Gili saartelt liikusime edasi Lomboki saarele. Esimesed päevad peatusime Senggigi linnas, mis asub Lomboki saare lääneküljel. Meil oli superhea hotell, suur bassein, hotelli aed oli täis erinevaid lilli ning meie toast avanes vaade merele. Õhtuti olid meil seltsis ka gekod, kes meie veranda katusel putukaid noolisid. Gekode olemasolek on alati hea märk, kuna nad peletavad eemale ebameeldivaid putukaid nagu sipelgad, sääsed ja prussakad.

Kahjuks ei olnud me aga Senggigi linnast eriti vaimustuses. Rannaäärne ala oli enamasti hõivatud üüratute kuurortide poolt ning rand ise ei olnud kuigi kaunis. Linna keskuses on väike käsitööturg, kuid see oli põhimõtteliselt inimtühi.

Leidsime ühe restorani, mis meile nii hinna kui toidu poolest sobis. Seal kuulsime, et tulenevalt hiljutisest maavärinast Indoneesias on turistide arv meeletult langenud ja kohalikel on suured raskused, et toime tulla. Seega olime tänaval jalutades kõigile suur sihtmärk, et meile oma suveniire maha parseldada. Õnneks oli meil siiski ka üks positiivne kogemus, kui meid n-ö ründas kari kohalikke moslemi tüdrukuid, kes soovisid meiega koos pilti teha. Sel korral olime meie suur vaatamisväärsus. Tundsime end nagu hiiglased, kuna tüdrukud olid nii lühikesed ja pisikesed. Jaanus pani kogemata ka ühele piigale käe õla peale ja sellest tuli palju kihistamist ja naeru. Eks see on teistmoodi kultuuriruum, millega meie harjunud ei ole.

Senggigis rentisime päevaks rolleri, et sõita sisemaale Benang Kelambu koske vaatama. Sõita tuli üksjagu ning läbi Matarami suurlinna, kus liiklus on üsna kaootiline. Kaalusime ka Matarami turul käimist, aga kuna see oli niivõrd üle rahvastatud ja meeletu tossu sees, siis jätsime selle käigu vahele. Õhureostus suuremates linnades on suur väljakutse. Aga õnneks kohe kui linna vahelt välja saab, avanevad kaunid vaated riisiväljadele ning palmipuudele. Kohalikud askeldavad riisipõldude vahel või kuivatavad tee äärtes oma saaki.

Benang Kelambu kosk oli meie jaoks positiivne üllatus. Olime selle koha kohta varasemalt internetist uurinud, kuid me ei osanud eluski seda kohta nii võimsana ette kujutada. Sissepääsu pilet oli muidugi Indoneesia kohta üsna kallis (ligi 7 eurot inimese kohta), aga me ei pidanud kahetsema. Saime omale selle raha sees ka noore giidi, kes meid esmalt Benang Stokeli kose juurde viis. Teel nägime halle ahve, kes meid väga soojalt ei tervitanud. Eks nad on harjunud seda ilu seal džunglis endale hoidma. Esimene kosk ei avaldanud meile erilist muljet, aga ahvide vaatamine tegi siiski tuju heaks.

Teel teise kose juurde märkasime ka musti ahve, kes vapralt puu latvasid mööda kõõlusid. Tee Benang Kelambu juurde oli üsna raske. Pidime ligi 20 minutit mööda üsna kõrgeid astmeid kõõluma. Kohale jõudes avanes aga imeline vaade veekardinale, mis mööda rohelust ja kaljuseina alla vuhises. Kaija sai giidilt kingituseks pärja, mida noor neiu oli agaralt teel olles meisterdanud, sest temale treppidest sõtkumine raskusi ei valmistanud. Selgus, et meie noor giid oli ka üsna hea fotograaf ning saime hulgaliselt kauneid pilte.

Teel tagasi Senggigisse otsustasime teha lõunapeatuse. Leidsime Matarami linnas mere ääres mõnusa söögikoha, mis oli küll inimtühi, aga vaade oli selle eest kaunis. Lisaks saime põrnitseda kohalikku elu-olu, kuna restorani kõrval mängisid väiksed lapsed jalkat ja kitsed kõndisid vabalt mööda teed. Nagu tavaks on saanud, Jaanus sõi mingit sorti karrit ja Kaija nuudleid juurviljadega.

Teel Senggigisse peatusime ühe templi juures, mis asus otse mere kaldal. Meie külastuse ajal oli seal üsna palju kohalikke, kes viisid parasjagu läbi mingisugust tseremooniat. Jälgisime mõnda aega nende tegemisi, aga kuna ilm oli üsna palav, siis üritasime kiirelt edasi liikuda.

Kaija töökaaslane soovitas külastada Senggigi lähedal ka üht baari nimega Nuf Said Waroeng. See on imeline väike pererestoran, mida turistid ja seal hulgas ka Eestlased on toetanud, et see koht saaks pärast maavärinat end taas jalule.

Baar asub imelises rannas, kus on näha kohalike kalapaate, kui ka arvukalt turiste, kuna ümberringi asub mitu suurt kuurorti. Jaanust tuli seal kummitama kohalik kaupmees, kes üritas talle kohalikku pilli pähe määrida. Kuna suveniiride jaoks meie seljakotis ruumi ei ole, siis pidi kaupmees ka sel korral pettuma. Mingil põhjusel ei kipu nad meie vabandust, et kohvris ruumi ei ole, eriti uskuma ja ikka enamasti üritavad edasi. Kui me aga alustame pikka juttu, et reisime ümber maailma vaid pisikeste seljakottidega, siis see läheb nende jaoks juba liiga keeruliseks… seega enamasti on lihtsam lihtsalt öelda “tänan, ei”.

Vaata suurt galeriid:

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Polarstepist saad jälgida nende asukohta hetkel — vaata SIIA!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!