Jalgsi Lissabonist Santiagosse, 13. lugu ehk hüvasti Portugal, teretulemast Hispaania!

Äratus kõlab kell 7.30, väljas sajab taustaks vihma. Nii, hea elu on ilmselt mõneks ajaks läbi. Jalad valutavad endiselt, aga nüüdseks olen omamoodi harjunud selle valuga.

Hommikul esimese asjana valuvaigistav tablett hinge alla ja nii poole tunni pärast olen juba võimeline täitsa kõbusalt kõndima. Aga mitte varem.

Eile kotti pakitud vihmakeep tuli jälle kotist välja otsida ja asusime teele. Üsna pea märkasin bussipeatust ja seal ootavat naisterahvast - järelikult on oodata bussi. Kasutasime juhust ning sõitsime paar kilomeetrit Ponte de Lima suunas. Kes teab, kaua seda vihma jagub ja tänagi ootas ees umbes 24 kilomeetri pikkune rännak. 6 km saime bussiga sõidetud. Iga kuiva jalaga maha käidud/kirja saadud kilomeeter on kulla hinnaga.

Vihmasabin jäi küll järgi, ent nii tunnikese pärast algas uuesti ja palju tihedamalt. Taas olime „vales“ kohas- natuke maad varem oli kirik ja natuke maad hiljem avastasime ühe küüni, kuhu oleks saanud vihmavarju joosta. Kõndisime aga edasi. Ühes kohvikus plaasterdasin uuesti jalgu ja vahetasin sokke- muud teha ei olnud, sest varsti ootas üks tõsine mäevallutamine. Rahvast oli seal juba üksjagu- suurem grupp belglasi.

Hakkasime siis nende kannul astuma. See oli ikka tõsine katsumus! Mäe otsas oli küll ilus vaade, aga sinna ronimine... oeh! Ainus hea asi oli, et mäest alla tulles hakkas päev ka vaikselt otsa saama. Vähemalt nii ma arvasin.

Selleks päevaks meil majutust kohas nimega Rubiães broneeritud ei olnud ja vaja oli üks mõnus albergue leida. Ühe kohviku juures, kus kiire peatuse tegime (ja seal kohtasime Soome-Rootsi päritolu vanapaari ja naispool arvaski, et me kuskilt Põhjamaadest oleme. Meil pidid Skandinaavia näojooned olema), oli silt, et albergue Ninho on 1,5km kaugusel. See on ju lausa siinsamas, milleks veel aega puhkamisele raisata! Puhkame seal! Küll aga ei paistnud alberguet lähima paarikümne minuti jooksul kohe kuidagi. Kõndisime ja kõndisime ja vahepeal olid uued sildid ühe teise albergue juurde. Ka selle „200m“ ei olnud mitte nii lühike, kui arvata võiks. Selles albergues olid juba varem kohatud Portugali poisid ees, kes kiitsid pesupesemise võimalust ja ilusat kohta. Kahjuks ei olnud seal WiFi-ühendust ja nii otsustasime järgmise koha kasuks. Seda 1,5 kilomeetrit andis endiselt kõndida.

Lõpuks jõudsime kohale (tegin ka heatahtliku märkuse, et see eksitav 1,5 km silt tuleks pisut reaalsema vastu vahetada - muidu lähevad matkajad südametäiega hoopis esimesse albergusse).

Majaperenaine Marlene peab seda kohta koos oma emaga ja on üks äärmiselt vahva ja lõbus võõrustaja. Kõiki saabujaid võetakse vastu tassikese tee ja küpsistega. Albergue on üsna tilluke, ent ometi ei täitnud Marlene kõiki voodeid palveränduritega - meie olime kokku viiekesti toas, kus muidu 8 inimest peaks olema. Hind 15 eurot koos hommikusöögiga.

Lisaks oli võimalus kassi paitada, käsitsi pesu pesta ja päikese kätte kuivama panna. Tegelikkuses nägi see välja aga nii, et läksin Marlene emalt pesulõkse küsima ja tema haaras sõnagi lausumata (inglise keelt ta ei rääkinud) minu pesu ja asus neid ise pesema...

Õhtusöögi nautimiseks tuli minna paarsada meetrit eemal asuvasse söögikohta, kus siis mõistlike hindadega korraliku eine sai tellida. Meiega liitus ka Saksamaalt pärit Madeleine. Tema oli julge tütarlaps, kes oli puhkuse saabudes mõelnud, mida küll selle kahe nädala jooksul teha. Kuhu minna? Ahh, läheks kõnniks Caminot! Nii lihtsalt see osadel siis käibki! Mina unistasin aastaid ja kui plaani tõsiselt käsile võtsin, oli see ikka pikk ja põhjalik planeerimine, eriti rahaliselt. Ja ometi on ka selliseid, kes lihtsalt mõtlevad ja teevad.

Meiega samas toas oli veel üks vanapaar, kelle puhul ma kohe aru ei saanud, mis keelt nad räägivad. Kui hoolikamalt kuulasin, siis oh üllatust- hollandlased! Lõpuks ometi siis need kuulsad hollandlased, keda nii palju Caminol kõndimas pidi olema. Vila do Conde hostelis nimelt ütles administraator, et kõige rohkem on palverändureid Saksamaalt ja Hollandist ja mina ei suutnud oma imestust varjata. Hollandlased ju ei kõnni!?!?!?!? Nemad tahavad vaid ratastega sõita ja ometi on minuga samas ruumis üks üsna eakas vanapaar. Ajasime pisut juttu, praktiseerisin oma kehva hollandi keelt ja sain selle eest isegi kiita.

Järgmisel hommikul kurtis Marlene, kuidas tal oleks alberguesse abilist vaja - kedagi, kes aitaks koristada, klientidega tegeleda ja kes aitaks inglise keele õppimisel. Vastutasuks pakuks ta tasuta öömaja ning portugali keele õppimist. Et kas ma ei tea kedagi, kes tahaks tulla. No miks ma ei tea! MINA muidugi! Kahjuks on mul üks plaan suveks, muidu oleks ma juba kuu aja pärast siinsamas tagasi ja tutvuks hea meelega albergue pidamise argipäevaga. Äkki järgmisel suvel? Hmm, huvitav, mida mu mees sellest küll arvab?

Kell 9.30 tuli siiski kõndima hakata, kuigi heameelega oleks Marlenega veel pikalt-pikalt jutustanud. Ta samuti kirjutas suure rõõmuga oma nime mu heategevusliku Ladies Trekking Club lipule (sest ta on ise samamoodi Ida-Timoris vabatahtlik olnud) ning rääkis, kuidas tema töö juures on üks suur viga - kohtad iga päev uusi ja lahedaid inimesi ning suure tõenäosusega ei näe sa neid enam hiljem kunagi. Teadsin väga hästi, mis tunne see on. Ja lubasin temaga kindlasti ühendust hoida.

Sel päeval väga pikalt kõndida polnud vaja - 19 kilomeetrit ja uueks sihtkohaks oli linnake nimega Tui. Tui asub juba Hispaanias, seega mina ootasin seda väga. Polnud ma ju varem Hispaanias käinud! Heast meeleolust algul aga ei piisanud. Ilm oli soe ja kummalisel kombel vaevas mind kummaline jõuetus. Samuti tegid villid meeletut valu. Siis tuli meelde, et olin sel hommikul valuvaigistava tableti unustanud võtta. Arvasin, et ega need eriti ei mõju, aga nüüd tundus, et ilma tablettideta olin ma ikka väga vilets kõndija. Ei muud, kui tuli rohtu võtta. Kangelast mängida ei õnnestunud.

Tunni aja pärast võisin ma juba joosta! Uskumatu, kui hästi isegi tavalised valuvaigistid toimivad! Nüüdsest usun ja usaldan neid.

Enne piiriületust kohtusime Frankiga Austriast. Temagi oli üsna algaja (alustas Portost) ja ta seljakott oli nii raske, et ei saanud arugi, mis tal seal kõik siis kaasas on. Õnneks ei pidanud ta paljuks meile ühe kohvi välja teha ja enne Hispaaniasse minekut tegime siis väikese pausi. Samuti võtsime viimase templi Valencast, sest igal pool levib hoiatus - kui Valencast templit pole, siis Santiagos tähtsat paberit ei anta. Nüüdsest algas see vajalik 110 km, mis tingimata jala läbida tuleb, et oma palverännakut tõestada. Ja kui varem võtsime templi kord päevas (muidu saaks pass liiga ruttu täis), siis nüüdsest tuli seda teha vähemalt kaks korda päevas. Nii vähemalt räägiti.

Piiriületus oli uhke - pikalt mööda tunnelit kõndida ja kohal me olimegi! Kell ka tunnikese võrra edasi ja asusime otsima broneeritud alberguet. Albergue el Camino oli majutusasutuse nimi ning 10 euro eest oli meile kenasti omaette tuba teisel korrusel broneeritud. Minu nimigi (küll pisut valesti, aga siiski olemas) uksel kirjas. Teised saabujad pandi kõik ikka nii tubadesse, et kõik voodid hõivatud oleks.

Hommikusööki selles kohas küll ei pakutud, aga neil oli kokkulepe ühe kohvikuga, kus siis 3 euro eest „palveränduri hommikueine“ sai. Õhtusöögi ostsime kohalikust supermarketist. Ka võis sellest alberguest osta Camino teokarbi, mis on teekonna peamiseks sümboliks. Pea terve tee olime teisi kadestava pilguga vaadanud, lõpuks ometi oli meil ka see asi olemas. Maksis vaid 2 eurot.