Kesk-Eestis tarkust kogumas | Kas kohukest saab ise teha? Kes kardab Ifi keefirit? Kuidas avaldada muljet kassile?

Kairi ja Keiu võtsid kätte, käisid Kesk-Eestit avastamas ja tulid tagasi hulga targematena. Sellest tarkusest saab nüüd osa ka Reisijuhi lugeja. Täna räägime, millega saime hakkama reisi teisel päeval — esimese osa muljed leiad SIIT.

Kirjutas Kairi:

Reisi teisel päeval seiklesime Järvamaal. Pärast maitsvat ja rikkalikku hommikusööki Hindreku talus seadsime autorattad Eesti Piimandusmuuseumi poole, mis asub endisaegse Imavere meierei hoones. Kes ei tea, kus see on, siis ehk aitab orienteeruda see, et Imavere asub umbes-täpselt Paide ja Põltsamaa vahel. Piimandusmuuseumisse ei maksa minna lootusega, et saad vaid mugavalt edasi-tagasi jalutada ja tüünel ilmel piimatoodete ajalugu uudistada. Ikka käed tuleb piimaseks teha — kõigepealt muidugi lehm ära lüpsta ja viimaks erinevad maiustused ka valmis meisterdada. Lehma lüpsmisega sain kohe hakkama — lapsepõlvest ikkagi kogemus olemas — ja pole ka jäätise ja kohukese valmistamine midagi väga keerulist. Nii et kui soovid kodus piima-maiustusi ise valmistada, saab piimandusmuuseumi töötoas selle hästi selgeks.

Eesti Piimandusmuuseum loodi aastal 1976 ja see kandis algselt pea sama suurejooneliselt lohisevat nime kui mõni ilmakuulus kunstnik, näiteks Picasso. Ehk siis jätke meelde — piimandusmuuseumi nimi oli algselt Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimise ja Tehnoloogia Büroo Piimandusajaloo Uurimise Osakond. (Ja kui keegi juhuslikult ei tea, siis Pablo Picasso sünninimi oli Pablo Diego José Francisco de Paula Juan Nepomuceno María de los Remedios Cipriano de la Santísima Trinidad Ruiz y Picasso.) Rõhutan, et meelevaldsest seosest on siin asi kaugel, Picassole piim meeldis, miks muidu lõi ta teose “Piimapudel”.

Aga tagasi piimandusmuuseumisse. Külastajatele avati muuseum 25 aastat pärast asutamist, aastal 2001. Muuseumi püsiekspositsioon tutvustab Eesti piimanduse ajalugu juba mõisameiereide ajast 19. sajandi lõpus. Väga huvitav on uurida vanu võitünne, koorelahutajaid ja muud sarnast kraami, eriline helge tunne saabub uurides nõuka-aegsete piimatoodete pakendeid, mis lapsepõlve kohe käeulatusse toovad. Põnev on ka meierei kontoriruumides, kus analoogtelefonid ja vanad trükimasinad südame soojaks teevad. Nii muuseumi põhiekspositsioon kui ajutised näitused on nii rikkalikud, et kui vähegi tahad aru saada, kuidas piimatooted mineviku erinevates perioodides meie lauale jõudsid, tuleb endale korralikult aega varuda.

Kirjutas Keiu:

Piima-teemad on tugevalt nostalgilised. Meenub vanavanemate juures lapsena joodud värske lehmapiim (tõsi, lehm oli küll naabritel, mitte vanavanematel), koorekiht, millist linna poepiimas polnud lootustki näha. Lisaks mälestused piimamannergutest, mida veel mõnevõrra näha oli. Lõpetades mälestusega esimesest ja järele mõeldes seni ka ainsast lüpsmiskogemusest. Lisaks sellele on ajaloolises mälus aukoht ka kõikvõimalikud reklaamidel ja pakenditel.

Nii oli mul muuseumis väga keeruline edasi saada esimesest toast, sest ritta seatud piimatoodete pakendid meenutavad kõikvõimalikke jaburaid hetki, millest nii mõnedki minu peast juba ammu kadunud olid. Kas te mäletate näiteks Ifi mustsõstra keefirit? Jajah, Ivo Linna pildiga keefiripakk. Ivo Linna on inimene, kes suudab teadupärast välja kanda isegi pähe tõmmatud hiigel-Crocsi. Täiesti võimalik, et reaalne Iff oleks omal ajal kenasti ka keefiri välja kandnud, ent keefir teda paraku mitte. Vähemasti mitte läbi Hitchcocki õudukaid meenutava portree, mille minu jaoks tundmata kunstnik keefiripakile oli kujundanud.

Muide, „Kaelakee hääle” menu järel loodi esmalt Maarja-Liisi jogurt, millele ei suutnud ma küll kuskilt visuaalset viidet leida, küll aga ilmutus Piret Tali meeleolukas 1996. aasta artikkel, mis ennustas isikustatud toodetele menu: „Ilmselt vallandab Maarja-Liisi nimeline jogurt nimeliste toodete buumi Eestis. Virge Naerise ja Indrek Pertelsoni piltidega šokolaadid on edukad olnud. Kohe võiks välja pakkuda Arnoldi-nimelise leiva või Opmanni-nimelise longero. Saab näha, mis ootab ees Erki Noolt.”

Vaata galeriid Eesti Piimandusmuuseumi olustikust ja eksponaatidest:

Kirjutas Keiu:

Ringkäik lõpeb jäätise ja kohukese valmistamise töötoaga. Mõlemad, tuleb välja, on üsna lihtsad teha. Samasugust jäätise baasretsepti, nagu nüüd ette pannakse, olen tegelikult aastaid rõõmsalt kasutanud: tugevaks vahustatud vahukoor tuleb vaikselt segada kondenspiimaga ja sisse panna, mis iganes hinge rõõmsaks teeb. Kui te (veel) muuseumi ei satu, proovige kodus järele — see viib keele alla.

Küll aga pole ma kunagi süvenenud kohukese hingeellu. Kohupiim tundub loogiline komponent, toorjuustu puhul mõtlen ilma olulise üllatuseta, et ahaa, see ka, miks ei. Või lisamine tuleb mulle aga üllatusena. Saame külmas käinud kohukesi veel sulašokolaadis solgutada ja kaunistada ning pärast lühikest tahkumisaega ongi nad valmis. Söömise ajal selgub, et kõige suurematelgi maiasmokkadel võib kuskil piir ette tulla. Samas, kui muuseumi perenaine lõbusalt karmoškal ühe järjekordse loo mängib, hakkab miskipärast tunduma, et ehk veel üks kohuke mahuks siiski…

Vaata, kuidas me saime hakkama jäätise ja kohukese töötoas:

Uuri Eesti Piimandusmuuseumi kohta lähemalt SIIT.

Kirjutas Kairi:

Edasi suundusime Toosikannu Puhkekeskusesse. See on üks äge paik Türi vallas Järvamaal, kus on küllaldaselt majutuskohti, et pidada maha näiteks toredad talve- või suvepäevad oma töökaaslastega. Hiljuti avati Toosikannul ka 400-kohaline konverentsikeskus, kui peo vahele töisemad tegevused ka planeeritud. Õhtuti saab aega veeta hubases grillmajas järve kaldal, kus on istekohti kuni 120-le inimesele ning sealjuures jääb piisavalt ka tantsuruumi.

Toosikannul on mõnus puhata ka koos perega või kasvõi terve suguvõsaga. Puhkekeskuse südames asub järv, mille ääres on mõnus lihtsalt jalutada ja kus on võimalik ka ujuda. Täpsust saab proovida lasketiirus, vibu lastes ja kettagolfis. Korraldada saab seiklusmänge ja mootorsaanimatku, mängida piljardit, koroonat või sulgpalli ja laulda karaoket.

Kõige erilisem asi, mida Toosikannu Puhkekeskuses teha saab, on ulukisafari. Keskuse aiaga piiratud suurele maa-alale on toodud kaunid punahirved, kes elavad alal küll oma metsikut loomaelu, kuid inimesi liiga palju ei pelga. Päris vabas looduses on punahirve nägemine tõeline lotovõit, seega juba sellepärast tasub Toosikannule minna. Pärast safarit saab endale hirvesarve töötoas igasuguseid toredaid vidinaid meisterdada — näiteks ehteid, küünlajalgu või nagisid. Mina näiteks meisterdasin kaelakee, mängupüstoli ja mänguasja vanemate kassile. Viimane on juba ka üle antud ja härra Justus oli selle lõhnast ülimalt elevil, kuid üritas oma elevust terve õhtu stiilselt varjata. Kuid hommikuks oli mänguasi ribadeks lammutatud. Hirved vahetavad oma sarvi igal aastal ja ka nendel on kindlasti hea meel, kui nende kantud sarvi nõnda loomingulisel viisil taaskasutatakse.

Kirjutas Keiu:

Toosikannu suur maa-ala on rajatud mitmete kokku ostetud talude maale ja seal kepsutab ringi üle kuuesaja punahirve. Või oleks täpsem öelda, et alla seitsmesaja? Päris täpselt ei tea hetkel seda numbrit ilmselt keegi, sest teatavasti on loomadel kombeks paljuneda.

Enne hirvede uudistamist sööme peamajas lõunat. Pean tunnistama, et kogu esindusliku ampluaaga topiste armee seinte peal tekitab minus eelkõige teatavat ebamugavust. Ma saan armastusest topiste vastu aru teoreetiliselt, aga praktiliselt on see üks valdkondadest, millega ma ei suuda suhestuda. See tähendab, et elutute peade juurest vägagi elusate ja kepsakate hirvede ligi ehk safarile pääsemine on minu jaoks juba midagi oluliselt meeldivamat. Loomadele on loodud toekad söömakohad, mis tähendab ühtlasi seda, et inimesed pääsevad neile üsna lähedale. Vaatepilt on kaunis. Jätab küll ühtlasi kuklasse tiksuma mõtte, et peaks mõnelt targemalt uurima, kuis sellised kooslused loodust mõjutavad.

Vaata galeriid Toosikannu punahirvedest (ilm oli väga sombune — see on meie vabandus hallile värvigammale, kuigi põhjus võis olla ka kaamerast teisel pool kui punahirved):

Loe Toosikannu Puhkekeskuse ja seal pakutavate põnevate tegevuste kohta lähemalt SIIT.

Kõik reisil külastatud turismiettevõtted on liitunud “Siin on COVID-19 turvaline” märgisega — uuri lähemalt SIIT.