Esimesed päevad Gruusias veetsime Khuthaisis ja Bathumis. Enne reisi olime vaimus valmistunud soojaks ilmaks - kuni 15 lubatud soojakraadi tundus siit Eesti kaamosest lihtsalt nii ahvatlev. Olgu öeldud, et 15 soojakraadi me tunda ei saanud. Reisi paar esimest päeva oli küll päike väljas ja kohati täitsa kevadine tunne, aga siiski nii 10 kraadi külmem kui ootasime. Pärast esimest päeva Khuthaisis sõitsime vahelepõikega väikeses spaalinnas Tskaltubos Bathumisse, Gruusia suvituslinna, kus meid ootas torm. Loe meie esimeste, veel rahulike päevade kohta Gruusias siit: FOTOD | Baltlased sooja suve otsimas: vaata, kas veebruarikuisest Gruusiast leiab juba mõne kevadekuulutaja

Tormisest Bathumist alustasime reisi Bordžomi suunas ehk ülesmäge ja varsti sai vihmast lumi - Gruusiat tabas kaks kuud liiga hilja tõeline talvemuinasjutt. Sõit Bathumist Sairmesse, mis asub veidi rohkem kui poole tee peal Bordžomisse, oli küll elu sõit. Alguses, kui mäkkesõit oli laugem, läks veel enam-vähem libedalt, aga kui tõus läks järsemaks, ei suutnud meie Mercedes Sprinteri buss oma suverehvidega enam üles ronida. Tagurpidi mäest alla vajuda suutis küll.

Siin me oleme, lumelõksus mägiteel. Ja õues juba vaikselt hämardub...

Bussijuht manööverdas elu eest ja meie 13-pealine reisiseltskond õpetas üksteise võidu, kuhu rattad pöörata ja kui kiiresti keerata. Mingil laugemal kohal sai bussi ka lükatud, aga lõpuks aitas vaid see, kui panime tagumistele rehvidele ketid ja niimoodi saime tasapisi, auto hullumoodi vibreerides edasi sõita, iga natukese aja tagant peatudes, sest ketid kippusid rehvidelt maha tulema.

Illustreerivateks videoteks on mul ainult pakkuda need, mis said kohapeal tehtud Instagrami jaoks, nii et tuleb välja kannatada see artikli jaoks sobimatu formaat. Siin videos me lükkame autot:

Meie seltskonna naised leppisid olukorraga ja leidsid lumetormi eest varju kalju külje all. Mehed paigaldasid samal ajal meie bussi rehvidele kette:

Vahepeal tuli ka mingil põhjusel kohvrid bussist välja tõsta ja tagasi panna. Osad panime salongi - ilmselt oli tegemist mingi raskuse ümberasetamisega. Või lihtsalt meelelahutusega, ma pole kindel - see reis oli puhtalt venekeelne ja olgugi ma seda loogilise vestluse tasemel enam-vähem räägin, siis spetsiifilisemad automehaanika terminid on siiski veel täiesti tume maa.

Kohvrid tõstetakse autost välja - mis toimub?

Lõpuks, tunde hiljem, jõudsime Sairmesse New Sairme hotelli ukse ette ja... auto veeres tagurpidi kõrvalteelt alla vastu teepiiret. Sealt enam tagasi ei saanud mingi nipiga ja nii me korraldasime väikese matka mäest üles ja alla hotelli. See allaminek oli tõeline komöödia, sest absoluutselt kõik kukkusid, eriti meile hotellist appi tormanud ülikondades ja soliidsetes nahkkingades noormehed. Kahjuks mul sellest pilti pole, sest olin ka ise liiga ametis kukkumisega. Kui viimaks üleni lumistena hotelli uksest sisse astusime, tormas meile vastu järgmine noormees kandikutäie chachaga - seda kanget napsi valmistatakse veinitootmise pressjääkidest. Gruusias lihtsalt pole probleemi, mille vastu chacha ei aitaks.

Hotelli väravast meie buss sisse ei saanud. Meie saime, aga ohjeldamatu kukkumise hinnaga, mis algas kohe pärast selle foto tegemist.

Järgmisel päeval oli samuti palju sõitmist mööda mägesid, sest meil oli asja veinimõisatesse, spaadesse, restoranidesse, mis kõik olid hajutatud kuskile Sairme ja Bordžomi vahele. Ega me õigeks ajaks küll kuskile jõudnud, aga peaasi, et jõudsime. Gruusias on kuhugi jõuda parim asi, ükskõik kas õigel ajal või hiljem, sest alati ootavad lookas lauad, söögist ei saa üle ega ümber kunagi, muidugi mitte ka veinist ja chachast.

Baia Abuladze veinimõisa koer Bingo viinamarjaistanduses lumest rõõmu tundmas.

Loomulikult võtsime me kohe paar päeva selleks, et põhjalikult uudistada legendaarset mineraalveelinna Bordžomit. Linnake asub Kura jõe orus ja on praegusel turismi madalhooajal väga vaikne. Siiski on hotellides piisavalt siseturiste, kel on kombeks end tervisevetel turgutamas käia - nagu eestlased käivad Värskas. Meiegi turgutasime end korralikult pärast läbitud katsumusi, lisaks tutvusime näitusel Bordžomi ajalooga ja kõndisime palju ringi sombusele ja sajusele ilmale vaatamata.

Fotod Bordžomist on ilmale vastavalt hallid, kuid mul on tunne, et sellele linnakesele annab hallus isegi mingi lisavõlu. Vaata galeriid:


Viimasel päeval enne Gruusiast äralendu sõitsime Bordžomist tagasi Kuthaisisse ja ega päris kindel polnud küll, kas ikka kohale jõuame. Lund sadas aina juurde ja teel olid lõputud ummikud, sest üks ja teine auto olid põiki tee peal ja väikese kõksu saanud. Õnneks tõsiseimaid õnnetusi ei paistnud olevat - tempo oli selleks liiga aeglane, tavapärane sõitmiskiirus Gruusia teedel on 50 km tunnis, sellise lumega aga ehk umbes 20.

Me jõudsime Khuthaisisse. Umbes kell 10 õhtul, aga jõudsime. Selleks ajaks olid valmis õhtust sööma minema vaid vapraimad meist ehk siis vähem kui pool grupist. Kui selgus, et õhtusöök on 15 kilomeetrit linnast väljas, kõlas see küll veidi heidutavalt, sest me juba teadsime, kui kaua võib Gruusia talvemuinasjutus 15 kilomeetrit aega võtta. Me jõudsime küll päris kaugele - umbes poolele teele -, aga siis muutus kitsas käänuline mägitee meie bussi jaoks vastuvõetamatuks.

Buss ei liigu ei edasi ega tagasi.

Seekord väga palju ootama ei pidanud, sest meile saadeti võõrustaja poolt järele autojuht, kes oma neljaveolise talverehvidega masinaga meid uhkelt kohale sõidutas. Jõudsime Agro külalistemajja, kus saime vastu ööd ise endale leiba küpsetada ja pärast taaskordse lookas laua taga toitu nautida.

Vaata pilte meie hilisõhtusest söömaajast:

Tagasi oma hotelli jõudsime paar tundi pärast südaööd ning kuna peagi pidime juba lennujaama poole liikuma hakkama, polnud magama enam mõtet minna. Enda üleval hoidmiseks tegime ekspeditsiooni öises inimtühjas linnas. Linna olid üle võtnud koerad ja nii me saime ka palju sõpru juurde. Gruusias on muidugi alati ja igal pool koerad (hulkuvad ja peremeheta, kuid enamik riigi programmiga vaktsineeritud ja steriliseeritud), aga tavaliselt on igal pool ka inimesed, seega see öine koerte linn mõjus veidi müstiliselt ja ebareaalselt, võib-olla oli siin muidugi süüdi ka magamatus.

Vaata pilte öisest Khuthaisist:

Arusaadav, et lennuki peale jõudes olime juba ülimalt väsinud ja soodad. Mulle meeldib lennuki õhkutõus ja tavaliselt ma enne kõrguse saavutamist silma looja ei lase, aga seekord magasin juba õhkutõusu ajal nagu nott. Kuni end kõva paugu ja sähvatuse peale üles ehmatasin. Eks ehmatasid kõik, päris paanikat küll ei tekkinud, aga inimesed vaatasid ringi ja otsisid selgitust, mida ei tulnud. Märkasin, et üks minust natuke eespool istuv suur ja turske mees pani endale kiiresti kingad, millest ta oma väsinud jalad juba vabastada oli jõudnud, tagasi jalga, nagu valmistuks hädamaandumiseks. Loe juhtumi kohta ka siit: ,,Käis ere sähvatus, nagu plahvatus oleks olnud!'' Delfi ajakirjanikke vedav lennuk sai välgutabamuse

Lennuk lendas kenasti edasi, mõned inimesed voorisid lennusaatjate vahet, et uurida, mis juhtus. Selgus, et saime välguga pihta, aga et pole hullu. Selle peale keerasin ma uuesti magama, kuni ärkasin valjuhääldi teate peale, et maandume Riia asemel Poolas Katowice lennujaamas, sest meie lennuk tuleb üle vaadata ja lendame Riiga teise lennukiga. Uuesti magama enam ei saanud jääda, sest oli alanud ka ühemehešõu - üks reisijatest käis ja riidles kõigi lennusaatjatega, tahtis minna piloodile õpetust jagama ja lõpetas oma väga pikale veninud etteaste sellega, et pidas tervele lennukitäiele rahvale kõne, kuidas Wizz Air on nii paha ja piloot lennata ei oska ja nii edasi. Alguses vene ja siis inglise keeles. Teda takistada polnud võimalik, kuigi seda püüdsid teha nii lennusaatjad kui ka mõned kaasreisijad.

Meie lennuk Katowice lennujaamas. Auku lennukis ei paista olevat, seega läks täitsa hästi.

Katowice lennujaamas tõsteti meid tunni-paari pärast teise lennukisse ümber ja nii see seiklus oma lõpu lähedale jõudma hakkas. Riiast veel väike ots Tallinnasse ja kodus ma olingi. Väga väsinud, aga ka väga rõõmus. See oli üks põnev, häid maitseid täis ja igati kordaläinud reis, sest kõik, mis on meeldejääv, on alati kordaminek. Umbes selle loogikaga, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Selliste seikluste eest tasub alati olla südamest tänulik.

Üks reisikaaslastest meisterdas ka video kogu meie reisist. Vaata, kui ilus on talvine Gruusia - kohalike ja selle maa sõprade jaoks Sakartvelo:

Gruusiasse viis meid TravelBlog Baltic.

Jaga
Kommentaarid