Kilimanjaro vallutaja memuaarid: vaatamata täielikule kurnatusele oli tippu jõudmise hetk unustamatu

Mihkel Jürimaa veetis möödunud suvel kuu aega Tansaanias, kus töötas kaks nädalat kohviistanduses, matkas Kilimanjaro otsa ja lõpetuseks õppis Sansibaril vürtside kohta. Ta jagab oma kogutud teadmisi ja seiklusi ka Reisijuhi lugejaga. Täna saate lugeda tema unistuse täitumisest — Kilimanjaro vallutamisest.

Kui sain kinnitust oma minekule Tansaania kohviistandusse vabatahtlikuks, olin kindel ka oma kauaaegse unistuse täitumises — Aafrika kõrgeima mäetipu Kilimanjaro vallutamises. Olin teinud üsna põhjaliku eeltöö, lugenud võimalikest ohtudest ja riskidest, milline rada on kõige parem ja suurema tõenäosusega, et matk ka õnnestuks.

Enne Tansaaniasse minekut ei olnud ma valinud teenusepakkujat, kes mind tippu viiks. Lugesin isegi kahekordsest hinnaerinevusest ja soovitusest matk broneerida kohapeal. Selguski, et organisatsioon World Unite!, mis võimaldas mul Tansaania kohviistanduses vabatahtlik olla, pakub ka teisi teenuseid. Minu idee oli ühendada kaks sihtkohta — Kilimanjaro ja safari. Saingi mõlemale tegevusele hinnapakkumise, millest oli raske keelduda — Kilimanjaro vallutamine 1367 € ja 4-päevane safari 664 €. Nimetatud hinnad on sisuliselt poole soodsamad tavapärasest maksumusest. Kui küsida, kuidas on see võimalik — kas antud juhul on tegemist alamaksmisega, siis lühike vastus on ei. Minu reis Tansaaniasse leidis aset mais, perioodil, kui terve Euroopa oli „punane” ja reisimine välistatud. Sama kehtis ka Aafrika puhul, COVID-i tõttu reise Tansaaniasse ja teistesse Aafrika riikidesse väga ette ei võetud. Lisaks on mai n-ö off season periood, sest tegemist on vihmaperioodi lõpuga ja sellel ajal turiste väga palju ei liigu. See on üks peamiseid põhjuseid, miks antud ajahetkel hinnad nii soodsad olid — pigem korraldada matkad, safarid ja muud tegevused väiksema kasumiga kui üldse mitte.

Kui tavaliselt moodustatakse Kilimanjarole minekuks grupid, siis minul oli õnn teha seda ainult koos oma tiimiga. Minu meeskonda kuulus Ferdinand, 36-aastane giid Moshist, kes oli enne meie vallutust käinud mäe otsas 114 korda. Lisaks talle kuulus meeskonda kokk ja kolm porterit. Teele asudes oli auto korralikult täis pakitud — toit, telgid, magamiskotid, alusmadratsid jms olulist, näiteks 20-liitrine gaasiballoon. Kuna minu reis Tansaaniasse kestis kuu ja enamik sellest ajast möödus pigem soojas, siis peale paksema pesu ja matkasaabaste ei võtnud ma Eestist muud kaasa ning ülejäänu rentisin kohapeal — alustades suusapükstest, lõpetades talvekinnastega.

Teel Moshi väravasse, mis oli matka alguspunkt, pidas politsei meid kinni ja tegi trahvi kiiruse ületamise eest. Moshi väravas läks liikuma saamiseks umbes tund — kirja pandi kõik väravast sisenejad, kes plaanisid Kilimanjarole tõusta. Tansaania valitsus on kehtestanud seaduse, et porterite kandam ei tohi kaaluda üle 20 kg. Seega peavad kõik enne teele asumist oma kotid kaaluma, liigne tuleb väravasse jätta.

Esimene matkapäev möödus vihmametsas, põnevas ja rikkalikus keskkonnas. Kõik värvid, lõhnad, helid olid uudsed, mida ma varem polnud kogenud. 3,5-tunnine matk 1200 tõusumeetriga möödus väga kiiresti ja olingi jõudnud esimesse laagrisse Machame campi. Nii nagu Keenias Mount Kenya otsa matkates, oli ka Tansaanias minu suurim toiduelamus just mägedes. Esimeseks õhtusöögiks oli guljašš keedetud kartuliga — mis saaks veel kodusem olla. Lisaks minule oli esimeses laagris ka suurem grupp Ameerikast, Alaskalt. Nemad olid pea ainsad, kellega sel ja järgnevatel matkapäevadel rada „jagasime”. Giid Ferdinand sõnutsi oli see pigem haruldane, sest Machame rada on üks populaarsemaid. Taas samad põhjused — hooajaväline aeg ja COVID. Mina selle üle ei kurtnud, sest mis saaks suurem rõõm olla, kui kogu ümbritsevat ilu rahus ja vaikuses nautida.

Esimene päev. Machame väravast oli mõnetunnine matk Machame laagrisse. Foto: Mihkel Jürimaa

Teise päeva start oli kell 8.10 — päev algas enamasti vara, et oleks aega rahulikus tempos kulgeda, vajadusel pikemaid pause teha ning pigem varem kui hiljem järgmisesse laagrisse jõuda. Terve matk Kilimanjarole toimub koos giidiga. Ülejäänud meeskonda nägin ainult hommikul ja õhtul laagris. Seda lihtsal põhjusel — nende tempoga ei jaksa isegi parema tahtmise korral kaasa minna. Arvestades veel asjaolu, et kõik porterid kannavad endaga 20 kilo varustust, on austus seda suurem. Porteri ja giidi töö on raske, tihtipeale pole see just esimene valik.

Tiimi liige ja porter. Porterite maksimaalne seljas kantav raskus võib olla 20 kg. Kõikide porterite kotid kaalutakse esimesel päeval väravas, et need ei ületaks lubatud kaalu. Foto: Mihkel Jürimaa

Giid Ferdinand oli karsklane, väga tervislike eluviisidega, et mägedes oleks rohkem jõudu ja vastupidavust. Rajal leidus ka portereid, kelle jaoks oli töö tõeline väljakutse. Ferdinand selgitas, et tavaliselt on antud amet keeruline nende jaoks, kes igapäevaelus ei pööra oma heaolule piisavalt tähelepanu — ebatervislik toitumine, alkoholi liigtarbimine ja kehv füüsiline vorm. Sellised porterid olid ülejäänud meeskonnast maha jäänud, nende tempo oli aeglane ja nad olid füüsiliselt väsinud. Giidi ja porterite töö Kilimanjarole on lubatud ainult Tansaania kodanikele, samas üritavad ka naaberriigi Keenia kodanikud end tööle smuugeldada, kuid enamasti tulutult.

36-aastane giid Ferdinand, kes on Kilimanjaro mäe vallutanud 114 korda. Foto: Mihkel Jürimaa

Ka teine päev kulges rahulikus ja mõnusas tempos, oli pigem lihtne ning füüsiliselt mitte väga kurnav. Päeva kogudistants 6,5 km võttis aega 3,5 tundi.

Teine päev. Vallutamisele taaskord sammuke lähemal. Eemal Kilimanjaro tipp. Foto: erakogu

Teise päeva laager Shira Camp kõrgus merepinnast 3810 meetrit. Eredaima elamuse sai öisest tähistaevast, mis sarnanes Nepaali omaga. Mida tähendab ere tähistaevas? Kujutage ette augustiöö selget tähistaevast Eestis ja „keerake” sinna eredust ja kontrasti korralikult juurde — kogu tähistaevas on nii silmipimestavalt ilus, et paneb õhku ahmima.

Ööbimisteks on kindlad kohad ja suvalisse kohta oma telki üles ei või panna. Kõik laagrisse jõudnud inimesed pannakse kirja, et oleks ülevaade kogu aeg, kui palju inimesi parasjagu rajal on. Foto: Mihkel Jürimaa

Kolmanda päeva märksõnaks oli aklimatiseerumine. Teisisõnu valmistad keha ette tippu jõudmiseks. Alustuseks ronid hommikul Lawa Towerile, mida kutsutakse ka „hai hambaks”. Lawa Tower on merepinnast 4876 meetrit. Selle kõrgusega saavutasin uue isikliku rekordi. Eelmine kõrgeim vallutus oli Mount Kenya — 4300 meetrit merepinnast. Lawa Towerile matk möödus suuremate probleemideta, õnneks keha ja mõistus kõrguses väga streikima ei hakanud. Ilmnesid ainult kerged mäehaiguse sümptomid — kerge peavalu ja veidi raskem hingamine. Oluline on meeles pidada ja seda rõhutavad alati ka giidid — pole pole, suahiili keeles „rahulikult” või „aega on“ — mägedes ära kiirusta, võta iga hetke rahulikult. Pärast Lawa Toweri juures tehtud lõunat ja ettevalmistust tipu võtmiseks, laskusime madalamale, 3900 meetri peale, kus oli ka meie järgmine laager Barranco Camp.

Imeline tähistaevas neljandal ööl. Barranco camp ja kõrguseks 4663 meetrit merepinnast. Foto: Mihkel Jürimaa

Järgnev hommik algas kohe Barranco „seina” võtmisega, mis tõmbas pulsi kenasti üles ja tegi keha, kogu olemise mõnusalt soojaks. Vaatamata asjaolule, et päeva 10 km distants sai füüsiliselt väljakutsuvaks, oli enesetunne siiski laagrisse jõudes hea. Eelviimaseks peatuskohaks oli Barafu Camp, kõrgus merepinnast 4660 meetrit. Laagrisse jõudsime kell 14.30, et jõuaksime end korralikult välja puhata viimaseks katsumuseks — tipu võtmiseks. Õhtusöök oli kell 18, misjärel ei olnudki muud, kui proovida telgis heade mõtete saatel puhata ja magada. Äratuskell tuli seadistada 23-ks, sest plaan oli hakata südaööl tipu poole liikuma. Sellisel kellaajal tipu võtmiseks on kaks põhjust — pimedas on ohutunne väiksem, sest ainsaks teenäitajaks on giid ja pealamp ning sa ei oska hinnata ümbritsevat ohtu ja kõrgust; teine põhjus oli jõuda Kilimanjaro kõige kõrgemasse punkti Uhuru Peaki koos päikesetõusuga.

Barranco "seinal" turnimine ja eelviimane päev enne tippu ronimist. Foto: erakogu

Magasingi kõigest mõne tunni, tass kuuma teed küpsistega ja teele! Tippu ronimisel on külma vältimiseks väga oluline korralik, mitmekihiline riietus, sest ilmaolud tipus on ettearvamatud. Riietasin minagi end korralikult, aga juba 15 minutiga oli selge, et olen end täiesti üle pakkinud — kulutan energiat, selmet seda hoida. Kuna ilm oli rahulik ja temperatuur mõistlik, eemaldasin mõned kihid, et lihtsam oleks liikuda. Vaatamata sellele, et enam palav ei olnud, sain siiski aru, kui raske teekond on. Õnneks ei väljendunud kõige hullemad mäehaiguse sümptomid, mis on tavaliselt peavalu, iiveldus, oksendamine, pearinglus. Küll aga tundsin üleüldist väsimust ja kurnatust — minu tempo muutus üliaeglaseks. Jalad muutusid iga sammuga järjest raskemaks ja kangemaks. Vaatamata füüsilisele kurnatusele oli minu vaimne pool aga täiesti „terve” ja adekvaatne. Seega jätkasin rahulikus tempos kulgemist ja sammhaaval ülespoole rühkimist.

Kilimanjaro vallutamisel on kindlad rajad, mida mööda kulgetakse tipu poole. Foto: Mihkel Jürimaa

Varsti mõjus aeglane tempo ärritavalt ja tekkis küsimus, kas ma üldse jõuan tippu? Ühel hetkel tundsin nii suurt väsimust, et pidin iga paari minuti järel tegema pausi, korraks istuma ja jõudu koguma. Giid Ferdinand utsitas mind jõu kogumiseks sööma. Võtsin kotist Snickersi, kuid sõrmed olid nii jõuetud, et oli raskusi paki avamisega. Sel momendil tundsin end täiesti abitu olevusena. Kuid Ferdinandi julgustavad ja innustavad sõnad ajasid mind taas jalgele ja jätkasime teekonda. Õige pea tajusin, et plaan jõuda päikesetõusuga Kilimanjaro tippu ei õnnestu selle tempoga. Päikesetõusuks kl 4 olin jõudnud umbes kolmveerand tõusust läbida. Hinges oli kerge pettumus, et ei suutnud uue päeva algust ja päikesetõusu imetleda Aafrika kõige kõrgemas tipus.

Jätkasime teekonda ja kella 7-ks olime jõudnud esimesse Kilimanjaro tippu tähistavasse punkti Stella Point, mille kõrgus merepinnast on 5669 meetrit. Ilm tipus oli imeline — tuult peaaegu ei olnud, mõni kraad külma ja suurepärane nähtavus. Minu energiavarud olid selleks momendiks üsna lõpukorral, kuid soov ja tahtmine jõuda kõige kõrgemasse, Uhuru Peaki punkti oli niivõrd suur, et võtsin loomulikult ka selle teekonna ette. Kui tavapäraselt võtab teekond Stella Pointist Uhuru Peaki aega umbes tunni, siis minul kulus selleks täpselt kaks tundi. Pärast sisemist võitlust, enese motiveerimist ja utsitamist olin 9 tunniga jõudnud Aafrika kõige kõrgemasse tippu Uhuru Peaki, mille kõrgus on 5895 meetrit. Tundsin meeletut uhkust selle ülivõimsa saavutuse üle, et suutsin täita oma pikaaegse unistuse. See hetk oli unustamatu! Samas oli füüsiline pingutus ja kurnatus saavutanud haripunkti, koos õnnetundega valdas mind ka meeletu pingelangus. Pildid-videod tehtud, vaated nauditud — oli aeg hakata laskuma. Kui tippu tõus oli füüsiliselt väsitav ja kurnav, siis sama suur väljakutse oli ka laskumine. Iga allapoole tehtud samm, oli koormus põlvedele ja niigi väsinud jalgadele korralik väljakutse. Kui kolm tundi hiljem olin taas laagrisse jõudnud, vajasin uinumiseks vaid mõnda minutit. Uni jäi paraku lühikeseks. Juba tunni pärast oli vaja asjad pakkida ja madalamale laskuda. Inimesele, kes tavaliselt suurtel kõrgustel ei käi, pole hea pikalt mägedes veeta. Teisalt soovisime õigeaegselt baaslaagrisse jõuda.

Viimane öö möödus Mweka Campis, kus magus uni sai hoopis uue tähenduse. Hommikuomlett värske kohviga oli hea algus viimasele päevale. Pakkisime asjad ja lõunaks olime tagasi väravas, kust matk alguse sai.

Hommikusöök mägedes. Värskelt valminud pannkoogid ja enda tehtud kohv, mis valmistatud Aeropressiga. Foto: Mihkel Jürimaa

Rahanumbrid taolise Kilimanjaro vallutamise eest on väga erinevad. Kui mina maksin kogu seikluse eest 1367 €, siis tipu vallutamine võib maksta ka olenevalt soovidest 2-3 korda rohkem. Näiteks võetakse vajadusel kaasa nii laud, toolid, isegi bänd, päeva lõpuks oleneb kõik kliendi soovist. Makstavale summale lisandub ka tipp, mille maksad giidile ja meeskonnale eraldi. Arvestada tuleb päeva kohta giidile 20-25 €, kokale 10-15 € ja porteritele 5-10 €. Meeskonna jootraha tuli kokku 350 €. On äärmiselt oluline, et jootraha jätmine meeskonnale oleks õiglane, sest tegu on nende ühe suurima elatusallikaga selle meeletult raske töö eest.

Soe dušš ja voodis magamine said sel ööl erilise tähenduse ja maitsesid ka oodatust paremini. Hommikul minu seiklus jätkus, sest võtsin suuna Ausha linna, kust sai alguse safari ja erinevate loodusparkide külastamine.

Mweka Gate ehk seikluse lõpp. Kuus päeva hiljem olen õnnelikult vallutanud Kilimanjaro mäe, koos oma suurepärase meeskonnaga. Foto: erakogu