Järgmisel päeval meenutasid jalad ikka veel PR5 matkarada. Joosta isegi ei püüdnud, küll aga on mõnus pisike rand käepärast. Niisiis, ulbin keset vett, ees kõiguvad väikesed paadid, ümberringi kõrguvad mäed... Rand on hommikul tühi (ega ta muidu ka väga täis ole, põhiline turismihooaeg lõpeb siin mulle arusaamatutel põhjustel septembriga), lähedal ujub üks vanaproua. Suure osa ajast hõljub ta selili ja jalad teevad korda-mööda sulps ja sulps. Kui ta kõhuli ujub, siis samal ajal ühtlasi laulab endamisi. Saadaks või fännikirja!

Sedapuhku on päevaseks sihtmärgiks Nunnade org ehk Curral das Freiras. Ühest reisiblogist lugesin, et sinna saab suurema vaevata ka bussiga, ent sedapuhku olen leidnud ühe autoga reisiselli. Ja rendiautol olid selgelt oma võlud. Muu hulgas sel kujul, et saalida kahe erineva suurepärase vaateplatvormi ja oru enese vahet. Eira do Serrado on neist vaatluskohtadest turistidele lihtsamini ligipääsetav. Seal on ühtlasi hotell, restoran ja turistinänni. Kõnnid natuke ja paistabki org kogu oma ilus. Ja see ON imetlusväärne isegi pärast seniseid päevi siin, kus iga teine vaade tundub imetabane. Aga saab minna veel võimsamaks. Teine vaateplatvorm on veel kõrgemal ja sinna viib tee, mis on niivõrd püstloodis, et pisike rendiauto liiga rõõmsaid hääli ei teinud, ent üles me jõudsime. Paar kivilauda, kus vajadusel kaasavõetud kraamiga ise piknikku pidada, nännimüüjaid ei ole. Vaade platvormilt on imeline, aga veel huvitavamaks läheb siis, kui avastada, et üks väike jalgsirada lookleb ülespoole mäge. Üksjagu turnimist on kõike väärt.

Nunnade orus on aga pisike küla, mille ajalugu on kui seiklusromaan. 1566. aastal põgenesid Santa Clara nunnad piraatide eest, kes Funchali ründasid. Uue koha leidsid nad just selles orus ja siia tassiti ka kogu maine vara.

Kuivõrd meie huvide hulka kuulus ka lõuna, siis leidsime selleks külast suurepärase vaate ja soodsate hindadega La Perla restorani. Menüü oli nagu ikka (liha ja kala ja friikartulid, eks), lisaks kastanid eri vormides (valisime soolaga pannil röstitud vesiooni). Need on sellele kohale omased.

Järgmine päev kulus põhjarannikule. Esialgseks sihtpunktiks oli üks kosk, aga et see nirises õite kaugelt, siis pärast eilset ei tundnud nii meeletult põnev. Küll aga oli põnev järgmine sihtpunkt, Seixali looduslikud ujumisbasseinid. Ehk siis ookeanist on eraldatud kaks mõnusalt suurt ja kivist "basseini", üks suisa koopas. Lained laksatasid vahepeal mõne meetri kõrguselt sisse, nii et liiga lähedale ma servale ujuda ei jõudnud. Pelgasin, et ehk võtab mõni laine teisele poole kaasa. Aga muidu oli see üks imetabane solberdamine. Kõigepealt ühes, siis teises...

Tagasiteel otsustasime vahelduse mõttes mõnusa kiirtoidukoha kasuks. Et kui friikartuleid nagunii vältida ei anna, siis sööme neid kohas, kuhu nad kuuluvad. Zalo's Burger pakub muuhulgas kohalikku burgeriversiooni ehk siis bolo da caco sai (mida siin igal pool kohtab, eriti küüslauguga kaetuna) steigi, muna ja peekoniga. Mõnus.

Õhtul olen sättinud end juba voodisse, kui ühtäkki hakkab taamalt kõlama puhkpillimuusika ja trummid. Ajan end püsti ja vaatan rõdult välja. Taamal paistab hiiglaslik tõrvikurongkäik. Tuli teadupärast tõmbab ja tõrvikute poliitikaks kasutamist pole siin ka vaja karta, nii et tõmban riided selga ja kappan õuele. Tõrvikulõhnale järgi minnes jõuan kiriku juurde. Jään sinna mõneks ajaks lihtsalt kui naelutatult paigale. Eriti palju ei näe ja muud ei taipa, kui et küllap Jeesus kuskil mängus on, aga vaatan muudkui tõrvikuid ja perekondi väikeste lastega. Viimaks jõuavad lõputuna tunduva rongkäigu põhilised osalised sinnani. Vähemasti nii tundub, sest valgetes särkides härradel on oluliselt uhkemad tõrvikud, kui teistel (kuidas need isased siis muidu...), muusikud on nendega koos ning tagapool tassitakse ristile löödud Jeesuse kuju.

Jõuan tagasi hotelli ja guugeldan. Selgub, et tegemist on religioosse üritusega, mis toimub 8. ja 9. oktoobril. "Senhor dos Milagresi" käigus mälestatakse 9. oktoobril 1803. aastal üle uhanud mudalaviinis toimunut. See olla hävitanud kabeli, kus asus kuju, mis uhuti ookeanisse. Legendi kohaselt ilmutas kuju end kolm päeva hiljem ja viidi seepeale Funchali katedraali. 1813. aastal restaureeriti see Machico kabeli tarbeks.

Järgmisel päeval läheme samuti ühe saarelt leitud uue tuttavaga avastama Ponta de Sao Lourençot. Saare idapoolseim tipp tähendab kolmetunnist matka mööda PR8-t. See on nüüd see osa saarest, kus ühtäkki on kogu rohelus kadunud, ümberringi on välja joonistunud vulkaanilised kivimid ja kõik on kolletunud. Mägine ala, kus vaated on korda-mööda kahel poole ookeanile, lainetele loksumas vastu teravaid kaljutippe. Vahepeale jääb ka vähemalt kaks võimalust ronida alla pisikestesse rannakestesse ja sulistada seal kui mingisuguses mitte-nii-salajases laguunis. Praegusel ajal on inimesi vähe ja sisuliselt saab nautida üsna privaatset olemist. Täielik paradiis. Tee ise on mõõdukalt raske, pigem ikkagi mõnus. Ja tee lõpus ootab väike kohvik-baar, kus end kosutada, et siis tagasi sõita. Õigupoolest võiks sõita ka mootorpaadiga. Meie versioon oli buss nr 113 Baía d'Abra'le (liini viimane peatus, kus tee ka algab) ja oleks võtnud selle ka tagasi, kui... ma poleks bussiaegu 15 minuti jagu valesti vaadanud. Mis tähendas, et ühtlasi saime vaadata, kuidas SAMi buss (üks siinsest mitmest liinist, see konkreetne opereerib Ida poolt saarest) nina alt minema sõidab. Tuli võtta takso. Pursuid!

Õhtu möödus kontserdil. Madeiral oli nimelt toimumas rahvusvaheline kitarrifestival, millest uue sõbrata ilmselt kuulnud polekski. Tema sõber on aga selle korraldaja ja nii olid kutsed meile mõlemale kuidagi... olemas. Kontsert toimus Funchali ja Machico vahel asuvas Canico linnas, Hotel Riu Palace Madeiras. Hiiglaslik hotell kahe välibasseini ja ühe sees asuva basseiniga. Muu hulgas on seal kontserdisaal. Hotelli külastajatel ei ole ilmselt ühtki põhjust sealt territooriumilt lahkuda, kui nad nii peaks tahtma. Kokkuvõttes: üks neist veidralt uhketest kohtadest, kus tekib hetkega tunne, et kõik saavad aru, et sa ei kuulu siia. Antropoloogiliselt muidugi taaskord väga põnev.

Esimese asjana suunati meid ühte ruumi, kus kõigile kontserdi külalistele koroona-kiirtestid tehti. Vana hea pulk ninna. 15 minuti pärast saadeti juba meilile vastused. Võtsime ponchad, istusime suurtesse punastesse toolidesse ja kuulasime kontserti. Ühel hetkel hakkas äkitselt kõlama Arvo Pärdi "Spiegel im Spiegel"! Mõtlesin tükk aega, kas kuulen õigesti. Seda enam, et seda mängiti süntesaatoril ja elektrikitarril. Sõnaga, kombinatsioon, mida on keeruline õnnestunuks pidada, aga lõbusaks küll.

Pärast kontserti kohe öömajale minna ei raatsinud. Seda enam, et me peatume uue sõbraga täiesti erinevates suundades. Nii läksime otsima kõrtsi, kus hiline eine ja... noh, mõned ponchad lisaks võtta. Sattusime baari, mille omanik oli selgelt kohalike jookide fanaatik. Tegi meile ja kõrvallauas istuvale Poola paarikesele ("Kas veel rummi?" "Ikka," teatab poolatar enesestmõistetavalt) meie nina all ponchasid ja selgitas, et eales ei osta neid kuskilt, kus joogid on juba pudelisse valmis tehtud. Ühel hetkel istus ukse ette ja mängis meile mõned lood kitarril. Selgus, et enne pandeemiat teenis ta raha muu hulgas erinevates kohtades pilli mängides ja lauldes. Kui viimaste klientidena end lahkuma asutasime, kallas ta maja kulul tuisutopsidena välja Madeira veini. See on siin vähegi enesest lugupidavates kohtades sage juhtuma. Küsis, kas kuiva või poolkuiva? Minul oli juba asi selge. Ikka kuiva! Cercialist, mida kõrge happe tõttu koerakägistajaks hüütakse, selgitasin paralleelselt sõbrale. Sest ma olen nüüd nähtavasti võimetu veetma pikemalt aega ilma veinide teemal kobisemata, ükskõik kas seda küsitakse või ei.

Olen siin ühtlasi muutunud küllap tüütult mugavaks/julgeks. Ei saanud SAMi bussiäpist aru, millal need viimased bussid sõidavad. Kirjutasin bussifirma infoaadressile. Laekus vastus täieliku tabeliga, kus on spetsiaalselt välja toodud mulle kaks olulist punkti.

Vaata ka galeriid Keiu Madeira reisist:

JÄRGNEB...

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid