Mida 4000 saarel teha? Esiteks peab enda huvisid silmas pidades valima sobiva saare. Mina valisin oma peatuspaigaks seljakotireisijate paradiisiks hüütava Don Deti saare. Antud saarel on elu juba väga rahulik, aga kellel on isu millegi veel rahulikuma järgi, peaks minema suuremale ja metsikumale naabersaarele Don Khonile. Kui nüüd küsida, et mida siis neil saartel ikkagi teha saab ja miks neid seljakotirändurite paradiisiks hüütakse, siis vastus on lihtne: seal ei peagi mitte midagi tegema. Lihtsalt ole.

See ei tähenda, et peaks ilmtingimata päevad läbi võrkkiiges lamama, kuigi sellisel viisil päevade möödasaatjaid nägin ma kümneid. Tavaliselt olid nendeks rändurid, kellel selja taga juba mitmeid kuid või isegi aastaid kestnud rännak. Mina oma kuuajase reisiga olin nende kõrval poisike ja seda ei saanud nende sõnul isegi reisiks nimetada. Tegu oli lihtsalt puhkusega. Reis versus puhkus on muideks seljakotirändurite hulgas populaarne vaidlusteema, aga ma ei hakkaks sellel rohkem peatuma. Mina proovisin oma aega sisustada enda iseloomule vastavalt ehk aktiivselt, aga üritasin seda kõike teha aeglases tempos. Läksin saare avastamiseks jalutama, aga tegin seda rahulikus tempos. Võtsin päevaks ratta, aga ei kihutanud, vaid lihtsalt kruiisisin. Ma ei tee tavaliselt selliseid asju, aga ma pean ütlema, et väga kaif oli ja 30 kraadises leitsakus ei viitsigi väga rapsida. Lihtsalt mõnus oli rattaga vaikselt läbi külade veereda ning kohaliku eluoluga tutvuda.

Milline näeb näiteks välja tavaline kohalik maja? See on puust maja kõrgete puust vaiade peal. Sisuliselt tekib tänu vaiadele maja alla töökoja või isegi elutoa laadne ala, kus pereliikmed enamuse oma päevast veedavad. Valdav osa rattasõidust kulges kas Mekongi ääres või siis riisipõldude ja banaaniistanduste vahel. Metsikumal ja suuremal Don Khonil on võimalus ka täitsa metsa sisse sõita, kust avastate prantslaste poolt rajatud raudtee jäänused. Ja lõpetuseks, need päikeseloojangud.... Juba Luang Prabangis olid nad ääretult ilusad, aga 4000 saare peal olid nad kuidagi veel värvilisemad ja võimsamad. Kui ma enne reisi ei olnud veendunud, et ma viitsin 4000 saarele tänu nende raskesti ligipääsetavusele sõita, siis praegu võin öelda, et see oli ainuõige otsus. Ükskõik, kas te lähete saartele Vientianest bussiga või läbi Pakse lennukiga, sõit on üsna pikk, aga ma luban, et see on seda väärt. Kuigi Laos ning laod on üleüldiselt juba väga rahulikud, siis 4000 saare peal on tempot veel paari käigu võrra vähemaks võetud. See on koht lihtsalt nautimiseks.

Järgmine osa juba homme...