Selle postituse juures tuleb esmalt ära rääkida lugu, kuidas me üldse selle mõtteni jõudsime, et Kambodžasse minna. Malaisiast soovisime tegelikult esialgu lennata Myanmari. Myanmari külastamine oli meil plaanis juba reisi algusest saati. Olime sellest riigist palju head kuulnud just selles võtmes, et kohalik elu-olu on seal veel üsna autentne ja turistide poolt rikkumata, kuna riigi piirid avati turistidele üsna hiljuti. Hakkasime vaikselt tegema uurimistööd, et mida Myanmaris teha tasub st kuhu minna ja mis linnu külastada. Uurimistöö käigus aga selgus, et mai algus on Myanmaris üks kuumemaid aegu üldse, kus temperatuurid ulatuvad kuni 40 kraadini. Lisaks on riigi põhjapoolsemas osas n-ö põletamise hooaeg ning linnad on paksult sudu täis. Need kaks olid meie jaoks piisavad argumendid, et siiski Myanmar seekord vahele jätta ning valida mõni muu Aasia riik, kus ehk ei ole nii palav. Nii leidsimegi odavad piletid Malaisiast Sihanoukville'i Kambodžas. Lootsime, et saame mõnusalt rannapuhkust nautida natuke jahedamas kliimas ja me ei pidanud pettuma.

Esmalt Sihanoukville'is maandudes olime küll üsna nördinud ja mõnes mõttes saime isegi kultuurišoki. Lennujaamas ootas meid ees taksomaffia, kes kasseeris korraliku summa, et meid linna sõidutada. Ühtegi bussi ega alternatiivset transpordivahendit lennujaama ja linna vahel väidetavalt ei liigu. Taksos istudes tabas meid aga täielik košmaar, sest see, mida me ümberringi nägime, ei vastanud sugugi meie ettekujutusele paradiisi annast ja džunglist. Sihanoukville on nagu üks hiiglama suur ehitusplats, mis oli prügist üle ujutatud. Sellist prügiuputust ei olnud me veel oma reisi jooksul kohanud. Lisaks oli linn hiinakeelseid silte ning Hiina turiste paksult täis. Kuigi olime esialgu mõelnud, et veedame paar päeva ka Sihanoukvilles, siis õnneks me seda siiski ei teinud. Võtsime esimese saadaoleva pileti laevale, mis meid Koh Rong Samloemi saarele viiks.

Laevale saamine ja sellega sõitmine oli veel omaette trall. Esmalt ostsime piletid kuskilt linna keskelt ja seejärel läksime sadamasse. Sadamas kupatati meid bussi peale (mis asus sadamast üsna kaugel ja meil oli neist turistidest ikka väga kahju, kes mudase kruusa peal oma ratastega kohvreid pidid ülesmäge veeretama), mis meid teise sadamasse viis. Buss sõitis muidugi sellest kohast mööda, kus me olime esialgu pileti ostnud (meile jäigi selgusetuks, miks me üldse sadamasse pidime minema). Passisime bussiga ummikutes ligi poolteist tundi. Tundus, et bussijuht ei olnud ka ise väga teadlik, kuhu ta peab sõitma, sest olime sunnitud kitsal tänaval prügi vahel suure bussiga ümberpöörde tegema. Igatahes jõudsime lõpuks sadamasse, kus meil tuli üsna kenake aeg laeva oodata. Sadama ümbrus ja vesi oli paksult plastikprügi täis. Vees ei olnud näha kohta, kus prügi ei oleks… see oli ausalt öeldes üsna õõvastav. Laevale minek oli omaette ooper, kuna laine oli üsna suur ja loksus korralikult vastu kaid. Meil oli kahju vaadata üht kahe väikese lapsega pere, kes oma suurte kodinatega laeva peale üritas saada. Lõõmava päikese käes ei huvitanud kedagi, et tegemist oli lastega perega ja järjekorrast ette neid ei lastud. Lõpuks võtsime Jaanusega pereemalt nii paljugi koormust väikesemaks, et aitasime ta kotid ja käru pardale. Küll need olid aga vaprad lapsevanemad!

Kui juba merel olime, siis esimesed 30 minutit saime korralikku õudussõitu ja laine pritsis laeva sisse. Õnneks oli tegu katamaraani tüüpi laevaga, seega me väga ei kartnud, et laev ümber läheb. Küll aga oli õõtsumine ebameeldiv ja tõenäoliselt nii mõnelgi läks süda pahaks. Lõpp hea, kõik hea — jõudsime siiski elusa ja tervena kauaoodatud paradiisisaarele!

Üks asi on sellise negatiivse kogemuse juures alati hea. Kui kõik on halb, siis edasine saab vaid paremaks minna. Koh Rong Sanmloemi M Pay Bay sadamas hüppasime laeva pealt maha ning saime aru, et nüüd oleme jõudnud sellesse Kambodžasse, millest kõik räägivad. Meid tervitas imeilus liivarand, mille ääres oli arvukalt väikeseid kohvikuid ja hosteleid. Pidime vaevalt paar sada meetrit jalutama, et oma ööbimispaika jõuda. Olime omale terveks nädalaks broneerinud merevaatega bangalo Sunset hostelis. Juba enne, kui hosteli töötaja meid hüti juurde toimetas, olime sellest kohast lummatud. See on ideaalne koht, kus nädalaks ajaks end võrkkiike pikali visata ning lihtsalt merd vaadata.

Meie hütt oli üsna askeetlik. Üks pisike tuba suure voodiga, mida kattis sääsevõrk. Toas oli kaks puhurit, kuid konditsioneer puudus (selle hüti seinad ei oleks ka suutnud konditsioneeri külma õhku kuidagi kinni hoida) ning pisike vannituba. Kui hüti broneerisime, siis olime arvestanud sellega, et elektrit saab seal kasutada vaid piiratud aja päevas. Õnneks aga jäeti elekter meile siiski ka ööseks elekter alles ja saime puhurid sees hoida, et oleks jahedam magada. Hüti ees õues oli väike laud ning kiiktool, millelt avanes vaade otse hullavatele lainetele. Ümberringi ühtegi teist hingelist näha ei olnud ja saime rahus olla täiesti omapead. Kahjuks ei olnud meie hütiesine rand n-ö tüüpiline liiva rand, kuhu oleks saanud hõlpsalt sisse sulpsata, vaid tegemist oli kivise rannaribaga. Olime selle koha valinud, sest seal kivise rannariba ääres pidavat olema parim koht saarel snorgeldamiseks. See aga kahjuks jäigi meil tegemata, kuna terve nädala jooksul puhus just sellelt saare küljelt meeletu tuul ning suur laine ei lubanud vette hullama minna. Kohalikud väitsid, et selline tuul on väga tavapäratu. Meil aga ei olnud just eriliselt kahju, kuna lõpuks ometi olime jõudnud kuhugi, kus on natukenegi jahedam olla, sest mõnus meretuul jahutab.

Natukene ka sellest, et miks valisime oma puhkusepaigaks just Koh Rong Samloemi saare. Selle saare kõrval asub ka tema suur vend Koh Rong, kus paljud turistid aega veedavad. Tehtud eeltöö aga lasi meil eelistada just Koh Rong Samloemi, mis on vähem turistikas ning vaiksem. M Pai Bay on ka kuulus seljakoti rändurite peatumispaik ning selle küla boheemlaslik hõng oli see, mis meid sinna tõmbas. Tõepoolest oli selles linnas üsna vähe näha tüüpilisi Hiina turiste või vanemaid inimesi üldse. Enamik n-ö valgeid inimesi olid noored seljakotirändurid, kes olid saarele tulnud kas puhkama, pidutsema või natukeseks tööd tegema. Pea igas baarist ja hostelist leidis mõne seljakotiränduri, kes seal öömaja ja söögi eest tööd tegi. Küll aga tuleb tunnistada, et hooajaline suurem turism on saarele siiski oma jälje jätnud ja seda eelkõige kõrgemate hindade osas.

Olles juba mõnda aega Aasias ringi reisinud, saime üsna kiiresti pildi ette, et siin saarel söögi ostmine nii odav ei ole. Ühe inimese korraliku hommiku-, lõuna- või õhtusöögi eest tuleb välja käia vähemalt 5 USD-i (USD on Kambodžas paralleelselt kasutusel ametliku valuutana Kambodža rieli kõrval).

Ega me saare peal suurt ringi vaadata ei jõudnudki. Osaliselt seetõttu, et saime üsna mitu vihmast päeva, kus peaaegu et terve päev kallas ning olime sunnitud oma hütist jooksuga hosteli restorani ja tagasi jooksma, et täitsa nälga ei jääks… Sest vihma tõttu ei kannatanud väga kaugemale minna. Need vihmased päevad kulusid meile ka marjaks ära, et lugeda, blogi kirjutada ja tuleviku osas plaani pidada.

Võtsime nädala jooksul ette vaid ühe suurema matka Clear Water Baysse ehk väga selge veega randa. Sinna jõudmine võttis meil aega ligi tunnikese. Olime matkaks valinud ka päikselisema päeva, seega päike kõrvetas hoolega ja üsna ruttu sai selgeks, et olime liiga vähe (vaid 1.5 L) vett kaasa võtnud. Jalutuskäik oli iseenesest kaunis, kuna kulges osaliselt mööda kaunist liivaranda. Selge veega rand oli aga omaette klass. Kohale jõudes oli meil meeletult hea meel, et pika tee siiski ette olime võtnud. Terve hiiglaslik paradiisirand oli vaid meie päralt! Hullasime soojas vees ning tegime hulganisti pilte, pikutasime ja nautisime kaunist vaadet. Kui me oleks vaid oma joogivarusid paremini suutnud planeerida, oleksime sealsamas tõenäoliselt ka päeva õhtusse veeretanud. Janu ja tühi kõht aga sundisid peagi uuesti teele.

Nii me veeretasimegi nädal aega rannas või võrkkiiges lesides päevad õhtusse. Ainuke oluline asi, mida päeva jooksul otsustada oli vaja, et millises restoranis täna hommikust, õhtust ja lõunat süüa. Seega vaatamata meie esimesele negatiivsele emotsioonile Kambodža osas, suutsime esimese nädala lõpuks näha selle koha võlu.

Vaata ka galeriid:

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!