MADEIRA PÄEVIKUD | Siin tuleb juttu peamiselt veinist. Ja portugali keelest, kus paljud sõnad kõlavad nii, nagu kass ütleks "mjäu"

Keiu käis Madeiral. Eksklusiivselt Reisijuhis avaldame tema päevikud. Täna saad lugeda teist osa, esimese leiad SIIT.

Järgmiseks päevaks on igal juhul jõudu vaja koguda. Ees ootab matkarada PR5 (Vereda das Funduras), mille alguspunktis on ootamas taksojuht, kes on alati valmis kurnatud matkajaid mis iganes suunal (päris korraliku raha eest) aitama.

Selgub, et PR5 tähendab veidi üle kaheksa kilomeetrist rännakut peamiselt metsa sees allamäge. Mis tähendab, et pärast tuleb need kilomeetrid ka üles rännata. Kui just taksot ei võta. Aga hei, milleks väljakutsed on. Teekonna viimased paar kilomeetrit kulgevad nii järsult (aga põnevalt!) allamäge, et kirun juba ette seda, kuidas see üles tulemine peaks välja nägema. All ootavas külakeses on ka üks kohvik, mis meenutab mulle kõiki neid Hispaania ja Portugali klassikalisi külasid, kus istuvad ainult kohalikud mehed ja räägivad ikka ja alati oma tähtsaid meesteasju.

Ülesmäge minek pole lihtne, aga samas on vist piisavalt põnev, et ei jõuagi profülaktilise vingumiseni.

Uus hommik, põnevust jagub. Nimelt olen suvel juuniorsommeljee-diplomi saamise järellainetuses eelnevalt veinide ja veiniteadmiste kohta maad uurinud. Tuleb välja, et veinihuvi siin hinnatakse. Nii on mulle erinevaid teid pidi kokku lepitud üks-ühele Madeira veinide meistriklass. See tähendab siis kangestatud veine, ehkki Madeiral valmistatakse ka tavalisi kuivasid veine. Rubina Vieira Madeira Veini Instituudist on suurepärane lektor. Kahe ja poole tunni jooksul tutvustab ta mulle veinide ajalugu, valmistamismeetodeid. Proovime kümmet erinevat Madeirat, millest vanemad on 70 ja 100+ aastat areneda saanud (oli hapet ja iseloomu). Madeirad ongi veinidest ühed pikaealisemad.

Põgus kokkuvõte neist tõepoolest põnevatest veinidest, mida Eestis pigem vähe liigub. Madeiral tehakse ka tavapäraseid kuivasid veine. Enamasti pole mõtet suuri maitseelamusi otsida, kuid mõnusaks toidukõrvaseks siinsetele värsketele mereandidele (millest mõõkkalale muudkui banaani kaaslaseks panema kiputakse) on need, eriti valged veinid, küll. Tuntud on saar siiski kangestatud veinide poolest. Põnev on nii nende sünnilugu kui valmistamismeetod. Ja isegi nimetused!

Madeira kangestatud veini ajaloo puhul ei saa mööda mõistest Vinho da Roda (inglise keeli Round Trip Wine, eesti keeles edasi-tagasirännuvein nii hästi küll ei kõla...). Seda, kuidas kuumus ja oksüdeerumine veine positiivselt mõjutada võib, avastati nimelt 17. sajandil üsna juhuslikult. Esimesed veinid tegid vaatides kaasa reisi Indiasse ja tagasi. Üllatus paar aastat kuumas küpsenud veinivaate avades oli suur. Ja maitsev. Tänapäeval on selleks mõistagi oluliselt lihtsamad meetodid.

Veidi harjumist vajab arusaamine, kuidas veine nimetatakse ja liigitatakse. Nimelt, kui nüüd jätta välja vanus ja muu, mis korje-aastat jms puudutab, siis mainivad kohalikud Madeiradest rääkides peamiselt nelja tüüpi: Sercial, Verdelho, Boal ja Malvasia. Need nimetused tähistavad samaaegselt viinamarjasorti kui ka magususastet, milles vastavat veini valmistatakse. Sercialist tehakse ainult kuivasid veine, Verdelhost poolkuivasid, Boalist poolmagusaid ja Malvasiast magusaid. Veidraks muudab selle lähenemise minu jaoks arusaam, et tegelikult moodustavad need Madeirad toodangust kokku vaid umbes 12%. Aga ülejäänu? 88% valmistatakse punasest marjast Tinta Negra. Sellest valmivad veinid võivad olla ükskõik millises magususastmes. Aga neist veinidest kuuleb harva. Õigupoolest on veel mõned marjasordid (näiteks Terrantez) kasutusel, aga seda juba üsna väikeses koguses.

Veini kangestatakse viinamarjabaasil neutraalse alkoholiga. Arendatakse Madeirasid kahel meetodil. Canteiro või Estufagem. Üldistades viitab esimene veinide arendamisele puitvaatides ja loomuliku kuumutamise teel ehk siis vaadid asetatakse veinikeldri kõrgematesse osadesse, kus on soojem ja seal ta siis aeglaselt valmib ja oksüdeerub. Nii sünnivad peamiselt vanemad ja uhkemad veinid. Estufagem tähendab veinide valmistamist roostevabast terases mahutites, mida kuumutatakse vaati ümbritsevate kuuma vee mahutite abil. 45-50kraadises kuumas arenevad veinid vähemalt kolm kuud.

Degusteerimisel ma veine hoolimata suurest kiusatusest küll alla ei neelanud, ikkagi hommik! Ja kümme veini! Aga veidi krõllis olemise saavutasin sellest hoolimata. Nii tuterdasin pärast veinide imemaailma vaikselt kohaliku turu poole, Mercado dos Lavradores (ehk klassikaline Farmers' Market), mille osas kohalikud küll juba hoiatanud olid, et kui kuskilt nt puuviljahindadega tüssata saada tahta, siis see on see. Lisaks pakutakse maitsmiseks puuvilju, millele suhkruvett lisaks süstitud.

Aga niisama vaatamiseks on see küll väga meeldiv koht ja mõnusalt pisike ka. Piirdusin ostudest külma kohvi ja veel külmema jäätisega, vaatasin lilleneiukostüümides müüjaid ning guugeldasin reisiblogidest, mida üks inimene õigupoolest Madeira pealinnas Funchalis nägema peaks. Võtsin suuna Santa Maria tänavale. See väike tänav igati meeldiva vanalinna keskmes on nimelt täis maalitud uksi. Omavalitsuse viis lagunevaid maju päästa. Igati hea mõte, tundub. Kõige selle ilu (ja restoranide) keskele oli ära eksinud muide ka üks kummipardipood.

Klõpsutasin fotosid. Olen siin avastanud, et üldiselt ei pane ka härrad-prouad-lapsed väga pahaks, kui näevad, et neist pilti tehakse. Ja härrasid, kes ümber laudade kaarte mängivad või pargis kivilaua taga küllap järjekordseid tähtsaid asju arutavad, pisike koerake keset lauda pikutamas, siin jagub.

Santa Maria tänavast nii umbes tänava jagu kõrgemal, oluliselt väheromantilisemas, ent see-eest kohalikest elanikest täidetud ja kordades soodsamas kalakohas oli aeg lõunastada. Tänavamüra sobis kuidagi imehästi kokku ühes puseriti hammastega, aga seda laiema naeratusega rõõmsa ettekandjaga. Üheski turstilõksus, kui kaunis see ka poleks, ei hüüaks ettekanda vist vahetust lõpetades "Hasta la vista!" ja ei teeks ära minnes einestajale portugali versiooni sellest asjast, mille koodnimetus on "NUKIIIID!".

Muul ajal täiskasvanutele inglise keelt õpetav Jonas tuli taas teejuhiks ja sõidutas meid Camara de Lobosesse. Kalurilinnakesse, mis olla Churchillile väga meeldinud. Nagu olevat talle meeldinud ka Madeira veinid. Ja kokteilid. Igal juhul lüpstakse siin seda nime korralikult. Camara de Lobos on muu hulgas sünnikohaks Madeira kuulsale rummikokteilile ponchale. Seda valmistatakse erinevate komponentidega, aga klassikaline kooslus hõlmab rummi, melassi/mett/suhkrut, sidrunit, rohkelt tampimist ja hiljem vurritamist. Teiste levinumate koostisosade hulgas on näiteks apelsin või hoopis absint.

Ühes nurgataguses baaris, kus Jonase väitel kunagi esimene selline kokteil sündis, vurritas jooki parajasti baarmen, kes küll inglise keelt suuremat ei rääkinud, aga kellega saime jutule sellest hoolimata. Peamiselt MEU-dest rääkides. No on selle portugali keelega kord juba nii, et kahtlaselt palju sõnu kõlavad nii nagu kass ütleks MJÄU. Kalamehe versioon kokteilist (ehk siis sidruniga) võttis koheselt olemise oluliselt rõõsamaks, pean tunnistama.

Vaata ka galeriid Keiu Madeira reisist:

JÄRGNEB...