REISIKIRI KAMBODŽAST | Kui alkoämbritest väheks jääb, tasub vaid kohalikuga silmside luua ja viie sekundiga tulistatakse ette seened, LSD, kokaiin...

 (7)
3. osa!
Reisikiri Kambodžast
Reisikiri KambodžastFoto: Markus Holst, Erakogu

Reisijuhi kaasautor Markus Holst on meile kirjutanud juba oma reisidest Lõuna-Aafrika Vabariiki, Balkanimaadesse, Gruusiasse ja Lõuna-Koreasse ning rahvas nõuab juurde. Sinu ees on Markuse Laose ja Kambodža reisikirja 3. osa.

Reisikirja esimest ja teist osa saad lugeda SIIT ja SIIT

Kui tuli aeg 4000 saarelt lahkuda, oli väike kurbus hinges, sest kogemus oli olnud üle ootuste hea. Samas ootas ees uus riik ja uus seiklus — Kambodža. Minu esimeseks peatuseks oli Siem Reap, mis on tuntud tänu maailmakuulsale Angkor Wati templile (Wat tähendabki khmeeri keeles templit). Tegu on endises Khmeeri impeeriumi pealinnas Angkoris asuva maailma suurima religioosse ehitisega, mis rajati 12. sajandi esimesel poolel hindu jumal Vishnu auks, kuid muudeti sajandi lõpul hoopis budistlikuks templiks. Siinkohal olekski paslik selgitada, et Angkoris on peale Angkor Wati kümneid teisi, suuremaid ja väiksemaid templeid, mida kõike on turistidel võimalik ka külastada. Peab lihtsalt veidi aega varuma, sest kui Angkor Wat ise on juba hiiglaslik ja hea tahtmise juures võib seal veeta päevi, siis endine khmeeride pealinn Angkor on lausa lausa nii suur, et ajaloohuvilistel ei oleks seal probleemi veeta nädalaid, kui mitte kuid.

Nii ongi võimalik osta endale 1-, 3- või 7-päeva pilet, mis tagab ligipääsu kõikidele Angkori kümnetele erinevas suuruses templitele. Kui teil pole aega mitmeid nädalaid, siis tasuks erinevate templite vahel liikumiseks kasutada jalgadest veidi kiiremat transpordivahendit. Tuk-tuk on kindlasti kõige populaarsem viis templite avastamiseks. Inimesed palkavad endale mitmeks päevaks tuk-tuki juhi, kes neid templite vahel sõidutab ja alati õiges kohas ootab. Mina valisin aga hoopis jalgratta, sest tuk-tuk tundus veidi liiga mugav ja igav. Lisaks on ratas ka odavam, rent maksab kõigest 5 eurot päevas. Tuk-tuki hind sõltub teie kauplemisoskusest, aga alla 15 euri päevas ei hakka end naljalt liigutama ükski juht. Mina veetsin kompleksis 2,5 päeva ja sellest piisas, et erinevad templid silme eest kirjuks ajaksid. Kuigi Angkor Wat oli suursugune, siis meeldisid mulle pigem väiksemad ning vähem rahvarohked templid nagu Pre Rup ja Ta Som. Hollywoodi kassahiti “Tomb Raider” võtteplatsiks olnud Ta Prohm, kus hiiglaslikud puujuured templivaremeid katavad, oli muidugi ka väga huvitav ja järjekordne näide looduse võimsusest.

Kui Angkor Wat on kui kümblus ajaloos ja kultuuris, siis Siem Reap ise on kui maailma kõikide pahede sümbol. Linna südames asuv peokvartal on koht, kus ei noortel ega vanadel kohe kindlasti igav ei hakka. Nagu Street 08 mitteametlik nimi Pub Street (pubitänav toim.) vihjab, siis koosneb see tänav üksteise külge pikitud baaridest, pubidest ja ööklubidest. Sinna juurde käib lakkamatu vali mainstream tümakas ning tänaval tasuta shottidega kliente püüdvad noored naised. Kuigi sellised kohad sümboliseerivad minu jaoks kõike seda, mida ma ühel reisil teha ei taha, siis tegelikult olid enamus baarid ja klubid rahvast pilgeni täis. Järelikult on nõudlust ja ei ole ka midagi imestada, sest Kagu-Aasia seljakotireisi võtab ette väga palju noori, kelle üks reisi peaeesmärkidest ongi pidutseda nii palju kui võimalik. Alkohol on odav, ilm on ilus, vanemad on kaugel eemal — meri on põlvini. Kellele baaridest ja alkoämbritest väheks jääb, tasub vaid tänaval mõne kohaliku mehega korraks silmside luua ning teile tulistatakse viie sekundiga ette terve loetelu erinevatest mõnuainetest. MDMA, seened, LSD, kokaiin, amfetamiin — ole lihtsalt mees ja vali välja. Ja kui sellest peaks ka veel väheks jääma, siis on vaja lihtsalt uut silmsidet ning juba saategi valida erinevate kambodža naiste hulgast endale sobiva. Õhtu lõpuks võib meri lausa pahkluudeni olla. Ma ütlen kohe ära, et mina piirdusin Siem Reapis paari õlle, bananaanipannkoogi ning puuviljasmuutidega. Mulle sellest täitsa piisas.

Pärast Siem Reap’i liikusin edasi Mondulkirisse, kus oli plaan veeta kaks päeva matkates ja elevante vaadates. Kambodža kaguosas asuv küngaste ning siiani üsna laias ulatuses põlismetsaga kaetud provints on tuntud oma mitmete elevandi- ning looduskaitseprojektide poolest. Mina otsustasin Mondulkiri projekti kasuks ja põhjus selleks oli väga lihtne — nende kohta kirjutatud arvustused olid kõige paremad. Need olid lausa nii head, et ma suutsin oma ootused järgneva kahe päeva suhtes väga kõrgeks ajada. Hinges põnevus astusin ma liinibussile, mis pidi mind viima Siem Reap’ist Mondulkiri keskusesse Sean Monourom’i. Hoolimata mitte väga pikast vahemaast (kahte linna lahutas vaid 524 km) võttis sõit aega rohkem kui 14 tundi, sest Kambodža teede olukord on arenenud maadega võrreldes pehmelt öeldes kohutav. Kõike ei saa muidugi ka teede süüks panna, sest sõidu aeglusesse andis tugeva panus bussijuht, kes tundus peatuvat igas väiksemaski külas, et sealt siis jälle inimesi või muud tavaari peale korjata. Tänu tähtsale ametile oli bussijuht teele jäänud külades kui oma jope, kes kõiki tundis ning igast poest midagi tasuta hamba alla sai. Kuigi sõit venis ja oli kohati päris tüütu, oli kokkuvõttes tegemist ikkagi huvitava kogemusega ja mis kõige tähtsam — kõik reisijad jõudsid lõpuks elusalt ja tervelt sihtkohta.

Modulkiri projekti ööbimiskohta Tree Lodge’i jõudsin hilja õhtul ja heitsin kohe magama, et järgmisel päeval toimuvaks 18 km pikkuseks matkaks värske olla. Kuna elevantide varjupaigas olin ma Tais juba käinud, siis ootasingi ma kõige enam just nimelt matka. Sattusin samasse seltskonda ühe suurema prantsuse vahetustudengite grupiga Phnom Penh’ist, kellega sain tänu keelebarjääri puudumisele kohe väga kergesti jutule ning ühtlasi leidsin ka mõnusad matkakaaslased. Kuigi matk tundus olevat lubatust lühem ja loodetud koormust ma sealt kätte ei saanud, siis kokkuvõttes oli kõik väga mõnus. Ma sain kõndida läbi vihmametsa, käia kose all ujumas, süüa kohalikku toitu ja teiste matkalistega juttu rääkida. Aga matkal oli ka palju tõsisem pool. See näitas meile Kambodža metsade karmi reaalsust. Metsi hävitatakse meeletul kiirusel ja mitmel korral kõndisimegi läbi värskelt maha raiutud metsa. Selline vaatepilt tegi väga kurvaks, aga nagu sellest veel vähe oleks, siis giidi sõnul on ainult aja küsimus, kui terve Mondulkiri on metsast lage, sest kogu maa läheb põlluharimiseks.

Siin tulevadki mängu NGO’d nagu Mondulkiri projekt, kes üritavad metsa raiumisest päästa ostes seda kokku ning korraldades seal turistidele matku. Nii tehakse metsast kohalikele tuluallikas ilma seda raiumata. Mondulkiri projekti territooriumi mets ongi kui oaas keset kõrbe, kus vihmametsa on suudetud siiani säästa. Näiteks asub nende ööbimiskohaks olev džunglimaja väikese mäe otsas vaatega tihedale vihmametsale. Kui ei teaks, mis kõigest paar kilomeetrit eemal toimub, võiks arvata, et oled Amazonase südames. Matkale järgnenud õhtu oli üks reisi mõnusamaid. Kaks gruppi said džunglimajas kokku, sõid koos õhtust ja ajasid juttu. Väga rikastav ja huvitav oli vestelda erinevast rahvusest inimestega. Näiteks sain teada, et kui inimene on sündinud Iisraelis, ta isa on juut, aga ema mitte, siis hoolimata oma sünnipaigast ning heebrea keele oskusest ei peeta antud inimest juudiks. Ta on küll Iisraeli kodanik, aga mitte juut. Lõpetuseks ei saa mainimata jätta täiesti maagilist tähistaevast, mis oli valgusreostuse puudumise tõttu selgemast selgem.

Viimane osa juba homme...