Jalgsi Lissabonist Santiagosse, 16. lugu ehk teekond jätkub ka peale Santiago de Compostelat
Enamik palverändureid lõpetab küll Santiago de Compostelas, kuid 10% jätkab Finisterre suunal. Mulle tundus, et täitsa piisavalt rahvast jätkab või siis alustasime kõik samal ajal. Vihma tibutas jälle, seega head ilma loota ei tasunud. Sai vaid loota lahedaid juhtumisi ja toredaid inimesi. Ja seda juba sai.
Üsna ruttu kohtasin üht Kanada naisterahvast, kes mulle väga meeldis - ta oli pealaest jalatallani riides, nagu üks õige palverändur ja ära ei olnud ta unustanud ka iseend. Nii olid tal kõrvas kelmikad, rippuvad meritähtedega kõrvarõngad. Väga armas minu arust! Kahjuks meie ühist teed kauaks ei jagunud, ta otsustas selle päeva rahulikult võtta ja juba poolel teel alberguesse puhkama minna. Lootsime siiski, et ehk kolme päeva pärast Finisterres kohtume.
Teel Negreirasse tuli vahepeal ka meeletust mäest üles ronida. Olin juba unustanud, kui raske see on. Rahvast oli murdu ja üks neist armastas alati mind nähes mulle näkku ESTONIA karjuda. Korra pidin ehmatusest lausa pikali kukkuma, sest vihmasajus ja keebi kahina sees ei kuulnud ma, et keegi minu taga kõndis. See oli hispaanlane, kes teadis väga hästi, et on kord Tallinnas käinud ja ei häbenenud seda mainida. Korduvalt.
22 km läks õnneks üsna kiirelt. Raamatust lugesin, et üks odav albergue on pisut linnast eemal, nii jätkasin kõndimist. Kiirelt veel õhtu- ja hommikusöögi kraam supermarketist ja rühkisin edasi. Vihma muudkui sadas ja sadas.
Selles albergues oli 2 tuba, mina läksin hetkel veel tühjemasse tuppa, kus siis asus 10 eraldi voodit. Et internetti ei olnud, nagu sellistel odavatel riiklikel alberguetel kombeks, pidin uuesti pikalt läbi vihma lähimasse kohvikusse kõndima. Sealt sain ühtlasi ühe vana ajalehe kaasa võtta, et oma märgadesse tossudesse toppida. Jagasin oma "saaki" ka ühe hispaanlase ja norrakaga. Norrakas sõi õhtul rahulikult juustu ja kartulikrõpse ning temaga liitus Prantsusmaalt pärit Diana (piltilus ja pikkade kunstküüntega, kuidas ta seda küll teeb?), kes kohe veini lahti koukis ja mullegi pakkus. Vot see on üks õige palveränduri õhtu!
Selles albergues ei olnud keegi minuga sama teed kõndinud. Kaks poissi olid tulnud põhja teed pidi, mis läheb mööda Hispaania rannikut ja seda iseloomustasid nad sõnadega „seal on iga päev 30 km vaja kõndida, sest majutuskohti vahepeal ei olegi.“ Hea teada. Diana ja nii mõnigi veel olid kõndinud teed nimega Primitivo. See pidi ka ilus, kuid raske tee olema, mägine peamiselt.
Rääkisime ka kadunud palverändurist, keda endiselt otsitakse ning nii mõnigi ohkas kergendatult, et nüüd lõpp juba paistab ja enam üksinda ei kõnnita. Teel ollakse mitmetega nii headeks sõpradeks saadud, et jätkatakse juba üheskoos. Turvalisusega kellelgi probleeme pole olnud, aga ometi, üks naine on endiselt kadunud. Juba pikemat aega.
Veel olid minuga samas toas 4 hispaanlast, vabandust, kataloonlast, kes ilmselgelt olid alles algajad. Kuidas ma seda teadsin? Sest neil olid kaasas SUURED froteerätikud! Ükski õige palverändur ei võta kaasa suurt ja rasket froteerätikut, ikka valitakse midagi kerget ja väikest matkapoest. Ja minu oletus oli õige. Noormehed olidki alles täna alustanud ja pikema nädalavahetuse plaaniks oli minna nii Finisterresse kui ka Muxiasse. Kutsusid mindki kaasa, aga mul olid plaanid pisut teised. Teadsin, mis päeval pean jälle Santiago de Compostelas tagasi olema, sest vaja oli 5. mai varahommikul lennukile saada.
Poisid siis lappisid oma villis jalgu ja olid üldse oma rahvusele kohaselt lärmakad. Magamaminek oligi pisut laagrimeeleolu meenutav - jutustasime ja itsitasime kõrvalvoodis oleva Fernando (isa poolt hispaanlane, ema poolt belglane) ja Tarjaga (soomlanna, oma järjekordsel Caminol) pikalt. Väljas sadas vihma kui oavarrest ja öösel läks lausa tormiks.
Hommikul arutas nii mõnigi plaani, et äkki võtaks bussi või takso. Sest vihma endiselt kallas. Tarja oli juba mitmendat päeva haige ja tema plaanis bussiga üldse Muxiasse sõita. Mina polnud sellisest kohast kuulnudki. Minu plaan oli minna edasi ikka tavapärast teed pidi marsruudil Negreira-Olveiroa-Cee-Finisterre. Ainus mure oli, et üks päev kippus kangesti üle 30 km olema ja mägine lisaks, kartsin, et selle vihmaga saab see üks raske katsumus olema. Nii otsustasin, et kuna ma olen üksi, siis võin ka oma plaanides paindlikum olla ja otsustasin koos Tarjaga siis sellesse Muxiasse bussiga sõita. Sealt edasi sai rahulikult 2 päeva Finisterresse kõndida, seega olin ilusti oma planeeritud graafikus. Ja natuke ootamatuid otsuseid kulub ikka sellise reisi juurde.
Nii sõitsime siis Muxiasse.
Järgmisel päeval, ikka meeletu tuule ja vihma saatel asusin Finisterre suunas kõndima. Esimese päeva eesmärk oli 14 km kaugusel asuv Lires. Kui algul kartsin, et äkki ajan nüüd nooled puhta sassi, siis õnneks olid kõik kenasti tähtedega märgitud: M Muxia suund ja F Finisterre suund. Kuigi ilm oli lihtsalt kohutav, siis 14 km sai ruttu kõnnitud. Eks mõte peagi kuumast duššist ja kuivadest riietest ka innustas. Veel öeldi mulle albergues, et see lõik on üks raskemini läbitavaid, eriti viimaste vihmaste päevade tõttu. Nii soovitati omale matkakepp soetada.
Albergue ukse juures oli hunnik matkakeppe - ma väga loodan, et ma võtsin just sellise, mis oli sinna jäetud (noh, et viimane peatuspaik ja siis edasi bussiga Santiagosse mindud või nii)... Mõttes vabandasin korduvalt juhuks, kui äkki kellelgi seda toigast samamoodi vaja läks. Sest minul oli seda vaja, kohati oli tee nii mudane, et vaevu sai edasi liigutud.
Lireses oli paar majutuskohta, albergues üks voodikoht ka kenasti veel vaba ja kõrval söögikoht. Ja oma eelviimasel Camino päeval pidin ma magama nari ülemisel voodil.
Jagasin tuba kolme vanema hispaanlasega, kes küll kangesti minuga rääkida tahtsid, aga keelebarjääri tõttu jäid jutuajamised üsna lühikeseks. Mu riided olid ka kõik alles märjad, nii proovisin siis nippi, mis kõige paremini riideid kuivatab - kui need on seljas. Panin oma järgmise päeva matkariided selga, siis mässisin end fliisteki sisse, seejärel pugesin magamiskotti ja võtsin veel ühe üleliigse fliisteki peale. Natuke kasvuhoone tunne oli, aga hommikuks olid kõik riided kuivad kui võluväel!
Oma rännaku viimasel päeval jõin parasjagu kohvi, kui järsku märkasin päikest! Kas tõesti? Jah, minu fantastilise reisi viimane päev tõotas tulla sama fantastiline. Ja nii oligi.
Iga kilomeetriga läks ilm ilusamaks ja soojemaks, kokku tuli vaid umbes 14 km kõndida. Ma lausa lendasin oma teel! Olin nii õnnelik! Kohtasin ka mitmeid palverändureid, keda olin juba varem kohanud või kellega siis lihtsalt samas albergues ööbinud - nemad olid kõik Muxiasse teel. Viimased kilomeetrid möödusid juba kaunite vaadete saatel ja kui Finisterresse jõudsin, sain aru, mida see „õige“ tunne tähendab. Ei tekkinud seda tunnet Santiagos, ikka Finisterres. Ja eks ilus ilm andis ka palju juurde. Mitu päeva vihmas kõndimist oli seda väärt.
Öömajaks valisin üsna juhuslikult Por Fin albergue. Mulle lihtsalt tuli teel vastu üks varem kohatud naisterahvas, kellele julgustavalt nõu andsin, et kohakeses nimega Lires on albergue täitsa olemas. Tema andis mulle flaieri Por Fin albergue kohta ja kuigi Finisterres on majutuskohti ridamisi, siis valisin koha, mis mulle omamoodi valiti.
Ja seda valikut ei pidanud ma kahetsema, kõige armsam ja hubasem albergue, milles ma ööbinud olen. Perenaine oli ka väga abivalmis ning juhatas teed nii parimasse randa, kus ookeani nautida kui ka mõistlikesse söögikohtadesse. Samuti tuli ära käia Cabo Finisterres, kus traditsiooni kohaselt oma palverännakul kantud riided põlema tuli panna. Või siis midagi teel kantut.
Et mul läks enamikke riideid ikka veel vaja ja tossudki ei näidanud kulumise märke, siis otsustasin ühed oma matkasokid ära põletada. Need olid omadega lihtsalt läbi. Lisaks kirjutasin paberile negatiivsed asjad, mis ma kõik sinna neeme lõppu jätta soovisin ja püüdsin need siis ühe kivi all põlema panna.
Õhtul söögikohta otsides kohtasin veel hispaanlastest härrasmehi, kellega eelmises albergues koos olime. Mind kutsuti klaasile veinile ja seekord saime täitsa asjalikult juttu aetud. Käiku läks jälle tõlke äpp ja ilmselgelt nautisid härrasmehed õhtut. Nende vanuses (65) on 35-aastane naisterahvas seltskonnas ikka vinge saavutus.
Ja oligi minu Camino peaaegu läbi. Vaja oli veel bussiga tagasi Santiagosse saada (hoiatus, buss sõidab 3 tundi, kuigi Camino tee on umbes 87km!). Ööbisin samas albergues, kus eelmisel korral (seekord oli hinnaks lausa 10 eurot) ja peagi olin ma lennujaamas, et lennata Madridi. Et saada veel veidi päikest.
Mida ma siis kokkuvõtteks ütlen?
Viis nädalat kestnud reis läks maksma umbes 1000 eurot (pluss lennupiletid). Kindlasti oleks saanud veel odavamalt. Ma lihtsalt kartsin, et äkki on kõik albergued rahvast täis ja broneerisin odavamaid hostale-hotelle juba ette. Tegelikult pole vaja, vähemalt siis, kui vähempopulaarsel ajal kõndida.
Hindan väga teel kohatud inimesi ja mälestusi ja olen nüüd ametlikult Camino sõltlane - tahan tagasi!
Ma hakkasin poolel teel nalja tegema, et järgmise Camino kõnnin viie aasta pärast - siis olen 40, ametlikult vana ja siis on aeg uuesti minna. Pealegi on minu rahalised võimalused üsna kitsad, seega saan ilmselt kord aastas omale midagi uut ja asjalikku osta: ühel aastal näiteks kallis veekindel jope, järgmisel aastal püksid, siis tossud jne. Aga tegelikult piisab ka paarist korralikust riietusesemest ja suurest vihmakeebist. Seega tundes iseend, lähen juba paari aasta pärast, ei mina jaksa viis aastat oodata. :)
