Kilimanjaro — mitte ainult alpinistidele, 1. osa | Miks peaks üldse keegi sinna minema?

„Kas su mees ikka lubab sul minna?” või „Kas sa tahad surma saada?” olid peamised küsimused, mida ma kuulsin, kui oma Tansaania ja Kilimanjaro reisist rääkisin.

Mehe kohta oskasin öelda niipalju, et ei tea, ma ei küsinud luba. Mul on selline suhe, et ma ei pea oma mehelt luba küsima, eriti mitte siis, kui tegu on minu ühe suure unistusega. Ei pea tema muidugi ka minult nõusolekut saama, kui ise midagi enda jaoks teha soovib.

Surmasaamise kohta oskasin vaid seda öelda, et jah, risk on ja see on hinna sees. Kui kardad, siis ära mine. Mina ei karda! Kui ikka pea 6000 meetri kõrgusele minna tahad, siis on alati risk, et midagi läheb valesti. Samas, niisama metsas matkates võib ka surma saada, õnnetuste ja pahade inimeste eest pole meist keegi kaitstud. Ega sellepärast siis minemata saa jätta!

Ka ei ole ma eriline mägedes matkaja, minu seniste palverännakute kõige kõrgem tipp oli 1530 meetrit, mis oli Monte Irago suure raudristiga märgistatud tipp. Juba sinna mäe otsa ronisin ma suure vaevaga. Igapäevaselt elan ma Hollandis ning kodulinna kõrgus merepinnast on 4 meetrit. Aga varasemalt olen kuulnud, et Kilimanjaro jaoks ei peagi teab mis alpinist olema. Tippu on roninud ka lapsed, pimedad, haiged ning tõsiselt ülekaalulised inimesed. Vaja on vaid oma keha kuulata ja võimalikult aeglaselt liikuda. Sellest saabki minu plaan, sest suurt trenni mul teha enne aega ei ole. Igapäevaselt kõnnin küll julgelt 15.000 sammu päevas, see on ka kogu minu treening.

Nii asusin aasta tagasi oma suure unistuste täitumise suunal tegutsema. Leidsin Aafrikareiside kodulehelt, et maagilisel kuupäeval 20.02.2020 saaks olla Aafrika katusel Kilimanjaro tipus ja päikesetõusu tervitada. Ja otsustasin, et saagu mis saab: see raha tuleb kokku saada ja ära käia. Kirjutasin matka korraldajale Janika Vaikjärvele (kes on ühtlasi ka „Minu Kilimanjaro” autor ja ise lausa 10 korda Kilimanjaro tipus käinud), et järgmise matka teen ma kaasa ja asusin planeerima.

Aasta jooksul jõuab ju kõik ära teha, kas pole? Kirjutasin üles kodulehel oleva pakkimisnimekirja ja vaatasin, mis mul nendest asjadest ka olemas on ning mis siis ise juurde tuleb soetada. Arvestades seda, et minu matkavarustus on mõeldud suvisele ja soojale Hispaanias tehtavale palverännakule, ei olnud mul peale paari särgi ja mõne sokipaari suurt midagi olemas. Isegi magamiskott ei olnud piisavalt soe.

Veel oli plaanis uuesti lugeda juba eelpoolmainitud „Minu Kilimanjaro” ning „Dreamers & Doers” raamatud, kus siis palju lugusid selle aukartustäratava mäe vallutamise kohta (taas)avastamiseks on.

Lisaks printisin välja paar pilti mäest, et omale siis kena „vision board” teha: et ikka mägi kogu aeg silme ees ja plaanil suurem edu oleks. Ja kõige lõpuks panin kirja, mitu päeva reisini jäänud on ning hakkasin siis iga päev kuupäevi maha kriipsutama.

Aeg läks ja plaan hakkas natuke kindlamat kuju saama. Esmalt selgus, et ma ei peagi kõiki asju omale ostma (pakkimisnimekirjast kirjutan hiljem), sest ikka leidub inimesi, kes on sama mõõtu ning kellelt on midagi laenata. Nii ei pidanud ma liialt palju raha kulutama. Koheselt sai puuduolevatest asjadest maha kriipsutada näiteks magamiskoti, matkakepid, säärised, pealamp, pikk soe pesu. Asi hakkas juba ilmet võtma.

Suvel soetasin omale juurde suusapüksid, 2 paari veekindlaid kindaid (sõrmikud ja labakud) ning fliispüksid. Mul oli tegelikult sel ajal üldsegi „aasta otsa uusi riideid ja jalanõusid ei osta” väljakutse ning uued asjad soetasin mõttega: müün need hiljem maha. Mägironijat minust nagunii ei saa ja paksude labakute või suusapükstega pole Hollandi kliimas midagi teha. Ka uued matkasaapad tuli osta. Ning suurem spordikott, kuhu maksimaalselt 15 kg asju sai mahtuda. Soetasin kõik suvisel hooajal, kui allahindlused seda võimaldasid. Ülejäänud asjad sai siis kokku laenatud.

Lennupiletid olid järgmine asi, mis võimalikult ruttu tuli ära osta. Kuigi Amsterdamist saab nii otse kui Nairobi kaudu Kilimanjaro lennuväljale lennata, siis minule sobival ajal otselende ei olnud või millegipärast otsingud ei näidanud. Nairobi kaudu olid ümberistumiseks liiga pikad või liiga lühikesed vahed ja lõpuks otsustasin marsruudi Amsterdam — Rooma — Addis Ababa — Kilimanjaro kasuks. Tagasi samamoodi, Rooma asemel siis Viinis ümber istuda. Igas lennujaamas oli mul paar tundi aega ümberistumiseks, seega isegi ühe lennu hilinemisel peaks kenasti järgmisele jõudma. Ja lootus, et pagas ka jõuab, on nii suurem.

Kindlustus on samuti asi, mida sellisel reisil unustada ei tohiks. Kui ma muidu Euroopas reisin ilma kindlustuseta ja loodan parimat, siis mäel võib kõike juhtuda ning selleks pidi korralik kindlustus olema. Ma pidin ühes firmas mitu korda korrutama, et mul on vaja sellist kindlustust, mis kataks nii haigestumise kui ka surmajuhtumi ning siis ka surnukeha koju transportimise. Lõpuks läks kindlustus ikkagi üsna vähe maksma, sest selle firma tingimuste kohaselt polnud tegu ohtliku reisiga. Oleks Everestile läinud, siis jah, seal ju vaja spetsiaalset matkavarustust. Aga kuna Kilimanjaro matkale võib igaüks minna, peale soojade riiete pole erilist vaja kaasa võtta ning igal sammul on kogenud giidid ning reisijuhid võtta, siis läks minu kindlustus maksma alla 50 euro. Ise arvestasin ikka kolmekohalise numbriga.

Veel tuli enne minekut korda ajada uue passi taotlus, sest mul kehtis vana pass vaid juuni keskpaigani, aga minek oli juba veebruaris ning pass oleks pidanud kehtima veel järgmised 6 kuud. Uus pass käes, sain Tansaania e-viisat taotlema hakata. Interneti teel tehtav toiming, jaatav vastus tuli nädalaga ning viisa oli ka olemas.

Paar nädalat enne minekut käisin ka perearsti juures, et võimalike terviseriskide kohta nõu küsida ning omale Diamox tablette mäestikuhaiguse vastu saada. Kuigi pikk soe pesu oli mul juba laenatud, siis igaks juhuks ostsin omale veel meriinovillast pika pesu. Minu senised kogemused meriinovillast toodetega on vaid positiivsed, nii lootsin ka soojale pesule. Külma kardan ma väga! Ka uue talvejope ostsin, see pidi väidetavalt lausa -20C juures endiselt soe olema. Kuna mu vana talvejope on juba 9 aastat vana ja viimasel ajal kipuvad lukud jukerdama, ei riskinud ma enam päevinäinud jopega minna ning tellisin Decathlonist talvejope. Eks neid talviseid reise ikka tule, ehk ei jää jope pärast niisama kapis rippuma.

Kilimanjarole ei lubata ühekordsete plastpudelitega vett kaasa võtta, nii pidin veel lisaks omale termose (sest tipuööl on väga-väga külm ja tavalises pudelis või camelpackis külmub vesi paari tunniga ära) ja metallist veepudeli ostma, lisaks ka kohvikruusi, et alati oma joogitops kaasas oleks. Esimene katsetus metallist veepudelitega.

Ja järsku oligi aeg sealmaal, et võis hakata vaikselt proovipakkimist tegema. Tegin mitu korda, lõpuks sain aru, et kuidas ma ka ei pakiks, ära kõik ei mahu. 65 liitrine spordikott ja 40 liitrine seljakott peaks ju ometigi piisav olema? Järgmisena läks käiku vaakumkott, kuhu siis oma suure ja koheva talvejope pakkisin ja proovisin uuesti. Kott läks juba kergemini kinni, ent väljasolevate asjade hulk ei saanud kõik kuidagi käsipagasiks mõeldud seljakotti mahtuda. Nii jäi üle viimane variant: jope läheb selga ja kui kord Aafrikas olen, eks siis tassin seda lihtsalt käevangus. Lõpuks said asjad pakitud, mina olin hirmsas stressis ja viimastel päevadel taipasin, et mitmed plaanitud asjad ettevalmistuseks jäid ikkagi tegemata.

Näiteks ei jõudnud ma uuesti raamatut „Minu Kilimanjaro” lugeda. Mõtlesin siis kaasa võtta, et lennujaamades saab ju lugeda, kui ootama peab. Oma punnis seljakotti (mis kindlasti Alitalia lubatud käsipagasi mõõtudesse 55cm x 35 cm x 25 cm ei mahuks) vaadates tuli mul vaid paanika peale ja ainsaks lootuseks oli mu jope: sellel on seespool suured võrgust taskud. Kui mind mu ülisuure seljakotiga pardale ei lubata, topin kõik asjad taskutesse ja siis ei saa nad midagi öelda. Kuskil pole keelatud ülisuure JOPEGA lennukile tulla!

Seega raamatu tõstsin viimase asjana ikkagi seljakotist välja. Aasta vana (ja endiselt lugemata) naisteajakiri jäi, seda ikka on aega lugeda ja mis leheküljed loetud, neid saab siis välja rebida.

Ka „Dreamers & Doers” jäi lugemata ning kõikvõimalikud eestikeelsed saated Tansaaniast ja Kilimanjarost vaatamata. Viimasel õhtul kudusin omale sooje sokke veel kaasa, kuigi lõng oli ostetud juba juulis. Nii viimasele hetkele pole mul ühelgi reisil asjad jäänud!

Nagu esimest korda reisiks!

Aga siiski, asjad said pakitud, tund enne rongile minekut olulised paberid endale ja mehele välja prinditud (mitmed paberid unustasin küll laua peale, aga need olid vähemalt meilides olemas) ja abikaasa sai endiselt väga stressis reisiselli ehk siis minu rongijaama viia. Rongis oli mul tund aega võimalik puhata, et siis lennujaamas võimalike jamadega silmitsi seista. Aga sinnani oli natuke aega. Üks asi korraga!

Soe pesu on sellisel reisil tarvilik.

JÄTKUB...