25.05.2022, 10:00

Kärestikud, kuristikud ja tarantlid: matkamine Tšiilis ei sobi nõrganärvilistele

Vaata ka galeriid

Stiina Kristal

Jääkülma liustikuveega jõgesid tuli ületada korduvalt – eriti ohtlik oli see siis, kui vesi oli sogane ning põhja polnud näha. Sellised jõed on kõige suurema veevooluga päikesepaistelistel pärastlõunatel, mil jää on pikalt sulanud.

FOTO: Foto: erakogu

Stiina ja Kristians on täiskohaga matkaentusiastid ning matka- ja ekspeditsioonijuhid, kes eelistavad seigelda märksa ekstreemsemalt kui liikuda mööda märgistatud matkaradu punktist A punkti B. Pikk matk Tšiilis üle Andide ja läbi kärestike pakkus oodatud väljakutse.

Möödunud aasta novembri keskel maandusime pärast kahte pikka lendu Tšiili pealinnas Santiagos plaaniga matkata omal kahel jalal võimalikult pikk distants üle Andide mäestiku. Nimelt tõmbas meid pikamaarada, millel matkamine tõotas osutuda seiklusrikkaks: viimastel aastatel olemegi otsinud selliseid ebatavalisi matkaradu, mis nõuavad palju kogemusi, ellujäämisoskusi, navigeerimisoskust, keeleoskusi ning mitte lihtsalt mööda märgitud rada hütist hütini jalutamist. Mida rohkem teadmatust, seda suurem seiklus.

Geograafilised eripärad

Loomulikult võiks Tšiilit avastada aastaringselt, kuid mägede, kõrbe ja polaarjooneni ulatuva Patagoonia avastamisplaanides tuleb arvestada tõsiasjaga, et ilm mängib siin väga suurt rolli. Riigi idaküljel, põhja-lõuna suunal kulgevad Andide mäed on matkajasõbralikud vaid suvekuudel, sest lumi on mägipääsudelt sulanud ning seikleja saab liikuda mõistliku tempoga. Riigi lõunaosas sajab sügisel-kevadel-talvel tohutult vihma, mis teeb pikemad matkad üsna ebameeldivaks. Päris lõunatipus jõuab hooajaväline matkaja aga taaskord lumeprobleemi juurde.

GPT rajale jäävad paigad, mis justkui meenutavad maailmakuulsat Torres del Paine rahvusparki, ent ei ole seda: pildil on Torres del Avellanos, mis asub palju rohkem põhja pool. Siin ei ole rahvusparki ega matkaradasid, sest turism pole siia veel lihtsalt jõudnud. See tähendab aga ka seda, et matkaja peab ise omal jõul hakkama saama.

Pikamaarada

Rada, millest tegelikult juba paari aasta eest kuulnud olime, kannab nime Greater Patagonian Trail (edaspidi GPT) ning selle radadevõrgustik katab kokku rohkem kui 20 000 kilomeetrit (meie seni pikim matk oli 4300 kilomeetrit) ning veematka- entusiastidel on võimalik selle erinevaid trasse läbida ka nn packrafti ehk seljakotti mahtuva täispuhutava paadi abil. Kui otsustada läbida nn põhitrass, mis algab pealinna Santiago lõunaservalt, jääb raja kogupikkuseks umbes 5000 kilomeetrit. Põhitrassi lõunapoolseim ots ületab vahepeal ka Argentiina piiri, mis koroona tõttu aga suletud oli.

Selleks, et GPT läbimiseks vajalikud kaardifailid üldse saada, tuleb eelnevalt läbi lugeda tuhandeleheküljeline manuaal ning sellest üles leida sinna peidetud koodi osad, millega failid lahti lukustada. Miks see nii keeruline peab olema? Sest raja idee autor ei taha, et päris kogenematud vandersellid antud matkarada alahindaksid ning end potentsiaalsesse ohtu seaksid. Ning tal on selleks õigus: GPT-l ei oota matkalist mitte ainult kõrbekuumus, pikad veeta rajalõigud, tuhanded tõusumeetrid ning tehniline maastik, vaid ka muutlik ilm, ohtlikud jõeületused, ebapiisavad võimalused toiduvarude täiendamiseks ning ärauhutud sillad. Üks, mida Tšiilis aga pole, on ohtlikud loomad: kuigi puumasid on seal palju, peab nende nägemiseks tohutult vedama. Mürgimadusid ja teisi potentsiaalselt ohtlikke olendeid aga pole.

Meie matk

Otsustasime GPT-d matkata kahes osas, sest meie aeg oli siiski piiratud (seni on ühe suve jooksul suutnud kogu põhitrassi läbida vaid üks inimene): kõigepealt esimesed kuus lõiku ehk ca 411 kilomeetrit ning seejärel mõned lõigud raja keskel – seal, kus algab Patagoonia. Kui eelnevatel mägimatkadel olime suutnud päeva keskmiseks kilometraažiks teha tavaliselt ca 30 kilomeetrit, pidime antud rajal kiiresti kohanema tõsiasjaga, et siin see lihtsalt võimalik ei ole. Matkajat ei oota GPT-l ees mitte looduses eksisteeriv rada vaid lihtsalt navigatsiooniseadme ekraanil olev joon, mida tuleks enam-vähem järgida, sest väidetavalt on tegu ohutu trassiga (reaalsus on muidugi erinev, sest maastik võib olla maalihete jms tõttu muutunud). Esimese 21 matkapäeva jooksul jõudsime üle 3000 meetri kõrgusele, kõndisime tuhakõrbes vulkaanide ja auravate kuumaveeallikate vahel, nägime kümneid tarantleid, ületasime jääkülmasid liustikuveega jõgesid, astusime üle basaltsammaste ning kogesime kohalike ääretut külalislahkust.

Selliseid vahvaid tegelasi kohtas rajal nii öösel kui päeval. Ühtegi väga ohtlikku elukat Tšiilis õnneks ei elutse.

Meie matka teine osa (lõigud 31-33) sai alguse linnast nimega Coyhaique, kuhu jõudmine on juba omaette seiklus. Siin tuli meil esialgu leppida pikkade kruusateelõikudega, kuid üsna varsti nägime, miks me tegelikult siia olime tulnud: liustikud, kärestikud, kõrged teravad tipud, suur üksildus, põlismetsad ja helesinised järved. Kõndisime mööda Tšiili suurima järve, Lago General Carrera, kallast ning nägime, kuidas elavad Patagoonia kaugeimatesse nurkadesse saja aasta eest elama tulnud asunikud. Tahtsime matkata veelgi pikemalt, ent meid järgmise lõiguni viima pidanud praamiühendus oli suurte tuulte tõttu katkenud. Otsustasime, et peame siia tagasi tulema siis, kui ka Argentiina piir lahti.

Pikamaarajad – nii ka GPT – on üles ehitatud nii, et toiduvarude täiendamise võimalused ei oleks üksteisest rohkem kui seitsme päeva tee kaugusel (see oleneb muidugi matkaja tempost, seljakoti raskusest, maastikust, ilmast jne). Suur osa GPT-st läbib aga väga mägiseid, väheasustatud piirkondi, kus mitmetel rajalõikudel traditsioonilisi toidupoode lihtsalt pole. Nendel lõikudel tuleb matkalisel proovida osta leiba, mune, juustu, riisi või liha otse asunikelt ning proovida edasi matkata ilma teadmata, millal taaskord poodi saab.

Päriselt üksi

Paljusid pikamaamatkajaid tõmbab rajale soov kohata teisi matkalisi, kellega koos seda kogemust jagada. GPT on aga rada, kus tavaliselt teisi matkajaid ei käi – ainsad hingelised, keda kohata võib, on arrierod ehk kohalikud kauboid ja karjased, kes hobuse seljas neis mägedes juba aastasadu ringi liikunud. Kui vaadata logi, mida GPT matkajad enda matka järel täidavad, võib öelda, et igal aastal jõuab selle raja erinevatele lõikudele kokku vaid käputäis seiklejaid. Viimasel kahel aastal oli see number koroona tõttu aga pigem nullilähedane. Niisiis sobib see rada eelkõige neile, kes soovivad olla kõigest ja kõigist kaugel eemal – see on vahetu kogemus, mida paljutallatud Alpidest, Skandinaavia mägedest ja mujalt enam ei leia.

Matkakultuur Tšiilis on üsna uus – peamiselt matkavad siin välismaised turistid ning sedagi vaid populaarseimates piirkondades. GPT ise on kohalike seas täiesti tundmatu, sest pikamaamatkamine on nišš, mis siia veel jõudnud pole (võrreldes näiteks USA-ga, kus pikamaamatkaradu peetakse matkamise kroonijuveelideks). Tuntuimad rahvuspargid, mida antud rada samuti läbib, on muidugi rahvarohkemad, kuid paljudesse neist nõuab kohalesaamine päris pikka planeerimist ning ajakuju - GPT siseneb nendesse parkidesse aga tihtipeale mööda vanemaid, mahajäetud radu ning võimaldab seiklejal populaarsemad kohad vahele jätta.

Selline suur üksildus lisab sellele pikamaarajale hoopis teise dimensiooni: kui tavaliselt ununevad pikal matkal nädalapäevad, kalender ja maailmas toimuv umbes nädalaga, ent teiste matkalistega kohtumine toob uuesti tagasi reaalsusesse, siis GPT-l on see väga harukordne. Jalg jala ette – iga päev, iga tund, iga minut. See rütm ja rutiin võimaldab sul olla ühtaegu täielikult hetkes ning samas mõelda läbi kõik mõtted ja mälestused, mis pähe torkavad. Mitte kõigile pole selline iseendaga üksi olemine lihtne, kuid kohe kindlasti on see vajalik ning tervendav, kõndiv meditatsioon.

Basaltsambad tekivad magma jahtumisel ning kokkutõmbumisel.

Väljakutsed

Matkaja aspektist osutus suureks, kuid mitte ületamatuks väljakutseks tõsiasi, et enamus Tšiili maalappidest on eravaldused ning seega aedadega piiratud. Kui mägedes oli selline märgistamine pigem harv ning üle väravate polnud palju vaja ronida, siis all orgudes juhtus seda tihedamini ning õppisime kiiresti okastraate vältima. Ühtegi ebameeldivat vahejuhtumit siiski ette ei tulnud – maaomanikke või karjuseid kohates oldi pigem väga külalislahked ning uuriti, kust me tuleme ning kuhu läheme. Matka jooksul saime palju oma hispaania keelt praktiseerida ning see võimaldas meil kohalikega hoopis teisel tasemel suhelda. Kohtasime juba üsna raja alguses ühte maaomanikku, kellega meil kohe klikkis ning kes meid pärast matka lõppu endale ka külla kutsus – veetsime tema juures lausa nädala.

Paljude kohalike jaoks tuli üllatusena, et ühest või teisest mägipääsust saab jalgsi üle – tihtipeale soovitati ots ümber keerata ning tagasi minna. (Sellist olukorda, kus kohalikud tegelikult ise oma lähiümbrust ning selle maastikku piisavalt ei tunne, oleme kohanud ka mujal, eriti näiteks Armeenias.) Loomulikult ei tähenda see, et üht või teist mägipääsu on “võimalik jalgsi läbida” seda, et tegu oleks kerge ettevõtmisega. Oli küllalt kordi, kus turnisime pilkases pimeduses pealambivalguses järskudel jõekallastel ning lahtistel kivimürakatel või üritasime läbida järsku mäekülge, kust maalihe oli viinud ka viimase pidamise. Nii mõnigi jääkülm jõeületus oli väga piiripealne ning nägime hiljem, et kukkudes oleks meid ees oodanud mitmekümnemeetrine kosk. Oli ka episood, kus kõndimise asemel pidime ronima: järsk kaljunukk, kust muudmoodi ümber ei saanud, kui püüda seljakotiga tasakaalu hoida ning teha mõned 5b ronimisliigutused.

Tuleb tagasi minna

Tagasivaadates võib öelda, et leidsime sellelt rajalt kõik ja veelgi rohkem, mida otsima olime läinud. Plaanis on tuleval lõunapoolkera suvel taaskord rajale naasta, et veelgi rohkem kauget ja inimtühja Patagooniat avastada. See rada ei ole nõrganärvilistele ja kogenematutele, kuid kogenud matkaja leiab sealt midagi, mida tuntud matkarajad nõudlikule seiklejale enam pakkuda ei suuda: tõelist väljakutset.

Vaata fotosid koos kirjeldustega Stiina ja Kristiansi matkast:

Stiina ja Kristiansi seiklusi saad lähemalt jälgida läbi Instagrami: @smallfootprint_bigadventures

Kommenteeri Loe kommentaare