Nagu eelmisel päeval kirjutasin, pidime tugeva vastutuule tõttu Cuxhaveni sadamas veetma taas paar päeva, mis tegelikult ei olnudki halb. Ikka sellepärast, et teise päeva õhtul jõudis sadamasse
ka eestlaste jaht Silvia.

Koos ootasime tuult ja nii saigi järgmine päev koos jaht Silviaga edasi sõidetud Den Heldeni sadamasse, kus kohtusime 20 tunni pärast.

Võib isegi öelda, et tegime siin natukene ajalugu. Kaks Eesti jahti purjetasid koos Põhjamerel, kus tuult oli korralikult ja lained käisid pidevalt üle parda. See sõit oli võimas ja murdis nii mõnegi merekaru kalu toitma.

Muidugi võttis selline tripp korralikult läbi ja õhtul sadamasse jõudes tuli dušši all käimine ette võtta peaaegu et silmad kinni. Tegelikult ei mäletagi sellist hetke, millal ma nii väsinud oleksin olnud.

Jaht Silvia aga alustas sõitu samuti Tallinna Jahtklubist paar päeva varem kui meie ja nemad purjetavad Madeirale, kuhu jaht jääb suvitama nii kauaks, kui meil talv möllab.

Den Heldeni sadamas veetsime ühe öö ja siis startisime edasi Den Haagi. Seal läksid kahjuks meie teed Silviaga lahku. Igatahes oli rõõm ja au nendega koos purjetada. Palju tuult ja edu Aare Kööbi meeskonnale! Ehk õnnestub veel kuskil sadamas kohtuda. Kasvõi näiteks Madeiral.

Vahepeal oli meil tempo päris korralik. Jõudsime hilisõhtul sadamasse, siis ruttu pesema ja sööma ning siis taas varahommikul merel. Seega aega oli vaid magamise jaoks erinevalt paarist viimasest peatusest, mis kujunesid mitmepäevasteks.

Hollandist liitus meiega veel inimesi, nii et meid on kokku nüüd juba 8. Inimesi vahetub pidavalt ja igav juba ei hakka!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid