REISIKIRI LAOSEST | Kui sa riigivõimu kohta avalikult sõna ei võta, saad rahus tegeleda enda asjadega

1. osa
Reisikiri Laosest
Reisikiri LaosestFoto: Markus Holst , Erakogu

Reisijuhi kaasautor Markus Holst on meile kirjutanud juba oma reisidest Lõuna-Aafrika Vabariiki, Balkanimaadesse, Gruusiasse ja Lõuna-Koreasse ning rahvas nõuab juurde. Sinu ees on Markuse Laose ja Kambodža reisikirja 1. osa.

Oma kuu aega kestnud Kagu-Aasia seljakotireisi jooksul külastasin Taid, Laost ja Kambodžat, aga põhirõhu suunasin kahele viimasele. Kuigi tegu on naabrite ning endiste Prantsuse kolooniatega, on need riigid üksteisest nii keeleliselt kui kultuuriliselt üpriski erinevad. Looduse ja kliima poole pealt võib leida muidugi palju sarnasusi, aga ka siin on mõned suured erinevused: Laos on mereta riik kaunite mägedega ning Kambodža pigem tasane riik ilusa rannajoonega. Esimesena külastasin Laost.

Ootamatult rahulik Vang Vieng

Minu esimene peatuspaik Laoses oli endine kuninglik pealinn Luang Prabang, aga kuna antud linnast olen ma juba Kohvris kirjutanud, siis rohkem sel teemal ei peatu ja hüppan kohe oma järgmise peatuspaiga, Vang Vieng’i, juurde. Vang Vieng on 20  000 elanikuga väike linnake, mis asub pealinn Vientianest 160 km põhja pool. Kuni 2012. aastani oli see peamiselt tuntud backpackerite paradiisina, kus voolas ojadena alkohol, tarbiti ohtralt narkootikume ja pidudel polnud piire. Kõik muutus, kui 2011. aastal sai linna kõige populaarsema ajaviite ehk tubingu käigus surma 27 inimest. Tubing seisnes traktori sisekummides mööda madalat ja kividerohket jõge kulgemist, jõeäärsetes baarides maani täisjoomist ning okste külge kinnitatud köite abil vette hüppamist. Pärast rohkeid surmasid suleti mitmete välisriikide survel enamus jõeäärseid baare ning karmistati uimastite tarbimise reegleid. Tubing küll jätkus, aga tõmbas ligi vähem seljakotireisijaid. Võis arvata, et Vang Viengi ootavad ees rasked ajad, aga tegelikult oli tegu täieliku jackpotiga. See linn pakub nii palju enamat kui traktori sisekummis kulgemine!

Looduslikus mõttes asub Van Vieng täiesti geniaalses kohas, ilusate karstitekkeliste mägede vahel. Võimalik on ronida mitme erineva mäe tippu ja nautida sealt avanevaid ulmelisi vaateid, külastada erinevaid koopaid, koskesid ja ujuda laguunides. Kõik need super kaunid kohad asuvad tegelikult üsna lähestikku ja neile pääseb ligi tänu mööda orgu riisipõldude vahel kulgevale ning lõpuks väikese silmuse tegevale asfalteerimata teele. Parim viis kõigi nende kohtade külastamiseks on muidugi roller, aga mina jäin endale truuks ning esimesel päeval käisin jala ja teisel laenutasin 30  000 kipi (3 euro) eest endale jalgratta. Ratas oli küll täielik küna, millel sadul pidevalt ära tuli ning tänu millele ma enamus aega püsti sõitma pidin, aga see ei rikkunud mu ülimalt positiivset emotsiooni seiklusrikkast päevast. Kolmandal päeval otsustasin koos ühel reisil tuttavaks saadud prantslasega tubingu ära proovida. Tänasel päeval ei anna seda võrrelda kümne aasta taguse ajaga ning kogu tubingu kogemusest oligi põhimõtteliselt järele jäänud ainult tühjas traktori sisekummis mööda jõge voolamine. Jõeäärseid baare oli alles jäänud ainult kaks ning köitest vette hüppamine oli keelatud. See kõik on väga tervitatav ning reeglite karmistamine oli ainuõige otsus, aga sellest hoolimata ei avaldanud tubing mulle eriti muljet. Suuresti oli viga ka minu rahutus loomuses, mis ei lase mul nautida lihtsalt olemist, aga kogu tubing endast seda kujutabki. Lihtsalt loksud mööda jõge, vaatad taevasse ning silmitsed ümberkaudseid mägesid. Ma võiksin seda teha heal juhul tund aega, aga kolm tundi oli kindlasti liiast.

Loe veel

Ootamatult põnev Vientiane

Järgmiseks peatuseks oli pealinn Vientiane, mille kohta sain mitmeid hoiatusi stiilis „Vientianes ei ole mitte midagi teha, sul hakkab seal kindlasti igav“. Tihti soovitati linnas veeta mitte rohkem kui päev. Ma ei võtnud neid kuulda, sest ei suutnud uskuda, et ühe riigi pealinn võiks olla nii igav, et seal ei ole üle päeva midagi teha. Kuigi ma pean tunnistama, et ühest küljest oli Vientianet igavaks nimetavatel inimestel õigus – selles linnas jõuaks päevaga kõik tähtsamad asjad ära näha – olin ma oma kahe pealinnas veedetud päevaga väga rahul. Ma isegi nautisin Vientiane rahulikku kulgemist ja jõlkusin lihtsalt vaikses tempos mööda linna ringi. Külastasin kohalikku triumfikaart Patuxai’d, mis meenutab väga Pariisis olevat, aga paradoksaalsel kombel on antud monument püstitatud Prantsusmaa vastu Laose iseseisvuse eest võideldes langenud inimestele. Käisin ka Pha That Luangis, mis on riigi tähtsaim pühakoda, kuna seal on väidetavalt peidus Buddha enda juuksed.

Mekongi-äärses restoranipiirkonnas juhtus Vientianes veedetud lühikese aja kõige huvitavam seik. Kõndisin täitsa oma mõtetes ringi, kui äkki kuulsin, et keegi hõikas midagi minu suunas. Hõikajaks oli kohalik noormees, kes istus oma seltskonnaga restorani ees oleva laua taga ning kutsus mind sööma ja jooma. Kuigi mul oli kõht täis ja jalutuskäigu olin ette võtnud just nimelt selleks, et täiskõhutunnet kuidagi leevendada, siis ei saanud ma kutsest keelduda, sest ei tahtnud lasta käest võimalust suhelda kohalikega. See on ju üks peamistest põhjustest, miks mulle meeldib reisida. Kohalike inimestega rääkimine aitab paremini aru saada nende mõttemaailmast, nende kultuurist ning riigist tervikuna. Lisaks sellele oli ka mu sünnipäev ning see oli hea võimalus sellele veidi elu sisse puhuda.

Diktatuur või mitte?

Seltskonnas oli 8 noort mees ja naist, kes tundusid valmistavat end ette reede õhtuks. Laud oli lookas ning kutid olid tellinud endale kastide viisi õlut, mida mulle õhinaga pakuti. Minu suhtlust kohalikega raskendas muidugi asjaolu, et ma ei osanud lao keelt ning nemad jällegi ei rääkinud eriti inglise keelt. Enamuse ajast lihtsalt istusin, jõin õlut ning jälgisin, kuidas kohalikud omavahel suhtlevad. Kuidagi saime siiski mõned mõtted vahetatud. Näiteks suutsin neile veidi Eestit tutvustada. Mulle ei tulnud enam üllatusena, et nad minu kodumaast midagi kuulnud polnud, aga seletasin püüdlikult, Google maps abiks, et Eesti asub Euroopas, Soome all, Venemaa kõrval jne. Nemad suutsid mulle ära seletada, et kui naaberriigid Vietnam, Tai, Kambodža ja Hiina välja arvata, siis kuhugi kaugemale Laose elanikud reisida ei tohi. Laose näol on ju tegemist kommunistliku diktatuuriga, kus puudub sõnavabadus ning opositsioon on maha surutud.

Samas ei tasu Laost kindlasti võrrelda Põhja-Koreaga. Kui sa riigivõimu kohta avalikult sõna ei võta, saad sa rahus tegeleda enda asjadega ja keegi sulle kätt külge ei pane. Antud seltskond oli oma eluga Laoses väga rahul. Kindlasti oli põhjus ka selles, et noored tundusid olevat üsna heal majanduslikul järjel. Esiteks oli juba nende välja valitud söögikoht väga viisakas ja keskmisest kallim ning teiseks olid noored uhkelt riides ja kõigil olid käes uuemad iPhone'd kui minu vana 5SE. Kohalike seltskonnas veetsin umbes tunnikese, kauem lihtsalt ei jõudnud, sest väsimus hakkas peale tulema ning järgmisel päeval oli vaja varakult lennujaama poole liikuma hakata. Suunaks Laose lõuna osas paiknev Pakse ning Mekongi jões asuv Si Phan Don ehk 4000 saart.

Jätkub homme...