MATKAJUTUD | EPILOOG: Saime väärt õppetunni, kuidas mägedes mitte käituda — ja erinevalt nublust, tulime me rääkima
Lõpuks läks aga nii, et mitte keegi meist ei jõudnudki Valbonasse. Me ületasime Robertiga küll mäekuru ning leidsime üles märgistatud raja, aga me olime täiesti vales orus. Valbonasse minekuks oleks olnud vaja ületada kõrged mäed, aga rajalt me enam välja minna ei tahtnud. Seega oli meie ainuke võimalus lihtsalt edasi kõndida ning loota, et me üldse enne pimedat kuhugi välja jõuame. Kusagil sisimas oli mul veel lootus, et äkki me saame siiski mäed ületada ning Valbona poole liikuma hakata, aga see lootus suri ruttu ning asendus kordamööda viha ning meeleheitega. Kirusin ennast ja teisi, et me nii kuradi lollid olime ja selle matka üldse ette võtsime. Mul oli hirm, et me peame täiesti tundmatus kohas lageda taeva all ööbima, sest hoolimata augusti palavatest ilmadest langes temperatuur mägedes öösiti alla 10 kraadi.
Õnneks nii ei läinud ning jõudsime enne pimedat ühte mägikülla, kus kõigi mahajäetud majade kõrval oli imekombel üks maja, kus inimesed ka sees elasid. Tundus, et tegu oli perega üle kolme põlvkonna — vanavanemad, nende täiskasvanud poeg/tütar oma kaaslasega, kellel oli juba omakorda väike poeg. Oli juba hilja ning meil ei olnud muud võimalust, kui kohalikelt öömaja küsida. Omavaheline suhtlus toimus kõik kehakeeles, kuid erinevalt nublu laulust, tulime me rääkima. Takistuseks oli lihtsalt keelebarjäär. Lõpuks saime sõrmede ning käte abil selgeks teha, et meil oleks soov kusagil ööbida ning veidi süüa. Albaania vanamees võttis vihiku ning kirjutas sinna summa 2000 lekki. See tähendas, et umbes 16 euro eest pakuti meile süüa, juua ning kahte voodikohta.
Söök oli väga lihtne — kohalik soolane leib ning juust, kõrvale värske kurk ja veidi lambaliha. Kusagilt leidis peremees ka õlut ning loomulikult toodi välja ka rakia. Oleks väga tahtnud kohaliku perega rohkem suhelda ning küsida, kuidas nad nii muust maailmast eraldatud kohas hakkama saavad. Autoga sinna ligi ei saanud, sest teid lihtsalt ei olnud ning lähim inimasustusega küla oli mitme matkatunni kaugusel. Majas ei olnud ei elektrit ega veevärki. Huvitav oleks olnud ju teada saada, kui tihti neil näiteks linna asja on? Kas nad kasvatavad kõik eluks tarviliku ise? Kas nad jäävad talveks külasse või liiguvad võimaluse korral linna?
See õhtusöök ja öö olid kindlasti mu reisi kõige autentsemad elamused ja selliste hetkede nimel ma reisingi. Ma olin rõõmus, aga samas ka kurb, sest ma oleksin tahtnud seda hetke sõbraga jagada. Kuigi levi antud kohas põhimõtteliselt ei olnud, suutsin ma Janno korra kätte saada ning veenduda, et temaga on kõik korras. Ta oli veidi enne pimedat tagasi Thethi jõudnud ning sealt kohe Shkoderisse mineva minibussi peale hüpanud, sest Valbonasse oleks saanud kohalikke sõnul ainult jala või hobusega… Janno sõnade kohaselt oli laskumine „täiesti segane” ning ta peab õnnelik olema, et ta üldse elus on. Ta oli mitmetest kukkumistest ning läbi okaspõõsaste minemisest verine. Lisaks tuli mitmel korral laskudes ette kuristik ning tagasi üles saamiseks pidi ta järsul mäenõlval end puudest üles tõmbama. Õnneks läks kõik hästi ning me saime lihtsalt väga väärt õppetunni, kuidas mägedes mitte käituda. Nagu õiged matkamehed ütlevad, siis mägesid peab austama. Meie seda kahjuks ei teinud.
Epiloog
Komani järv-Shkoder-Skopje
Kui mu sõber jõudis ilusasti Shkoderisse ning siirdus sealt tagasi Skopje poole (tal läks lend päev varem), siis minu ja Roberti seiklus mägedes polnud läbi. Me pidime veel hommikul vara kuus tundi matkama, et jõuda Fierzest väljuva praami peale, mis viiks meid mööda Komani tehisjärve samanimelise külani, et sealt lõpuks maismaad mööda Shkoderini jõuda. Matk ise oli veidi närviline, sest me polnud kindlad, et me üldse praami peale jõuame. Samas oli meid ümbritsev loodus fantastiline ning me läbisime mitmeid külasid, kus huvitava asjaoluna panin tähele katoliiklikke surnuaedu ning kus kasvatati sigu. Hiljem sain ühe kohalikuga vesteldes teada, et Albaania mägedes ongi inimesed katoliiklased, sest kui Ottomanid terve Balkani vallutasid ning enamus albaanlasi moslemiteks suutsid pöörata, siis mägedesse nad lihtsalt ligi ei pääsenud.
Praamile me lõpuks Robertiga üsna räbaldnud olekus ka jõudsime. Käed ja jalad olid tänu pidevast okastega tihnikust läbi minemisest lõhki ning tossud olid hävinenud. Jõudsin järeldusele, et kui ma matkamisega tõsisemalt edasi tahan tegeleda, siis pean lõpuks ikkagi endale ühed korralikud matkasaapad ostma. Praamisõit ise pidi olema netist loetud arvamuste kohaselt täielik „must do thing“, aga mulle ta nii erilist muljet ei jätnud. Jah, sõit kulges oru põhjas olevas tehisjärves ning veidi oli tunne, nagu viibiks kusagil Uus-Meremaa fjordis, aga kolme praamis veedetud tunni jooksul jõudis vaatepildiga ära harjuda. Kahjuks leidus järves ka rohkelt prügi ning see teeb kuitahes ilusa looduse nautimise mulle väga keeruliseks.
Viimase päeva veetsime Robertiga Albaania suuruselt neljandas linnas Shkoderis. Samanimelise järve ääres asuv linn on asustatud juba 4. sajandil eKr ning on sellega kogu Balkani regiooni üks vanimaid. Esalgne asustus oli koondunud praegusest kesklinnast veidi eemal asuva Rozafa künkale, kuhu rajati umbes samal ajal praegu linna suurimaks vaatamisväärsuseks olev kindlus. Kindluse strateegiliselt heast asukohast saime paremini aimu seda külastades. Kindlus asub kahe jõe ning suure järve vahetus läheduses ning sealt avaneb ideaalne vaade igasse ilmakaarde ehk vaenlasel oli raske märkamatuks jääda. Kuna eelnevate päevade tempo oli päris karm olnud, siis otsustasime pärast kindluse külastust rahulikult võtta ning Shkoderi järve ujuma minna. Kuigi linna lähedal mingit head ujumistkohta ei ole ning järve vesi on taimedest paks, siis oli vetteminek ikkagi mõnus jahutus enne mõnetunnist autosõitu Tiranasse.
Minu teistkordne pealinna külastus oli veel lühem kui esimene ja piirduski ainult õhtusöögiga ning paaritunnise tiiruga linna peal. Järgmisel hommikul asusimegi Skopje lennujaama poole teele ning mu järjekordne Balkani reis lõppeski. Kindlasti oli see reis väga huvitav ning elamusterohke. Samas ka kummaline, sest alustasin reisi oma sõbra Jannoga, aga lõpetasin poolakast maailmarändur Robertiga. Ma nägin palju võrratut loodust ning tegin pikki, väga ilusaid matku, mille ajal suutsin elada hetkes. Kohtusin sõbralike inimestega ning nautisin kohalikku Balkani kööki.
Olen kindel, et tegu oli mu kõige intensiivsema Balkani külastusega, aga nii me Jannoga reisida armastamegi. Me tahame liikuda, avastada ja kogeda. Me tahame võtta oma füüsilistest võimetest maksimumi, sest praegu, noor olles, on see veel võimalik. Samas saime me tuleviku reise ja matkasid silmas pidades hea õppetunni, mis ei lähe meil mitte kunagi meelest. Mägesid tuleb austada!
Vaata galeriid:
LÕPP
