Rännak ümber Maa | Olgu turistikas või mitte — meie armusime Ubudi koheselt!
Õnnetuseks olime plaaninud Balil veeta vaid neli päeva. Bali antireklaam (turistikas, räpane jne) paljude sõprade poolt viis kahjuks selleni. Sellest hetkest saime aru, et turistikas ei pruugi olla vähemalt meie jaoks midagi sellist, mis meile üldse ei meeldi. Sai ka selgeks see, et inimesed eelistavad reisides väga erinevaid asju ja ilu peitub paljuski vaataja silmades. Meie igatahes armusime Ubudi koheselt! Meile väga meeldis selle linna olustik ning seal elavad inimesed. Turistikas võib see olla, aga meid turistid ei häirinud. Olime pigem meeldivalt üllatunud selles, et turistide jaoks on seal kõik väga mugavaks tehtud. Võrreldes Lomboki saarega, on Balil oluliselt lihtsam ringi liikuda ning jõuda kaunite vaatamisväärsuste juurde. Ei pruugi olla vaja läbida 10 km kruusateed rolleril jne. Samuti oli Balil teenindus väga hea ja tundsime end seal tõesti väga koduselt.
Meie hotell oli taas erakordne. Sisenesime justkui templisse. Meie tuba asus kaunis aias, mida ümbritsesid erinevad kujukesed, taimed ning linnupuurid. Samuti oli hotelli peremees väga külalislahke ja abivalmis ning meie hommikusöögid viisid keele alla.
Taaskord rentisime ümberkaudsete vaatamisväärsuste avastamiseks rolleri. Ubudi linnas ja ka selle ümbruses asub arvukalt templeid. Seega valisime välja meie hinnangul kaunimad. Esimene peatus oli Pura Gunung Kawi templis, mis pärineb 11. sajandist. Peamine vaatamisväärsus seal on kõrge kalju sisse lõigatud sambad. Tegemist on matusemonumentidega, mis on pühendatud endistele kuningatele ning nende peredele. Templit ümbritsevad ulatuslikud riisiterrassid. Meie jaoks tundus see kõik nagu teisest maailmast olevat. Paradiis keset džunglit.
Ubudis soovisime külastada Pura Dalem templit, kui kahjuks oli see vihma tõttu suletud. Saime jalutada aga Saraswati templi õuealal keset lootuslille basseine. See on hindude tempel, mis on pühendatud nende tarkuse ja kunsti jumalannale Saraswatile. Kahjuks on osa templi alast hõivanud aga restoranid ja sealt leiab ka — üllatus-üllatus — Starbucksi. Kõige tuntum koht, mida õnnestus külastada oli Ubudi palee ehk Puri Saren Agung. See on Bali ajalooline kuningakoda, kus tänaseni kuninglik pere elab.
Õhtuti esitatakse seal turistidele traditsioonilist Bali tantsuetendust. Mainime siinkohal, et on ka teisi templeid, kus saab etendust vaadata, aga meie käisime seda vaatamas just Ubudi palees. Etendus ise oli üsna pikk. Kaija fännas seda täiega, kuid Jaanuse hinnangul jäi talle palju arusaamatuks ja see tõttu oli igav. Igatahes oli tegemist üsna morbiidse etteastega ja lõpp ei olnud just kõige kergemate killast, aga huvitav ja omamoodi sellegipoolest.
Ubudi linn on ka tuntud oma turu poolest, kus müüakse ohtralt käsitööd, kunsti ja suveniire. Veetsime seal omajagu aega osaliselt selle pärast, et end vihma eest kaitsta, aga teisalt ka seetõttu, et Kaija soovis shopata
Ubudi lähistel on ehk kõige tuntum vaatamisväärsus Tegallalangi riisiterrassid. See on meeletult suur maalapp, mis laiub mööda jõe orgu. Tegemist on üsna suure turistimagnetiga. Erinevates kohtades ripuvad kiiged, et kiikuda riisiväljade kohal ja teha see n-ö üks peaaegu et kohustuslik pilt. Meie jätsime selle siiski vahele ja jalutasime sügavamale riisiterrasside vahele, et masside eest pääseda. See õnnestus meil lõpuks üsna hästi. Selleks, et Tegallalangist tegelikult aimu saada, soovitame kindlasti seal pikema jalutuskäigu ette võtta ja mitte piirduda vaid paarikümne minuti pildistamise ja kiikumisega.
Viimasele päevale jätsime maiuspala, et minna taas ümberkaudseid koskesid vaatama. Leedu paar, kellega Kutas tutvusime, soovitas meil kindlasti minna (Wisata Air Terjun) Kanto Lampo kose juurde. Asusime teel võimalikult vara hommikul, et masse vältida. Meil peaaegu, et isegi õnnestus see. Alguses tundus kogu see kose juurde jõudmine üsna keerukas, kuna pidime selleks minema puusani läbipaistmatusse vette. See vesi ei tundunud kuigi kutsuv oma pruunika värvuse tõttu ja eks natuke kõhe oli, et mitu parasiiti me siit endale küll korjame. Õnneks ei korjanud tõenäoliselt ühtegi. Saime korralikult kose all sulistada ja imekaunist vaadet nautida veevulina saatel. Iga kord tekib mõte, et see peaks nüüd küll olema kõige kaunim kosk, mida oleme näinud… kuniks jõuame taas järgmise kaunitari juurde.
Külastasime ka Tegenungani koske, mis on oluliselt mastaapsem kui eelmine. Kuna aga seal ei olnud võimalust ujuda, siis me väga lähedale ei kippunud, sest oleksime taas pidanud tulise päikese käes mööda treppe üles-alla kõmpima. Nautisime seda koske distantsilt kokteili kõrvale ja see oli ka omamoodi mõnus.
Me täpselt ehk ei oskagi öelda, miks meile just Ubudis nii väga meeldis. Kindlasti teame aga seda, et sinna me tahame kunagi tagasi minna.
Järgmisel päeval juba ootas meid paaritunnine lend Singapuri.
Vaata suurt galeriid:
Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!
Polarstepist saad jälgida nende asukohta hetkel — vaata SIIA!
Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!
