikka kõht tühi“ kõlavad vahetpidamata ning nii ma siin esiistmel vurrkannina keerlen, et hoo pealt võileibu vorpida, lagunevaid laadijaid parandada, eKooli ülesandeid dešifreerida ja käsipidi üksteise juuste küljes rippuvaid lapsi lahutada. Abi on aegade jooksul välja kujunenud numbrilistest reeglitest „3 + 3“ ja „X < 500“. See tähendab, et katsume iga päev sõita mitte oluliselt üle 500 km ning iga kolme tunni tagant tuleb leida heinamaa. Seda mitte siis meie vaprate neljajalgsete reisisellide vajaduste rahuldamiseks, vaid laste jooksutamiseks, kukerpallitamiseks ja tühjaks huilgamiseks.

Praktiline loodusõpetus Leedu radadel

Esimese pika reisipäeva poolitame Leedus Krekenavose regionaalpargis. Seal jätkuks tegevust terveks päevaks, aga endale eraldatud paari tunni sisse suudame mahutada vaid murul rullimise ja mudaauku kukkumise. Lisaks ronime koos entusiastlike koertega vaatetorni otsa ning tagasi alla peame nad põhimõtteliselt süles tooma, sest üks keerab kogu aeg otsa ümber ja tahab tagasi tippu, teine avastab trepi sõrendikust paistva maapinna ja tardub haavalehena värisedes ühele kohale.

Krekenavos parkase pilvelõhkuja

Hetk enne allakäiguspiraalile suundumist

Looduskeskuse külastamise asemel tahavad köhased ja nohused lapsed vägisi jõkke ujuma minna, kuid päeva päästab Henriku üleskutse „Tulge, toas on surnud rebane“. Linnuhäälte audioprojekt ja loomajälgi kujutavate templitega meisterdamine teenivad heakskiidu, kuid pettunud Linda lõpetab vahepeatuse lausega „Issi valetas. Seal olid ainult mingid topised, aga ei ühtegi surnud looma“.

Topis pole mingi surnud loom

Teist päeva alustame varem, kuna esimest korda oma rännakute ajal on plaanis Varssavisse sisse põigata. Telefoni on alla laaditud piletid Koperniku teaduskeskuse üldalale ning lisaks ka observatooriumi show'le „Astronaut“. Viimase kestel saame ka põhjaliku poola keele tunni tähtkujude teemal. Neljast tunnist jääb keskuse atraktsioonide katsumiseks, sikutamiseks, kuulamiseks ja maitsmiseks ilmselgelt väheks. Lahkudes liigume edasi umbes sentimeeter minutis, kuna tee peale jäävaid tehisintellekti abil maalimist, peegellaual joonistamist ja jalgratta abil elektri toomist on vaja veel ja veel korrata ning fakiiri voodile oleksid mõlemad nõus kasvõi ööbima jääma.

Kui juba ööbimisest rääkida, siis tegelikult startisime me Werderist juba üks õhtu varem, et Pärnus vanavanemad üle kallistada ja järgmist päeva juba lõuna pool, Läti linna Salacgrīva kandist tervitada. Lapsed ei lase end lätlaste külmast kivipõrandast ja minu kraaksumisest heidutada ning leegivad mööda meile eraldatud esimest korrust paljajalu ringi. Tulemuseks on Eestist hangitud tatitõve süvenemine ning öine köhakoor muutub veelgi rütmikamaks ja mitmehäälsemaks. Iga järgmine reisikodu viib meid õnneks lõuna poole ning tundub, et läbitud kilometraaž on võrdelises ja kütuse hind pöördvõrdelises seoses põrandate temperatuuriga.

Teisel hommikul löön silmad Suwałki maakitsuse motellis hirmsa klähvimise peale lahti. Henrik on varahommikul ärgates koerad järve äärde jalutama viinud ning sealt üles korjanud kohaliku kalamehe koos koeraga. Sara on armunud ning keeldub üksi koju tagasi pöördumast. Lõpuks tulevad kõik ikkagi riburadapidi meie terrassi poole. Kõige ees, saba seljas, kalamehe koer ja tema ümber kepsakalt tiirlev Sara. Nende järel kadedusest ja hirmust kriiskav Saiko, Henrik paela otsas lonkimas. Hanerivi lõpetab tore, veidi veider vanaonu, kes vahetpidamata korrutab sõnu „podobnije“ ja „svodobnije“, mis võib-olla kirjeldavad rivi juhtivaid koeri sõnadega „sarnased“ ja „vabad“. Sööstan pidžaamas terrassile, Sara kohkub mu varahommikusest soengust ja laseb end rihma külge aheldada. Pistame oma lontud ebaviisaka käitumise eest pokri ehk stardiks valmis seatud autosse ning pöördume hommikusöögile. Tervelt veerand tunniks laseme end lõdvaks. Lapsed mängivad klaasuste taga kassidega, meie naudime hommikukohvi ja ehtsat Poola hotelli hommikusööki ehk pasteeti, täidetud mune ja heeringasalatit. Tagasi auto juurde jõudes avastan, et samal ajal on Saiko lasknud uksepolstril hea maitsta. Nimelt on kaluri koer käinud auto ümber Sarat noolimas ning viimase piirini ärritatud Saiko emotsioonid on hammaste kaudu autole üle kandunud. Õnneks riivab see vaid silma, kuid ei takista edasisõitu.

Saiko eraldas auto küljest parimad palad.

Kolmas öö ehk Tšehhi piiri äärne Poola butiikhotell Pytom näeb vihmasel hilisõhtul saabudes välja nagu ehe ühiselamu kusagil pärapõrgus. Siiski, kui lapsed üleni vaibaga kaetud ja vanniga varustatud, euroremondiga uhkustavasse tuppa astuvad, ei jõua nad seda ära kiita. Oskari sõnul olla see üks kõige ilusamaid hotelle, kus ta elus käinud on. Las neile jääda see rõõm vaipkattest, hommikusöögiks pakutavast munapudrust ja Nutella saiast enne, kui asume vastu järgmisele päevale.

Poola hotelli ametlikud valvekassid

Raaved kirjeldavad oma reise ja igapäevaelu Tenerifel siin Facebooki grupis ja ootavad sind liituma ning kohtuma.







Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid