MADEIRA PÄEVIKUD | Ronisin, jalad värisemas, ja lootsin, et keegi pole siin libisedes ja kaljunuki otsa kukkudes hukka saanud
Ühe päeva plaanisin Porto Santole. See on Madeira arhipelaagi väiksem saar. Või siis (üht kohalikku tsiteerides) põhimõtteliselt üks suur rand. Teoreetiliselt tegevusi erinevate matkateede ja muu kujul on, aga väsimus eelmiste päevade seiklemistest oli suur ja soov vastavalt vähem seigelda ja rohkem lesida — ka suur. Kella 12 paiku võtsime sõbraga koha sisse vinoteegis 3V. Põhjus lihtne: tahtnuks lõunat süüa, aga restoranid hakkavad seda tavaliselt alles kella ühest pakkuma (lõuna on 13-15 ja õhtusöök tavaliselt alates 19st). Sangria ja snäkivaagen tundus üsna meeldiv alternatiiv. Koht oli mõnus, pealegi pakutakse seal peamiselt asju, mis põhinevad kõik Porto Santo viinamarjadel. Veinid, seebid, viinamarjaseemneleib ja jumal-teab-mis-kõik veel.
Seejärel randa lesima ja ujuma. Lesimist pean veel harjutama, aga ujuda on küll siinsetes vetes umbe mõnus. Kella kuueks tagasi laevale jalutades oli selline väsimus, et ma ei jõudnud enam ööd ega mööd teha. Lõpuks jõudsime laevarestorani ka ära kaeda. Osutus oodatust paremaks. Sellest ei saa küll aru, miks nad nii hirmsasti igal pool mujal laevas plastmasstopse püüavad inimestele sokutada. Need lendlevad nii kaunilt tuulis ookeanile, et kahju hakkab. Mitte topsist ilma jäämisest, eks.
Enam ei teagi, mis mida trumpab, sest kuidagi tundub muudkui üks elamuste jada olevat. Olin algusest peale enda jaoks kõrva taha pannud ühe nimetuse. Coasteering. Tegevus, millesarnasest varem kuulnudki polnud, ent mis tundus väga ahvatlev. Pärast mõningaid otsinguid leidsin soovituse Discovery Islandi seikluskorraldajatele ja broneerisin koha. Kuivõrd mingisugust selget graafikut kodulehel ega kuskil ei olnud, siis kirjutasin lihtsalt ja uurisin, et kas kuidagi on veel võimalik enne seda, kui lennuk läheb. Vastuseks tuli telefonikõne, kus öeldi, et kui see-ja-see aeg vähegi sobib, siis masin tuleb võtab peale, kust aga tarvis ja läheb kalju otsast vette hüppamiseks. Sest enam-vähem seda coasteering endast kujutabki.
Coateeringut reklaamitakse kui kõigile, kes natukenegi ujuda oskavad, sobilikku tegevust. Ma ei ole päris kindel, milliseks kohalikud neid absoluutselt kõiki peavad, aga minu meelest on see küll päris korralik väljakutse. Tõsi, füüsiliselt tehtav, aga lihtsaks küll ei nimetaks. Ehk et alguses ronitakse Sao Lourenco juures (saare idatipus, kus matkamas käisime) järsakust alla kaljude juurde ja edasi läheb tee juba kaljude peal. Vaheldumisi ronitakse kaljudel, hüpatakse eri kõrguses kaljunukkidelt ja ujutakse järgmise kaljuni. See on tõepoolest küll kenasti tehtav muude abivahenditeta peale kiivri ja päästevesti.
Aga ei ole nii iizi-briizi midagi. Meil oli üheksane seltskond ja kaks instruktorit, endine professionaalne jalgpallur Beto (kes õppis teel ära sõnad “ilus” ja “hüppa!” ja kasutas neid siis mõnuga. Kes lugejatest temaga kunagi kokku peaks sattuma, uurige, kas mäletab!) ning Luis. Ülejäänud seltskond moodustus kahest saksa perekonnast. Hüppeid oli kokku kaheksa, neist esimesed kolm olid minu jaoks kõige hirmsamad. Kõrgusekartus lööb ikkagi välja. Esimese nuki otsast (neli-viis meetrit) hüppasin teisena. Sain kohe neelud soolveega ära puhastatud ja otsustasin, et ei ole midagi, edaspidi hoian nina kinni. Kuigi oli võimalus ka mitte hüpata ja otse vette minna, siis esimese hüppe tegid meie seltskonnast kõik ära.
Teise hüppe jaoks oli tarvis aga turnida mööda kaljut juba nii, et ikka nägu seina poole ja “vaadake, et jalgu risti ei aseta”. Sel hetkel mõtlesin, et miks pagana pärast see mulle hea mõte tundus. Seltskonna teised naised ja tüdrukud enam selle turnimisega kaasa tulema valmis polnud ja tegid edaspidi vaid madalaid hüppeid. Mulle tundus, et ei saa kuidagi lubada hirmudele järele andmist. Ega ma sinna sellepärast ei läinud, et ma ei kardaks. Läksin ju just sel põhjusel, et ma kardan. Nii ma siis ronisin seal kalju peal, jalad värisemas, ja lootsin, et nad teevad seda kõike ikkagi sellepärast, et keegi ei ole libisedes ja kaljunuki otsa kukkudes hukka saanud…
Järgmiseks tuli kuidagi ühe kaljunuki otsa ronida, kust tuli veidi hoogsam ja pikem hüpe teha, et alt paistvatest kividest ikka kindlasti üle saada. Kuna ma nägin esimese hüppaja nägu, mis korraks üsna kahvatuks tõmbas (Luis: “Don’t worry about the rocks, they have been there for centuries!”), siis hüpates… ma lihtsalt ei vaadanud alla.
Südamerahustuseks jäi vahele ka kohti, kus võis lihtsalt inimese moodi hüpata, ilma et pea kohe ringlema hakkaks. Ja kohti, kus mereelukaid vaadata. Krabid lasksid mööda kaljusid pidevalt ringi, lisaks on siin aga peakokkades küll kadedust tekitavalt palju meresiilikuid.
Viimaks jõudsime staar-kaljunukini. Meiesuguste algajate jaoks, see tähendab. Ees ootas hüpe kümne meetri kõrguselt. Saab mõistagi kõrgemaltki, aga sinna iga jorssi enam ei lubata. Selle üle, pean tunnistama, oli mul vaid hea meel. Tolleks hetkeks värisesid jalad veelgi enam, aga hüpe ise ei olnudki enam nii hirmus. Beto hoidis otseses mõttes küll mu kätt. Palusin tal kolmeni lugeda ja läksin.
Beto ja Luis töötavad meeskonnana igas mõttes hästi.
Beto: No-one should force to jump. We will push you. (e.k "Keegi ei sunni sind hüppama. Me lükkame sind.")
Beto: No, I don't make photos, I take photos. (e.k "Ma ei tee fotosid, ma lihtsalt pildistan," (ligikaudne tõlge))
Luis: He heard that phrase few weeks ago and now he could not be stopped to say it in every occasion. (e.k "Ta kuulis seda väljendit paar nädalat tagasi esimest korda ja kasutab seda nüüd igal võimalusel.")
Beto: So, all of you made it! That is interesting, normally it doesn't happen. (e.k "Nii, kõik te saite sellega hakkama. Huvitav, tavaliselt seda ei juhtu.")
Luis: About ten percent goes missing, but that's okay. (e.k "Umbes 10% osalejatest jäävad kadunuks, aga see on normaalne.")
Hüpped tehtud, ulatati meile snorgeldamismaskid. Ehk siis enne tagasi üles ronimist saime mõnusalt aega meditatiivselt täiesti läbipaistvas vees seal pesitsevat elu vaadata. Täielik paradiis. Kogu selle umbes kolmetunnise seikluse (sõiduaeg lisaks) maksumus oli muide 60 eurot per nase. Iga sent seda väärt.
Tagasiteel kasutasin juhust ja uurisin Betolt söögikohasoovitusi Funchalis. Ees ootas ikkagi viimane Madeira lõuna. (Meenutage palun, kuhu aeg läks?) Luis arvas, et kui me peaksime mõnd uhkemat kohta tahtma, siis Palacio de Santiagos asub Restaurante do Forte, kus on vaadet ja maitsvaid roogi. Avastasime sealt üsna jaburalt hea pakkumise: 45 euro eest valid endale eelroa, pearoa, magustoidu, väikesed ampsud, kohv ja veinid lisaks. Nii et neli käiku veine, mille puhul käidi uurimas, kas võib juurde kallata. Seda väga ei tahtnud, lõpetasime sõbraga ka ilma selleta meeldivalt švipsis ja tõepoolest valge laudlinaga restoraniga toidu kvaliteedist täidetuna.
Jälle on reis ootamatult kiiresti läbi saanud. Bussis teel lennujaama oli huvitav vaadata, kuidas ka pärast üsna pikalt kestnud pandeemiat ei ole näiteks maskide kandmise funktsioon päriselt inimesteni jõudnud. Näiteks kaunis hetk, kus bussijuhile tuli aevastus peale. Võttis maski eest, aevastas nii, et piisad sillerdasid imekaunilt päikesevalguses ja bussi esiklaasil vastu ja pani siis kenasti maski tagasi.
Aga kokkuvõte? Madeirat julgeksin puhkuseks soovitada iga kell. Hinnad on üsna sarnased Eestile, transport ehk pisut kallim, söök pisut odavam, majutus umbes sama. Igasuguseid aktiivseid tegevusi jagub. Mööda hästi tähistatud matkaradu võib siin sadade kilomeetrite kaupa rännata. Kõikvõimalikke kalju-, kanjoni- ja ookeanitegevusi pakutakse laias valikus ja üsna mõistliku hinnaga. Kauneid liivarandu on vähe, ent ujumata ei jää. Taimehuvilised leiavad siit liike, mida kuskilt mujalt maailmast pole lootust leida. Portugali söögid pole teab mis gurmee, aga jookidest leiab jällegi ilmselt igaüks midagi, mis mokkamööda on. Kohalikud härrad ei paista Madeira kangestatud veinidest muide palju pidavat, eelistavad hoopis ponchasid ja õlut. Niisiis, viimane D-vitamiin sisse. See peab nüüd kuidagi Eesti talvest läbi kandma.
Vaata ka galeriid Keiu Madeira reisist:
LÕPP.
