Meie lend Khuthaisisse läks varahommikul kuue paiku Riiast. Ma jõudsin reisieelsel päeval kohale alles viimase bussiga Tallinnast, seega hotelli polnud enam mõtet võtta ja mu reis algas öö veetmisega Riia lennujaama mitte eriti mugavatel toolidel. Kella viiest ärgates hakkasin otsima reisikaaslasi - selle reisi puhul mul polnudki eelnevat infot, kellega täpselt reisile lähen. Varsti selgus, et reisiseltskond oli 13-pealine, kõik peale minu lätlased ja leedukad, aga (ühe erandiga) venekeelsed. Ma räägin vene keelt, aga mitte just voolavalt, nii et oli selge, et tuleb 8-päevane intensiivkursus. Mis oli minu jaoks suur boonus sellel reisil. Teiseks päevaks ma juba mõtlesin vene keeles ja skoorisin reisi jooksul tohutult uusi sõnu ja väljendeid ning võin nüüd isegi vene keeles anekdooti rääkida.

Kui jõudsime keskhommikul Khuthaisisse, võttis meid tõepoolest vastu loodetud päike, mida Eestis polnud juba paar nädalat näinud, aga õhk oli üsna külm. Vaatamata lõikavale tuulele alati kuumaverelised grusiinid ootasid meid lennujaamas ja sõidutasid Grand Opera hotelli Khuthaisi kesklinnas, kus me hetke puhkasime ja siis kohe Khuthaisisse promeneerima siirdusime. See linn on armas, täis poode, turgusid ja armsaid söögikohti, inimesi ja koeri. Täis mõnusat saginat.

Vaata pilte Khuthaisist, päike oli pildistamise ajaks küll juba paraku kadunud:

Järgmisel päeval ootas meid ees pikk sõit - läbi Tskaltubo (mida muide hääldatakse „haltubo“) Bathumisse. Tskaltubo on vana tuntud sanatooriumilinn, mille looduslik 33-35-kraadine radoonirikas mineraalvesi on ravinud kogu maailma eliidi paljukannatanud kehasid. Nagu igal pool mujal Gruusias, on ka siin ohtralt koeri, kes kõik sõbralikud ja tahavad pai, aga natuke kurvad, sest tegelikult tahaksid nad omale päris peremeest. Meie saame neile pakkuda vaid süüa ja natuke armastust. Seda on palju rohkem kui mitte midagi.

Vaata fotosid Tskaltubost:

Tskaltubost lahkudes teeme veel peatuse linnast poolteise kilomeetri kaugusel asuvas kuulsas Tetra Cave'is. See on karstikoobas, kus kääritatakse veini ja pakutakse ka degusteerimiseks. Imeilusad stalaktiidid ja stalakmiidid võluvad nii meid, kes me, veiniklaasid käes, koopas ringi jalutame, kui ka nahkhiiri, kes ei jaluta ega lenda, vaid talveund tuduvad. Mõnda neist ka näeme, pildi pealt on neid siiski raske leida, aga võib proovida.

Vaata pilte Tetra koopast:

Pärast pikka-pikka sõitu jõuame viimaks Bathumisse - linna, kus ma olen kaks korda käinud, mille kivistel randadel päikest võtnud ja suurtes lainetes ujumas käinud. Seekord on kõik teisiti. Kui jõuame Bathumisse, on ilm veel rahulik, aga oleme juba kuulnud tormihoiatust järgmiseks päevaks. Päev oli pikk, nii et esimesel õhtul suurt muud ei tee kui läheme magama oma mõnusas Le Méridien Batumi hotellis, mis asub Bathumi ja kogu Kaukasuse piirkonna kõige kõrgemas hoones Batumi Toweris.

Järgmisel päeval ärgates päike alles paistab ja torm pole oma pead veel tõstnud. Võtame ette sõidu imeilusasse Bathumi botaanikaaeda, kus olen samuti varem käinud, aga hoopis teisel aastaajal. Ilm on karge, aga linnud laulavad ja kevadeootus on õhus. Bathumi botaanikaaed on ilus niigi, aga sellele lisab võlu vaade merele ja mägedele, see on lihtsalt asutatud niivõrd heasse paika.

Vaata pilte Bathumi botaanikaaiast:

Pärast mitmetunnist botaanikaaia jalutuskäiku sööme tohutu lõuna hatšapurirestoranis Retro ja teeme seejärel Bathumi linnale ka veel tiiru peale. Sammud saab sel päeval täis mitmekordselt, ma arvan. Igatahes pimenedes hotelli jõudes on mõnus väsimus ja pärast pikka ja rikkalikku õhtusööki (mingit muud õhtusöögivarianti kui pikk, rikkalik ja ülimaitsev ning ohtra veiniga Gruusias lihtsalt ei eksisteerigi) on väga mõnus pehmesse voodisse vajuda.

Vaata fotosid Bathumi linnast:

Järgmisel hommikul ärgates on kõik muutunud. Juba öösel äratas mind üles undav ja aknaid lõgistav tuul, aga nüüd on olukord veelgi hullem. Tuul rebib elu eest palme, hotelli uksed ja aknad pauguvad, taevas on tume - oleme loodusjõudude meelevallas. Meil on plaan lahkuda Bathumist kell 9 hommikul, aga mangume endale võimaluse korra veel mere äärde joosta seda kaunist kaost vaatama.

Vaata videot möllavast merest:

Lõpuks me siiski lahkume Musta mere kaldalt ja asume teele Bordžomi poole. Julgelt ja naiivselt hoolimata Gruusia ilmaennustustest, mis lubavad järgmisteks päevadeks kõikvõimalikke sademeid nagu oavarrest, taevast ladistavaid väikesi poisse ja pussnuge, kasse ja koeri ja mida kõike muud. Me sõidame ja meid ei saa miski peatada... kuni saab. Aga sellest juba järgmine kord.

Gruusiasse viis meid TravelBlog Baltic.

JÄRGNEB...



Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid